Vaikus

Ma ei taha täna pikalt kirjutada, sest tunnen end tühjana, õigemini tunnen, et vajan vaikust, sügavat vaikust ja seda sel lihtsal p6hjusel, et mul on endale paar olulist küsimust, millele vastuseid saan anda vaid mina ise. Nagu kord ühele heale sõbrale ütlesin: südames on kaart, kus on kõik vastused kirjas.
Kui mul on vaja endaga nö diskuteerida mingil teemal, siis võtan endale aja. Ja tekitan täieliku vaikuse. Tavaliselt tuleb see periood mul peale mõne hea filmi vaatamist, või sügavasisulise raamatu lugemist või kasvõi mõne väärt muusikapala kuulamist. Miski on mind inspireerinud end avastama – äärmiselt meeldiv aeg.
Ma kirjutan seda sissekannet öösel, üles läheb ilmselt alles päeval, sp on mul veidi segane see asi, et yhel hetkel kirjutan t2na, j2rgmisel eile, 2rge pange pahaks :)

Ühesõnaga kuulasin täna üht väga head laulu ja mind tabas tõeline jõuluigatsus, ilmselt sp, et ka jõulude ajal me tegeleme enesega rohkem, õhus on armastust ja palju head muusikat. Üks osa minust tunneb küll vaikuse janu & tühjust, aga teine pool tahaks midagi pakkuda. Ma tahaks pugeda inimeste südametesse või tuua neile hingekosutust, ma tahaks teha midagi ilusat, midagi head, midagi mis paneks inimesed jälle uskuma, et see maailm, kus me elame on eriline. Tundes mind, siis see kõik peaks käima läbi muusika.


Inspireerimisest rääkides...

Ma vaatasin täna üht filmi, kus mees naisele ilmselt mingil 10ndal deidil rääkis, et tal on laps ja naine küsis, et miks Sa mulle varem seda ei rääkinud. Ja mees vastas: „ Mul on häbi, häbi, et ma pole temaga igapäev koos, häbi, et ma ei näe teda koguaeg.“ Minu meelest on ikka nii palju erinevaid mehi. Ühed on need, kes jätavad oma lapsed naiste kaela ja neid lihtsalt ei huvitagi. Ja teised on need, kes kannavad seda tühja kohta endaga pidevalt kaasas. Ma pole kunagi arvanud, et keegi peaks laste pärast kokku jääma, see on jabur ja lastele täiesti traumeeriv, samas ma tean inimesi, kellele vanemate lahutus on jätnud eluaegse jälje. Ma mõtlesin ühele paarile täna, kes on aastatega ehitanud tõelise armastuse müüri ja vastupidava suhte. See kuidas nad kallistavad, või mis toonil teineteisega räägivad, see kuidas nad koos naeravad või tantsupõrandal keerlevad, see kuidas nad üksteist nii tohutult austavad, täiendavad ja armastavad. Ja see kuidas nende lapsed nüüd oma naisi kohtlevad. „ Ma armastan maailma parimat naist & ma olen selle üle väga uhke“... Kas pole mitte armsalt öeldud? See ongi see, et igaühe jaoks peab olema see oma, Sinu naine/mees ei saa meeldida kõigile. Ta ei pea meeldima su emale v su parimale sõbrannale, see keda Sina armastad on Sinu suur ja isiklik südame valik. Ma tean, et keegi meist pole kaitstud lahku minekute eest, ma võin ju ka ühel päeval abielluda suures lootuses, et meid lahutab vaid surm, aga alati pole kõik nii lihtne. Ometigi ma loodan, et oskan lugeda kaarti oma südames ja teha õiged valikud, sest sarnaselt sellele paarile, kellest ennist rääkisin, tahaksin minagi kunagi oma lastele olla eeskujuks, pakkuda kodu, kus pole 2 vastandliku poolt, vaid on üks tiim. Ma vahel küll küsin endalt, kas mul on põhjust veel uskuda armastusse. Selle vastuse annab vaid aeg, aga ma oskan näha ja ära tunda, kui näen seda teiste puhul... See on kadestamisväärselt ilus. Ja ma tean, et sellise õnne saavutamine on ränkraske töö, millele lisaks on vaja Jumala toetust ja abi. Lõppkokkuvõttes Tammsaare ei valetanud : „ Tee tööd, siis tuleb armastus“ Lisaksin omalt poolt : "Tee tööd iseendaga, siis tuleb armastus“ Ma usun, sügaval südames ma veel usun...