Need inimesed, kes räägivad sellest, et olen liigemotsionaalne või lausa pehmo, ei tundnud seda Kadrit, kes ma olin 5 või 10 aastat tagasi. Oi ma olin jääkuningakanna ja ise muidugi maru rahul sellega. Enamike inimeste arvamus ei kottinud mind üldse ja kui ütles see, kelle arvamus korda läks ja ütles nii, et valus oli, siis ma tõmbasin oma tanksaapad jalga ja trampisin selle inimese tunnetel seni, kuni verd lendas. Emotsionaalses mõttes ma olin tapleja. Te saate ju aru, et ma pole mingi suupeale kukkunud tüdruk – kui ma ikka ütlesin, siis oli nii öelnud, et teine läks koju ja valas pisaraid. Ma ei ole selle üle uhke. Ma olin nagu jõhker kohtunik, kes ebaaususe korral võttis inimese kõige nõrgema koha ja tegi ta maatasa. Andku mulle need inimesed andeks, ma ei osanud end lihtsalt muul moel kaitsta.
Selle jääkuninganna taga peitus lihtne inimene, kes kogu selle valu ja viha enda sisse kogus. Ja mitte kunagi teadlikult, vaid pigem alateadlikult maksis kätte. Seda on päris kummaline kirjutada, aga nüüd aastaid hiljem saan sellest aru. Ma ei tahtnud endale tunnistada, et ma olen lihtsalt inimene. Ma olin nii läbipaistmatu maskiga, ma olin endale soomusüü selga kasvatanud. Lõpuks ma olingi täiesti tundetu. Elu peksis nii karmilt, et lihtsam oli end välja lülitada. Minu ego ei lubanud mul iial tunnistada, et kuule, stop, Sa teed mulle haiget. Ja miski nagu ütles, et näe, see siin, ütles halvasti või kohtleb Sind halvasti, pane nüüd vahendeid valimata pauk kirja, onju hea tunne!?
No dämit, ei olnud hea!
Kuna ma ei näidanud oma emotsioone välja ja olin selline “kangelane” – ei tunne valu, siis tegelikult kogunes minu sisse palju negatiivseid emotsioone. Pettumus, viha, valu, seda nii inimeste, kui elu suhtes. Ja ma kordan, seda endale teadvustada on päris keeruline, eriti, kui oled asja sees. Kui me vaatame ka lapsi, siis kui te olete märganud, siis sellised kiuslikud tegelased, kes pidevalt jonnivad või halvasti käituvad, need on ennekõike need lapsed, kelle vanematel pole aega või oskust näidata oma tundeid välja. Nende laste sees on mingi emotsioon, mida nad siis kas emmele halvasti öeldes või isa taldrikuga loopides välja üritavad näidata. Ka minu tutvusringkonnas on selliseid lapsi. Üks asi on distsipliin, teine asi, mida pead kõrvale pakkuma on hool ja armastus ja lapse puhul Sa ei saa mõelda (nagu mõned mõtlevad partnerlussuhete puhul), et mis ma talle ikka ütlen, et ma teda armastan, ta teab ju seda niigi, mõtleb veel, et olen imelik. Kuulge, hallo kosmos, neelake oma ego alla! Teie lapsed vajavad Teid! Teie, kui vanemate kohus on neid armastada ja õpetada, õpetada ka seda, et emotsioone tuleb osata väljendada, see pole vale. Vale on see, kui viha, pettumus, kurbus jäävad lapse sisse. Introverdid ilmselt ei näita seda ka üldse välja, need on need lapsed, kes end teismeeas oksa tõmbavad. Kas seda te soovite oma lastele? On ka muidugi inimesi, kes petavad nii ennast, teisi, kui oma lapsi. Nimetagem seda udupeeneks näitemänguks. Nt on mingi suurem üritus, kellegi laps hakkab jonnima ja siis see emme/issi, võtab lapse ja ütleb, et:"Emme/issi armastab Sind". Tegelikult on sel emal/isal oma lapse jaoks reaalselt täpselt 5 minutit nädalas, sest emmel/issil on ju tähtsamaid asju ka ajada. Lapsed ei taha mitte kuulda ka lihtsalt tühipaljaid sõnu, nad tahavad tunda. Ehk asjad peavad olema tasakaalus. Laps pole mingi järjekordne projekt, mille tarvis me oma tihedas ajagraafikus aega planeerime. Ja kui see laps ei tunne, et teda armastakse, et tal on hea ja turvaline olla, et tema jaoks on vanematel aega, siis tekivadki sisemised konfliktid ja lapsed muutuvad sellisteks väikesteks põrgulisteks, et hoia ja keela. Nad tahavad tähelepanu, need negatiivsed emotsioonid, mida täiskasvanud oskavad varjata, tulevad laste puhul kiiresti ja kohe pinnale.
Tulles tagasi minu story juurde, siis nii oligi, et ma olin üks maskiga inimene. Süda valutas, hing oli haige, aga teised nägid ainult julma, tugevat, emotsioonitut ja tundetut noort naist. Mul on sellest inimesest kahju! Mul on kahju, et ma selline olin, sest see maksis mulle väga valusalt kätte. Kõik negatiivsed emotsioonid muutusid minu reaalseks eluks. Mu füüsiline keha hakkas seda jama välja näitama. Sel ajal, kui ma endale ja teistele valetasin, ma ise sõna otseses mõttes lagunesin. Mitte lihtsalt vaimselt, vaid lausa füüsiliselt.
Üks oluline õppetund, mille olen elus saanud, on see, et me ei tohi eitada oma emotsioone. Eile ma nutsin, issand kui hea see oli, hingel hakkas hea ja kerge. Vanasti ei jooksunud mul isegi kellegi matustel pisar. Mul on meeles see, et lapsepõlves ma ka nutsin palju (ma nutsin, kui mul oli valus) ja siis saabus see hetk või iga, kus klõps käis ära, mask tuli ette ja minust saigi jääkuninganna. Ma ei nutnud aastaid, ma ei kurtnud, ma ei elanud...kahjuks.
Nüüd ma elan ja tunnen ja tean, et ma olen kõigest inimene. Mul on õigus tunda hirmu ja valu ja mul on õigus seda välja näidata. Arvake mida te tahate, kui pehmo, siis pehmo, aga vähemalt süda on olemas ja isegi põksub.
Armastust!
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar