Deem, kui ilus on vaadata inimesi, kelle unistused peale pikka unistamisperioodi täituvad. Ma olen alti pidanud julgeteks ja imetlusväärseteks neid inimesi, kes ei karda unistada võimatutest asjadest. Mul tuleb alati pisar silma, kui ma näen inimesi, kes on millegi nimel aastaid vaeva näinud ja siis saavutanud eesmärgi. Üks õnnelik inimene maailmas juures, see pakub mulle rahuldust.
Igatahes täna ma mõtlesin jälle lastekodu lastele, sest kohtusin paari adopteeritud lapsega ja nad on lihtsalt äärmiselt toredad. Ja neil kahel on tõeliselt vedanud vanematega, kes neil nüüd on, ma olen alati seda naist kooli juures imetlenud. See on see intuitsioon, mille järgi tunned hea inimese ära ja samamoodi tema abikaasa. Nad on lihtsalt nii tohutult sümpaatsed.
Aga kõigil lastel pole niimoodi vedanud ja sellepärast ongi mul koguaeg nii hingel, et midagi äärmiselt kifti välja mõelda ja toetada lastekodulapsi ja neid inimesi, kes on võtnud vaevaks sellises asutuses töötamise, sest see pole lihtsate killast töö. Minu kolleegiks sattus kunagi naine, kes oli töötanud lastekodus kokana ja ta rääkis lugusid, kuidas lapsed anusid, et neid kasvõi paariks päevaks endale külla kutsuks, lubasid kõike teha, et koristavad ja Jumal teab mida, peaasi, et sa neid koju kaasa võtaksid. See naine ütles, et emotsionaalselt oli see täiesti traumeeriv. Ma tean, et nende laste toetuseks korraldavad firmad suuri üritusi, aga siiski ei jõua toetus kõikjale ja ma olen enam kui kindel, et neile lastele on vaja midagi enamat kui raha. Mõelge mis tunne oleks õhtul magama minna ja unistada sellest, et tuleks keegi armas inimene ja ütleks: „ Sina oledki see armas laps, kellele ma tahaks pakkuda kodu ja vanemlikku armastust“. Ja tihti kasvavad nad suureks ja nende unistus polegi täitnud. Pole kedagi, kes aitaks neil luua oma kodu, pole kedagi, kes neid altari ette viiks, et anda üle tulevasele abikaasale, pole kedagi, kes tuleks tähtsale lõpetamisele...pole vanemaid, pole peret, pole sugulasi... Oled vaid Sina ja suur ja lai maailm.
Ma tunnen praegu puudust heast hingekosutusest, ma tahaksin minna kuhugi ülierilisse kohta, nt mägimajja, kus oleks klaver, kamin, stereo, palju häid plaate, nautida suurepärast vaadet ja lõõgastuda. Teine asi millest ma praegu unistan on oma isiklik kodu, mida sisustada. Valida ise tapeeti ja lüüa naelu seina, mille otsa raame oma ilusate mälestustega riputada. Kodu täis soojust, muusikat, energiat- koht kus puhata, akusid laadida, sõpru kostitada, mõnusaid veiniõhtuid väärt seltskonnaga korraldada( et saaks vaielda j2lle). Koht täis riiuleid, millel seisavad paljud väärt raamatud, mida ikka ja jälle öökapile asetada. Mul on kodu, aga see on minu lapsepõlve kodu, mul on koht kus olla, aga see on koht kus maksan üüri, nüüd ma tahan kohta, mis on minu, kus ma saan kõik enda maitse järg sättida, koht kus ma olen õnnelik...
Mul on palju unistusi, alati on olnud...jääb vaid loota, et ka seekord ei jää mu unistused vaid unistusteks...
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar