Üks minu tuttav pöördus hiljuti minu poole murega, et ta ei suuda otsustada, mida oma eluga peale hakata. Üks osa temast tahaks põgeneda kuskile maailma teise nurka ( üheotsa pilet oli juba ostetud) ja teine pool temast tahaks jääda Eestisse, sest siin on tal väga hea töökoht, võimalused arenguks ja karjääriks ja pealegi ta väga armastab oma tööd.
Ta küsis minu nõu. Ilmselgelt ei ole see koht, kus kõrvaline isik saaks öelda, et muidugi lase jalga või oled Sa peast segi, muidugi hoia oma kohast kümne küünega kinni.
Nagu ikka soovitasin lähtuda oma sisetundest. Kui Sa tunned, et see minek on kerge ja annab Sulle vabaduse tunde, siis mine, ja kui Sind tööpaigas piisavalt väärtustatakse, siis nad annavad Sulle kasvõi palgata puhkuse mõneks ajaks, et saaksid kohapeal järele mõelda, mida Sa siis tegelikult soovid. Kui nad Sind ei väärtusta, siis sellise koha pärast polegi mõtet süümekaid tunda, lihtsalt mine.
Minu enda elukogemus oli näidanud, et kui midagi on määratud, siis kõik sujub ja kui miski pole ette nähtud , tulevad teele takistused. Sa tunned kohe ära mis on need takistused, millest peaksid üle rassima, need on sellist tüüpi, mis ainult tõestavad Sulle veel enam, et tahad oma eesmärki saavutada ja on osad takistused, mida saab kirjeldada nagu saatuse sõrme, mis ei luba Sul valesid otsuseid teha. Tähtis oli meeles pidada, et usalda oma sisetunnet ning tea, et kõik laheneb Sulle parimal viisil.
Läksid mõned nädalad mööda. Saabub sama tuttav nägu naerul. “Aitäh Sulle nõuande eest!” Jäin mõtlema, et mida kuradit, ma ei mäleta küll, et oleksin midagi väga nõu andnud. Tuli välja, et takistused olid tõesti saabunud tema teele – positiivsed takistused. Täpselt paar päeva enne lahkumisavalduse esitamist oli kutsutud teda koosolekule ja teatatud, et ees ootab ameti-ja palgakõrgendus ning palju uusi ning huvitavaid boonuseid ja väljakutseid. Ühe otsa pilet jäi sel korral kasutamata.
Küsisin vaid üht: Kuidas sisetunne on? Oled asjade käiguga rahul?
”Jah, olen nii ünnelik, tunnen, et mind väärtustatakse ja minu panust hinnatakse, tahan tõesti jääda!”
Näete, kui lihtne on tegelikult elada, kui lähete vooluga kaasa, usaldate saatust ja sisehäält. Ärge ujuge vastuvoolu. Olgu see Teie kontrollküsimus: Kas ma olen õnnelik? Iga otsus ja valik, mis te elus teete peab tegema Teid õnnelikuks, andma hingerahu. Ja vahel, kui te polegi päris kindel, et mis siis parim lahendus oleks, usaldage end lihtsalt saatuse hoolde, paluge juhatust ja mõelge lihtsalt, et kõik laheneb Teile parimal viisil. Usaldage, uskuge, tunnetage.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar