See vastab ikka nii tõele, et kõige enam suudavad meile haiget teha need, kellest me kõige enam hoolime. Loomulik ju, et kui ütleb võõras, siis see ei lähe hinge, aga kui ütleb see, kellelt me tegelikult ootaks ehk kõige rohkem mõistmist või toetust, siis selle inimese sõnad kriibivad kõige enam.
Minu elus on millegi pärast alati olnud niipidi, et märkavad ja tunnustavad need, kelle poolt seda oodatagi ei oskaks. Mäletate, kunagi kirjutasin, et teiste laste emad/isad tulid ütlema, et oi kui hästi Teil laps laulab või kirjutab, aga oma ema alustas alati pigem sellest, et midagi on valesti või halvasti, mis viis lõputu enesetõestamiseni. Oma emale või oma kõige armsamale peaksid Sa olema ju armas ja kõige parem ka siis, kui Sa lihtsalt oled, mitte midagi tõestamata.
Me võime ju mõelda, et lähedased inimesed üritavad meid motiveerida, et me veel enam pingutaks, aga mulle pole see kunagi näinud sellise konsutruktiivse kriitikana. Pigem on alati keskendutud sellele, mis halvasti on või milles ma pole veel nii hea, kui sellele, et leida üles midagi, mis hästi välja tuleb ja mõni kiidusõna öelda.
Kuna kõik inimesed on teatud mõttes meie peegelpildid ja saadetud ka midagi õpetama, siis ma küsin endalt, et kas siis mina ka, ei oska hoida neid, keda ma armastan? Kui midagi teeb haiget või läheb korda, siis järelikult on seal taga mingi lahendamata sisemine või varjatud konflikt, mis ootab selgeks saamist.
Hiljuti tuli minu juurde üks mulle oluline inimene ja kui üldiselt sõbrad kõik elavad kaasa ja ütlevad, et oi kui tore, et Sul hästi läheb ja Sa oled parimat väärt, siis see inimene ütles suhteliselt ebameeldival toonil, et tema küll aru ei saa, mida üle 1000 eestlase minu kirjatükkides leiavad. Palju on hala, asju näen ma must-valgena ja üldse olen ma kognematu ja naiivne, liig emotsionaalne veel pealekauba (andke andeks, et ma julgen tunda ja veel hullem välja öelda, mõni ilmselt on kivisüdamega, mõtleb ehk küll, aga iial ei tunnistaks). Kui seda oleks öelnud mingi suvaline netikommentaator, siis oleks see mul külgi mööda maha jooksnud, aga seda ütles mulle väga oluline inimene ja see tegi haiget. Ma saan aru, kui inimene avaldab ausalt oma arvamust, seda ma alati hindan väga kõrgelt ja ma ei ole nii kõrge egoga, et ma arvaks, et ma nüüd kõigile meeldima peaks või minu töid peaksid kõik jube heaks pidamaa,aga miks ma siis tunnen end halvasti? Öeldakse, et tõde teeb ikka haiget. Aga ma ei tunne, et olen teinud midagi halvasti, ma olen nendesse kirjatükkidesse pannud kogu oma südame ja hinge, minu eesmärk on alati olnud inimesi aidata ja ma tõesti pole täiuslik ja ei tea kõike, ega pole kõike oma elus kogenud, aga ma olen ka alati öelnud, et ma pole nõustaja või paberitega terapeut, vaid ma räägin oma elust, räägin oma lugu ja kirjeldan oma sisemaailma nii hästi, kui ma oskan, ma räägin oma tähelepanekutest ja oma unistustest, miks siis tuleb inimene ja teeb selle paari lausega täiesti maha. Ja mulle automaatselt meenub minu lapsepõlv, kus oli alati samamoodi – mul võis olla saalitäis imetlejaid, aga kui see inimene, kes mulle oluline oli, tuli ja ütles, et no käis kah, siis see lörtsis kogu minu hea enesetunde ja ilusa emotsiooni.
Kuna ma tean, et ma ei saa muuta teisi inimesi ja ma ei saa muuta minevikku, siis on see mingi oluline õppetund minule ja mingi asi, mille ma pean lahendama. Aga ma jälle tundsin, et ma ei oska. Ma tahan, et see ei läheks mulle korda, aga inimlik on ju tunda valu.
Miks ma luban enda lähedusse inimesi, kes mulle haiget teevad, kes mind ei mõista või ela kaasa minu edule või tegemistele? Ma tõmban ligi väga kapseldunud inimesi. Ma ju tean, et mu oma ema mind väga armastab, aga ta pole seda kunagi osanud verbaalselt väljendada. Ja seda sama barjääri tunnen ma paljude inimestega, või noh, kas just paljudega, aga on ette tulnud, et mida lähedasemaks nad saavad, nad ei lähe ära, nad tahavad olla minu läheduses, aga samas nad ei oska end muul moel väljendada kui mind maha tehes. Kas ma tõesti olen selline inimene? Või miks see muster minu elus järjepidevalt kordub? Ma olen öelnud ka, et kui ma olen nii halb inimene või nii rumal või mis iganes, palun siis lahkuge, aga nad ei tee seda! Miks? Miks tahavad inimesed olla minu läheduses, et mulle haiget teha? Kas viga on minus või viga on nendes? Kas nemad peavad õppima suhtlemisoskust või pean mina õppima, et ma ei lase oma mineviku valudel täiskasvanu eas üles tulla? Kas on midagi, mida ma pole veel andestanud? Kas ma pole ise veel õppinud armastama? Kas see ongi see minu õppetund – armastada tingimusteta? Nagu ma eile mõistsin, siis olen ka mina alati tingimusi seadnud ja seda eriti neile inimestele, kes on mulle kõige olulisemad ...
Vahel on olukordi, kus ma tõesti ei mõista, miks asjad just nii on, miks need inimesed minu ümber on, mida mul nüüd tarvis õppida on, aga ma tean, et ühel päeval ma mõistan, ühel päeval minu sees ei ole valu, ühel päeval ma oskan unustada mineviku, ühel päeval ma oskan armastada tingimusteta ja ehk siis armastatakse ka mind nii ...
Ühel päeval...
5 kommentaari:
Võõrale inimesel on lausa raske mõista, kuidas üldse üks lähedane inimene, midagi sellist peaks ütlema. Kadedusest sündinud mõtlematud sõnad oleks ainus vabandus, mis pähe tuleb. Või ehk sinu sõber lihtsalt näeb maailma teisiti ja on veidi taktitundetu eneseväljendusega.
On mis on, oma sõbrale võid aga öelda, et tema arusaamatusele on üks väga lihtne vastus: kõik need 1000 ja rohkem(võid teda hoiatuda, et see number saab ainult kasvama) inimest tunnetavad maailma sinuga sarnaselt. Tema lohutuseks võid aga öelda, et ju meie, sinu lugejad oleme siis ka halavad, asju must-valgelt nägevad, naiivsed, liigemotsionaalsed inimolendid...see peaks ta kadedust vaigistama ;)
Kuidas teisiti saaksidki usku endasse arendada kui keegi ei tule eluteele ebakindlust süstima. Sind testitakse just nii, et ütlejaks oleks see, kelle jutt ka loeb. Täna kritiseerijat õppetunni eest :-)
Minule ütles kunagi üks tark naine, et kõige tähtsam on usk endasse. Sellised väljaütlemised testivad su usku oma tegemistesse ja selle vajalikkusesse. Kuidas teisiti saab kindlamaks endas kui keegi ei tule ebakindlust tekitama.
Alles hiljuti sattusin lausele: "expecting world to be fair with you, because you are fair with them, it is like expecting lion not to eat you because you don´t eat lion!" mis oli ainult loomulik jätk minu senisele arusaamade muutumisele. Oli järk, kus püüdsin olla kõigiga hea ja armastusväärne, sest see, mida jagad peaks ju tagasi ka tulema, aga selles on väga oluline nõks: üteldes teistele jaa, ära ütle endale ei! Selle mõtte teadvustamisest hakkas minu jaoks uus ajastu, parem! Ma (me) ei pea olema lõpuni andvad, meis peab olema eneseväärikus panna ennast esimeseks, mitte egoismist, vaid enesearmastusest! Ja see teeb uskumatult palju tugevamaks, selle arenguetapi alguses mõtlesin pea iga otsuse puhul, kuidas ja kas see teenib mind või teen ma seda ainult kellegi teise jaoks. Selle suhtumisega muutusid ka inimesed minu ümber, alateadlikult, teadlikult, polegi vahet. Endast ainult andes, jääd ise tühjaks ja sageli nähakse seda teiste poolt kui nõrkust. Minu arvates pole see isegi teadlik, kuid nad kalduvad seda ära kasutama, ka kõige lähedasemad, loodusevalik endiselt kehtib, instinktid. Asi pole kadeduses, nii võrd kui selles, et me ei ootagi tagasi, pole piisavalt enesekesksed (st ei püüa ellu jääda). Kui me seda ei oota, siis seda ka ei saa. siinkohal mõtlen, et varem nägin vastuteenet kui egoistlikku nähtust, nüüd saan aru, et PEAB olema andmise ja saamise tasakaal!
Postita kommentaar