Teil on kindlasti elus olnud hetki, kus te päris kindlad pole, mida te siis ikkagi tunnete või mõtlete. Inimloomus on juba kord selline, et kahtlused on üks osa elust ja ise ennastki on vahel raske mõista. Ehk siis küsimus, mida vahel enesele esitame kõlab: On need liblikad või on eilse Hesburgeriga mõni ussike kõhtu eksinud?
Eile, kui olin just küünlamere süüdanud ja end kuuma vahuvanni sättinud, helises minu telefon. Teises otsas oli minu vana tuttav, kellest polnud päris pikka aega kuulnud. Naine, kelle elu on olnud ilmselt kirevam, kui Santa Barbara ja Vaprad ja ilusad kokku. Rikkad armukesed, suur eluarmastus, nooruspõlve suhe endast tunduvalt vanema mehega, romantikast ja kirest pole puudust olnud - pisaratest ka mitte... Selle inimese parimaks sõbrannaks võis mingi hetk olla küll psühholoog, sest sellises suheterägastikus, nagu tema on olnud küll ilma kõrvalise professionaalse abita ilmselt päris täiemõistuslikuks ei jää.
Rääkisime elust ja olust ja jutt venis nii pikale, et kuumast vannist oli saanud talisuplus ja küünlavalguski hakkas juba kaduma... Aga vestlus ise oli huvitav.
Ühel päeval oli elu viinud teda kokku ühe hinnatud saksa psühholoogiga. Ja nad olid oma sõbrannaga uurinud, et kuidas siis ikkagi kindlaks teha, kas mehe vastu on tunded ja kui jah, et kas need on siis tõsised või on pigem tegu füüsilise tõmbe või mõne muu suhtevormiga. Eks noor naine ikka otsis seda õiget ja deitis siin seal ringi ning vajas enda jaoks mingit teooriat, mille toel ehk natukenegi selgust saada.
Ja ükskõik kui shokeerivalt sakslase teooria neile noortele naistele või mullegi esmapilgul tundus, oli selles oma tõetera sees. "Te peate lihtsalt seksima! Sel hetkel, kui mõlemad on saanud orgasmi ja telefonid pole veel jõudnud helisema hakata, just sel hetkel saab inimene aru, kas tegemist oli pelgalt füüsilise rahuldusega või teid valdab tõeline tunne." Sõbranna oli muidugi alguses päris kohkunud, et ega siis kõigiga jõua magada ja alguses seda kuuldes tabas mind umbes samasugune reaktsioon, aga hiljem sellele pikemalt mõeldes, sain aru, et palju neid mehi siis minu elus ikka olnud on, kelle puhul ma isegi kaaluksin, et mul võivad tõsised tunded olla. Ega neid printse siin ei ratsuta just igal täistunnil vastu.Ja teiseks, kui nüüd minevik läbi skänneerida, siis tõepoolest, sel hetkel, kui suhe on jõudnud intiimsesse etappi on ka suhteliselt selge, mis tunded ikkagi tegelikult valdavad.
Äkki see ongi tegelik põhjus, miks mehed tihtilugu näitsikuid just peale kireööd maha jätavad? Äkki asi polnudki skoorimises ja linnukeste korjamises, äkki just sel samal hetkel, kui nälg oli kustutatud ja saabus vaikusehetk sai mees aru, et oli tore küll, aga tunnet polegi. Kas mitte paljudega meist pole seda vähemalt korra elus juhtunud - mitte seda, et teid on maha jäetud, vaid seda, et olete tundnud peale esimest ööd, et see vist pole ikka see? Au muidugi neile, kes saavad ja julgevad öelda, et nad on elus seksinud vaid nendega, kelle vastu neil on suured tunded ja tunnetemöll olnud. Aga kas ka mitte siis pole hiljem selgunud, et see tunnetemöll oli üpris petlik ja kui viljale hambad sisse sai löödud, kadus võlu ja kadusid tundedki?
Kõik me tahaks olla eksimatud ja koletargad veel pealekauba, aga elu on midagi muud kui ideaalne ja eksime me kõik. Kõigil meil on olnud ootusi ja lootusi, vahel on need täitunud, vahel klirinal kildudeks pudenenud.
Muidugi ma leian, et voodi pole nüüd küll ainus koht, kus oma tundeid proovile panna, aga ega see psühholoog nüüd väga puusse pannudki. Seda kinnitab ehk mõni ilus mälestus nendest hetkedest, kus peale seksi tundsite just seda tunnet, et nende käte vahelt ei lahkuks te ka siis kui tormituuled teid üksteisest lahti üritaks kiskuda. See hetk, kus Sa mõistad, et kõik on täiuslik - vaim ja keha on saanud üheks. Kas selle nimel ei tasu mitte vahel riskida?
Juhtusin eile lugema üht artiklit vanapaarist, kes tähistavad oma 70ndat pulma-aastapäeva. Väidetavalt on nende vahel senini leekiv armastus. See artikkel pani mind ikkagi mõistma, et armastus on nagu õnnemäng. Sa juhtud olema õigel ajal, õiges kohas ja bauh, Sa kohtad kedagi, kes on nagu bingovõit. Elad hetkes ja naudid ja ühel hetkel taipad, et oled juba tsipa krimpsus ja väsinud, aga ikka naudid. Enamik tänapäeva abielupaare ei naudi juba peale 10ndat abieluaastat ja vähe sellest, et armastus hääbub, tihti kaob ka austus, usaldus ja kõik muud suhte olulised komponendid. On tehtud uuringuid, et armastus ei kestvatki üle 10 aasta, aga siis juba järgneb see aeg, kus koos hoiavad teised asjad. Aga kui enam ikka teineteise seltskonda ei naudi ka, kui suunad elus on erinevad, õhtul enam kaissu ei võeta, rääkimata seksist, päevast päeva käib nääklemine pisiasjade ümber, käsikähmlus või vaimne terror ja usalduse asemel võtab võimust umbusaldus, mis väljendub partnerite üleöö Sherlockiteks moondumises, siis unista edasi, et Sa Postimehe esikaanel lõpetad oma raudpulma teatega. Hea kui hõbepulmadki peetud saab. Tänapäeval on seegi saavutus muidugi ...
Öeldakse, et pilt ütleb rohkem, kui tuhat sõna. Mina ka parima tahtmise korral raudpulmani ei jõuaks, aga milleni ma jõuda võiksin on see emotsioon, mis sel vanapaaril sel pildil oli. Mees naeratas siiralt ja hoidis hellalt memmelt ümbert kinni ja memm, see oli seal käte vahel rahuloleva näoga, oma päevinäinud kätt hellalt mehe kõhul hoides. Oli tunda rahulolu, tasakaalu, turvatunnet, rõõmu, austust, usaldust, teineteise hindamist ning väärtustamist ja palju teisi ilusaid emotsioone, mis ongi tegelikult ju toimivate suhete aluseks.
Aga selleks, et seda kõike kogeda, peab olema õnne ja tarkust, et see Õige ära tunda. Hoidke meeled erksad ja uskuge alati, et väärite parimat! Kui te pole veel lotovõitu saanud, siis pidage meeles üht - kes imedesse ei usu, sellega need ka kunagi ei juhtu.
Eile, kui olin just küünlamere süüdanud ja end kuuma vahuvanni sättinud, helises minu telefon. Teises otsas oli minu vana tuttav, kellest polnud päris pikka aega kuulnud. Naine, kelle elu on olnud ilmselt kirevam, kui Santa Barbara ja Vaprad ja ilusad kokku. Rikkad armukesed, suur eluarmastus, nooruspõlve suhe endast tunduvalt vanema mehega, romantikast ja kirest pole puudust olnud - pisaratest ka mitte... Selle inimese parimaks sõbrannaks võis mingi hetk olla küll psühholoog, sest sellises suheterägastikus, nagu tema on olnud küll ilma kõrvalise professionaalse abita ilmselt päris täiemõistuslikuks ei jää.
Rääkisime elust ja olust ja jutt venis nii pikale, et kuumast vannist oli saanud talisuplus ja küünlavalguski hakkas juba kaduma... Aga vestlus ise oli huvitav.
Ühel päeval oli elu viinud teda kokku ühe hinnatud saksa psühholoogiga. Ja nad olid oma sõbrannaga uurinud, et kuidas siis ikkagi kindlaks teha, kas mehe vastu on tunded ja kui jah, et kas need on siis tõsised või on pigem tegu füüsilise tõmbe või mõne muu suhtevormiga. Eks noor naine ikka otsis seda õiget ja deitis siin seal ringi ning vajas enda jaoks mingit teooriat, mille toel ehk natukenegi selgust saada.
Ja ükskõik kui shokeerivalt sakslase teooria neile noortele naistele või mullegi esmapilgul tundus, oli selles oma tõetera sees. "Te peate lihtsalt seksima! Sel hetkel, kui mõlemad on saanud orgasmi ja telefonid pole veel jõudnud helisema hakata, just sel hetkel saab inimene aru, kas tegemist oli pelgalt füüsilise rahuldusega või teid valdab tõeline tunne." Sõbranna oli muidugi alguses päris kohkunud, et ega siis kõigiga jõua magada ja alguses seda kuuldes tabas mind umbes samasugune reaktsioon, aga hiljem sellele pikemalt mõeldes, sain aru, et palju neid mehi siis minu elus ikka olnud on, kelle puhul ma isegi kaaluksin, et mul võivad tõsised tunded olla. Ega neid printse siin ei ratsuta just igal täistunnil vastu.Ja teiseks, kui nüüd minevik läbi skänneerida, siis tõepoolest, sel hetkel, kui suhe on jõudnud intiimsesse etappi on ka suhteliselt selge, mis tunded ikkagi tegelikult valdavad.
Äkki see ongi tegelik põhjus, miks mehed tihtilugu näitsikuid just peale kireööd maha jätavad? Äkki asi polnudki skoorimises ja linnukeste korjamises, äkki just sel samal hetkel, kui nälg oli kustutatud ja saabus vaikusehetk sai mees aru, et oli tore küll, aga tunnet polegi. Kas mitte paljudega meist pole seda vähemalt korra elus juhtunud - mitte seda, et teid on maha jäetud, vaid seda, et olete tundnud peale esimest ööd, et see vist pole ikka see? Au muidugi neile, kes saavad ja julgevad öelda, et nad on elus seksinud vaid nendega, kelle vastu neil on suured tunded ja tunnetemöll olnud. Aga kas ka mitte siis pole hiljem selgunud, et see tunnetemöll oli üpris petlik ja kui viljale hambad sisse sai löödud, kadus võlu ja kadusid tundedki?
Kõik me tahaks olla eksimatud ja koletargad veel pealekauba, aga elu on midagi muud kui ideaalne ja eksime me kõik. Kõigil meil on olnud ootusi ja lootusi, vahel on need täitunud, vahel klirinal kildudeks pudenenud.
Muidugi ma leian, et voodi pole nüüd küll ainus koht, kus oma tundeid proovile panna, aga ega see psühholoog nüüd väga puusse pannudki. Seda kinnitab ehk mõni ilus mälestus nendest hetkedest, kus peale seksi tundsite just seda tunnet, et nende käte vahelt ei lahkuks te ka siis kui tormituuled teid üksteisest lahti üritaks kiskuda. See hetk, kus Sa mõistad, et kõik on täiuslik - vaim ja keha on saanud üheks. Kas selle nimel ei tasu mitte vahel riskida?
Juhtusin eile lugema üht artiklit vanapaarist, kes tähistavad oma 70ndat pulma-aastapäeva. Väidetavalt on nende vahel senini leekiv armastus. See artikkel pani mind ikkagi mõistma, et armastus on nagu õnnemäng. Sa juhtud olema õigel ajal, õiges kohas ja bauh, Sa kohtad kedagi, kes on nagu bingovõit. Elad hetkes ja naudid ja ühel hetkel taipad, et oled juba tsipa krimpsus ja väsinud, aga ikka naudid. Enamik tänapäeva abielupaare ei naudi juba peale 10ndat abieluaastat ja vähe sellest, et armastus hääbub, tihti kaob ka austus, usaldus ja kõik muud suhte olulised komponendid. On tehtud uuringuid, et armastus ei kestvatki üle 10 aasta, aga siis juba järgneb see aeg, kus koos hoiavad teised asjad. Aga kui enam ikka teineteise seltskonda ei naudi ka, kui suunad elus on erinevad, õhtul enam kaissu ei võeta, rääkimata seksist, päevast päeva käib nääklemine pisiasjade ümber, käsikähmlus või vaimne terror ja usalduse asemel võtab võimust umbusaldus, mis väljendub partnerite üleöö Sherlockiteks moondumises, siis unista edasi, et Sa Postimehe esikaanel lõpetad oma raudpulma teatega. Hea kui hõbepulmadki peetud saab. Tänapäeval on seegi saavutus muidugi ...
Öeldakse, et pilt ütleb rohkem, kui tuhat sõna. Mina ka parima tahtmise korral raudpulmani ei jõuaks, aga milleni ma jõuda võiksin on see emotsioon, mis sel vanapaaril sel pildil oli. Mees naeratas siiralt ja hoidis hellalt memmelt ümbert kinni ja memm, see oli seal käte vahel rahuloleva näoga, oma päevinäinud kätt hellalt mehe kõhul hoides. Oli tunda rahulolu, tasakaalu, turvatunnet, rõõmu, austust, usaldust, teineteise hindamist ning väärtustamist ja palju teisi ilusaid emotsioone, mis ongi tegelikult ju toimivate suhete aluseks.
Aga selleks, et seda kõike kogeda, peab olema õnne ja tarkust, et see Õige ära tunda. Hoidke meeled erksad ja uskuge alati, et väärite parimat! Kui te pole veel lotovõitu saanud, siis pidage meeles üht - kes imedesse ei usu, sellega need ka kunagi ei juhtu.
1 kommentaar:
Ja kunagi ei tohiks ennast ega teisi hukka mõista, kui eksitakse või lihtsalt ei vea... ju siis ka seda õppetundi oli elus vaja.
Postita kommentaar