Täna oli Ally viimane osa, kohe kurb, sest sellest sarjast oli saanud minu igaõhtune meelelahutus. Eestis ma küll olin jälginud, aga tõelised poindid jõudsid minuni alles nüüd aastaid hiljem.
Kui oluline on kollektiivi kokkuhoidmine. Olen töötanud mõned suved Soomes ja kuigi töö ise polnud minu jaoks meelakkumine, siis kõige hullemaks pidasin kollektiivi omavahelist läbisaamist. Mul polnud kellegi vastu isiklikult midagi, aga lihtsalt kurb oli vaadata kuidas eestlased tulevad kokku selleks, et üksteist grillida õhtusöögiks, selle asemel, et hoida kokku, sest kodu on kaugel, nii mõnelgi pere. Ma tean, kui raske on töötada eemal perest, kodust, sõpradest. Ma saan aru, et vahel on kurbus hinges j koduigatsus südames, aga mis ei tapa teeb tugevaks ja kui töö sajaga sakib ja kõigest on kopp, siis vaadake enda kõrvale, seal on keegi, kel on ehk sama tunne. Ära viska nuga teise teele, ära kritiseeri teist, ära ürita konflikti üles puhuda, ole olemas, ole toeks, ole valmis ulatama käsi. Ole rõõmus ja püüa ka kõige hallimasse päeva päike tuua – see on võimalik kui k6ik kõiki toetavad. Kui teisel on halb päev, ole kõrval. Kõik tööd on talutavad, kui kollektiiv on kokkuhoidev, mõistev ja sõbralik. See motiveerib igal hommikul tööle minema, kui Sa näed, et oled oodatud.
Ally McBealis oli mõtlemapanev lause: „Everyone move on“. Vahel meil on raske mõista, aga me peame laskma minna. Ally tõi ohvri ja lahkus firmast, kus töötasid tema tõelised sõbrd, tema karjäär oli tipul, aga tütre haigus sundis teda kolima teise linna. Ja ma olen alati olnud seda meelt, et olgu esikohal Sinu pere ja siis töö. Raha tuleb ja läheb, aga inimelu ainult läheb – lapsed kasvavad suureks ja lendavad pesast välja, sa ei saa iialgi aega tagasi keerata. Vahel ma mõtlen oma lapsepõlvele ja mul on kahju, et ma nt oma emaga väga palju aega koos ei saanud veeta, seda põhiliselt tema töö pärast, mis nõudis palju tema energiat. Teisalt ma tean, et ta tegi seda sisuliselt ju minu pärast, et minul oleks kõik olemas. Ja minu kaine mõistus jääb seda alati mõistma ja ma olen talle ääretult tänulik, teisalt aga, üks osa minust jääb alati mõtlema, et ma oleks parem jätnud mõne barbi omamata, kui ema oleks saanud selle arvelt rohkem kodus olla. Selle eest ma aga tean, et minu emast saab ühel päeval suurepärane vanaema, sest ta tõesti armastab lapsi ja lapsed teda ja ta on alati valmis nendega möllama ja neile kifte raamatuid ette lugema, eriti kui tal on selleks ajaks pensionip6lv k2es ja AEGA. Mina sain alati jõuludeks ilusaid raamatuid, kus olid pühendused sees ja kuigi mu ema oli väga kehv päkapiku kehastaja ja mina olin liiga taibukas laps, siis ma usun, et mind ei kottinudki, et see oli ema, kes mulle sussi sisse koogi tõi, äge oli seda keset ööd temaga süüa ... Ema, ma tean, et Sa loed igat minu blogisissekannet, ma tahan öelda vaid üht: Elu pole võidujooks, sul on suur süda, sa oled aidanud palju inimesi, sa oled kuulanud teiste muresid, sa oled rabanud teiste jaoks, aga ära unusta iseennast ja kõige tähtsam siin elus on aeg... Võta aega, näha ja tunda, nautida ja elada... Võta aega iseenda jaoks...
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar