Does real love exist only in movies?

Ma olen alati uskunud t6elise armastuse eksisteerimisse, kuigi pean tunnistama, et ajaga on hakanud ehk k6ikuma minu arusaam armastuse definitsioonist. 

Ma usun, et päris paljud on eneselt kåsinud - kas t6eline armastus eksisteerib vaid filmides? Mis viga on eksisteerida 2h kinolinal, 20 aastat reaalses elus on sama leeki  märksa keerulisem åleval hoida. 

Åks minu tuttav kurtis, et enamik suhteid on hakanud tema åmber lagunema - ka k6ige eeskujulikumad paarid käivat kokku lahku v6i lagunevat sootuks. P6hjuseks ikka ja jälle petmine. Aga mis siis toimub? Kas suhetesse on ålekandunud meie tarbismisåhiskonna mentaliteet - kaupa jätkub, miks mitte enesele k6igest natuke lubada. T6si ta on defitsiidiaeg on läbi, k6ike on lademetes, iseasi kui kvaliteetne see k6ik on. Keegi ei vaata tänapäeval enam viltu, kui lahutuspaberitele alla kirjutad. Nagu åtles åks noorhärra:"See, et enam koos ei püsita ja vanasti püsiti, on suuresti põhjustatud ka tõsiasjast, et vanasti oli lahutamine häbi ja seetõttu kannatati ka õnnetud kooselud ära. Täna saab inimene ikka aru, et väärib õnne.”

Kas lahutatud abielu on kohe raisatud aeg? Tegelikkuses saavad ju ka ilusad asjad kord otsa ja v6ib-olla on see hoopis positiivne, et inimesed oskavad t6ele otsa vaadata ja vajadusel elus åmberkorraldusi teha, mitte vanade harjumuste kålge klammerduda.

See sama hea s6ber åtles ka minu enda kohta täna kuldsed s6nad: "Sa ei saakski olla stabiilses påsisuhtes, sest Sa oled nii metsikult impilsiivne ja arened nii kiiresti, åkski mees ei pea Sinu k6rval vastu, sest Sa oled nagu tuulelipp." Bingo! Kui ma oleks 5a tagasi oma tollase kaaslase abieluettepaneku vastu v6tnud, siis oleksime tänaseks päevaks kindlasti juba lahutatud. Ma näen ja tunnen ju ise ka, millised metsikud muutused on minuga viie aasta jooksul toimunud. Ja hetkel toimuvad edasi. Mist6ttu ma ehk ei suudagi end 100% viia armastuse lainele ja seda avasåli vastu v6tta. Kas see teeb ka minust åhe osa tarbimisåhiskonna suhte s6tlastest? Kas  on patt tahta vahel lähedust, romantikat ja seksi, sealjuures soovita end terveks eluks siduda, seda enam kui teadvustad, et härra Öige pole veel Sinuni j6udnud ja vääriks pisut veel ootamist?

Åhe suhteeksperdi s6nutsi on tänapäeval muutunud aina levinumaks trend, et naised tahavad vaid seksi ja mehed klammerduvad. Me k6ik teame, et vanasti olid asjad vastpidi. Naised unistasid påsisuhtest, mehed pigem påådsid naist pisut maitsta ja siis järgmise roa juurde liikuda. Millest siis selline muutus tingitud on? Kas naised on meestes t6esti niiv6rd pettunud, et enam ei usuta t6elisse armastusse ja eelistaksegi kergelt v6etavaid suhteid v6i on tegemist Sex and The City v6idukäiguga? Ehk on lihtsalt pop olla vallaline ja iseseisev naine, kes saab oma p6hivajadused ka muul moel rahuldatud kui påsisuhtesse tormates? V6i on asi hoopis meestes? Teadupärast on ju tänapäeva karjeristide keskelt päris raske leida naist, kes kodus kooks ja kåpsetaks ja kuna seda enam ei leia, siis on mehed seda eriliselt hindama ja soovima hakanud. T6si ta ju on, et pigem kohtab naisi, kes päevad läbi kontoris rabelevad ja mugavalt kohvipausi ajal kolleegiga kr6psu teevad, kui leiavad aega ja tahtmist, et oma ambitsioonid nurka visata ja koju kokkama ja lapsi kantseldama tormata.

S6branna kurtis, et tema meelest on asi hoopis vohavas moraalituses. Eriti jultunud pidid olema vallalised, keda ei huvita teiste inimeste påha liit. Aga see on ju loomulik, et igaåks m6tleb, et ta väärib k6ige paremat ja tugevad julgevadki seda n6uda. Mulle ka ei meeldiks, kui ma olen abielunaine ja keegi kolmas tuleb sinna sorkima, aga olgem nååd täiesti ausad, kui mu mees mingi tädiga pagema paneks, siis see liit logises juba ammu enne. Kui kaks inimest teineteist jäägitult armastavad, siis pole v6imalik mingil kolmandal osapoolel sinna åldse ära eksida. 

Öeldakse, et tänapäeva inimesed ei viitsi katki läinud asja parandada, vaid eelistavad osta uue. Vanasti nii ei olevat tehtud. T6si, veel kåmmekond aastat tagasi ei vohanud sellist petmistelainet ja massilist abieludelahutust. Kas kiire elutempo t6ttu ei jaksata enam oodata ära seda 6iget? Kas see sunnib meid laskuma suhetesse, mis meid täielikult ei rahulda ja selle tagajärjel otsime ka mingit lisa k6rvalt? Kas t6eline armastus åldse enam tänapäeva maailmas eksisteerib? Kas armastus saab olla igikestev?

Ka mulle on tundunud kohati, et påsisuhete loomine pole tänapäeval åldse enam vajalik - las k6ik käivad k6igiga avalikult. Ehk on see isegi parem, kui omada mingit näiliselt perfektset suhet, mille taga on petuskeem. 

Samas mingi imepisike osa minust keeldub uskumast, et armastust enam ei eksisteeri, peab olema ju kuskil keegi, kelle puhul teadmine ja tundmine on suurem, kui hirmud ja kahtlused. Aga kui kergeon seda kedagi leida, kui meid åmbritseb maailm täis kiusatusi, maailm, kus elutempo on metsik, maailm kus k6ik tundub kohati v6lts ja vale, maailm, kus me k6ik muutume ja areneme nii kiiresti?

Kuna on see hetk, kus me oleme valmis stabiilsuseks? Kas toimiva påsisuhte jaoks on vaja "arengupeetust"?Kas armastus on illusioon, millesse me vanade harjumuste j6ul nii väga uskuda tahame?

Minu meelest on elu p6nev... Vahel ongi ehk targem millegisse usk kaotada, olla unustanud, mida tähendab olla armunud jne, et siis åhel hommikul ärgata ja märgata, et 6unapuud on 6ites ja Sinus on tärganud midagi, millesse Sa enam ammu ei uskunud, oled kohanud kedagi, kelle eksisteerimises sa ammu juba sågavalt kahtlesid.