teisipäev, juuli 22, 2008

Kurvad tuuled klassika saatel

Ma olen juba viimased 18 tundi kuulanud Vince Gilli lugu „Whenever You come around“. Ma ei tea mis selles loos on, aga mul lihtsalt ei saa villand. See on muidugi kantriromantika klassika. Kui mu mees keelab mul selle järgi oma pulmas tantsida, siis sellise tropiga ma lihtsalt ei abiellugi :D Ja kui auväärt sõber Vaher seda ära ei õpi, siis temaga ka ma enam kunagi ei räägi :D Vot nii v2ga armastangi seda lugu!

Tglt ma olen täna kurb, sest üks väga eriline inimene elas just üle tohutu kaotuse. Anni, ma olen mõtetes Sinuga! Pole kindlasti kerge olla noor, armstada kogu südamest, ehitada üles oma elu, kodu ja karjääri ja siis see kõige kallim lihtsalt kaotada. Oh, miks küll need südamed vahel lakkavad tuksumast. Ja miks sellised tragöödiad juhtuvad selliste toredate inimestega. Kurb...

Ma üritan seda Teile, kallid sõbrad, rääkida päevast päeva – elu on ettearvamatu... Nautige iga hetke ja ärge kartke öelda välja ilusaid sõnu. Armastage, armastage, armastage...nii nagu see oleks Teie viimane päev.


Inimesed on ikka imelikud, minu hea s6brannaga juhtus si** lugu, tutvus ühe USA-st pärit noormehega puhkusreisil. Kuudega said nad msnis väga lähedaseks, lubasid uuesti kohtuda... Tüdruk läks kohale, aga Hr. Luuser Siga Ei ilmunudki kohale. Ausõna sellistel meestel keeraks kaela kahekorra!!!! Õppige inimesed ükskord, et kokkulepped ja lubadused on selleks, et neist kinni pidada. Kui sa vead kedagi korra alt, siis teinekord ta teid enam ei usalda, nii lihtne see ongi!!!!Prrprr... Ytleme nii, et lisaks joomarlusele, on katteta lubadused mu teine n6rk koht, mis mind keema ajab...

Eile ma tundsin puudust ühest inglist, inglist kes istuks mu voodi äärepeal ja valvaks mu und... Inglist, kes oskaks minema peletada mu halva ja kurva tuju, kes oskab lihtsalt olla olemas... Et ta lihtsalt istuks mu voodi äärel – muud ei midagi. Mõistujutt – eks aru saavad need, kes aru peavad saama :)

Kommentaare ei ole: