Pähklipureja

Juba põhikoolis käies imestasid mu sõbrad, et mul on harukordne oskus tõmmata ligi kõige keerulisemaid inimtüüpe. Mitte keegi, mitte kunagi ei saanud aru nendest inimestest, kellega mina suhtlesin – nad ei kuulunud kunagi kategooriaase – easy to understand. Eks ma ikka lootsin, et enam hullemaks minna ei saa, aga mida aasta edasi, seda keerulisemaks karakterid läksid. Mis seal salata, eks alateadlikult ma tõmbasin neid ka ligi, sest oma olemuselt olen ma pähklipureja. Lihtsalt kokku klappivad legod pillun ma üpris kiiresti nurka. Ambitsioonikus oli ilmselt märksõna, mis iseloomustas mind ka inimsuhetes. Mul oli vaja ikka ära armuda mitte lihtsalt kristlasesse, vaid kirikuõpetajasse ja mitte lihtsasse ametnikku, vaid ikka tipp-poliitikusse jne. Kui asjal oli väljakutse hõng küljes (seda enam keelatud vilja magus lõhn), siis võis mürki võtta, et ma olin omadega sees. Mis kõige olulisem endale ehk tunnistada, oli siiski see tõik, et sa tõmbad oma elus ligi seda, mis või kes Sa oled – olgem nüüd ausad, ma pole ka just teab mis lihtne inimtüüp või Tiiu Talu tütrekene, kellele tuleb vaid õrnusi kõrva sosistada ja juba ta lendab või kes armastaks sukka kududa ja purgikurgi hoidiste uutest nippidest jahvatada.


Ühesõnaga, eluülikoolis alustasin ma juba päris varakult ja minu kõrghariduse omandamisega ei saa seda teekonda küll võrrelda. Ülikoolis saad oma kraadi kätte ja kogu moos, aga eluülikoolis toimub igikestev õpe. Te ei kujuta ette, kuidas vahel tahaks elada lihtsat elu, kohtuda lihtsate inimestega, olla lihtsates olukordades. Paraku pole see minu elus võimalik olnud, sest pidevalt toimub areng ja vaheetappidel ka n-ö. eksamid. On ikka olnud inimesi, kelle mõistmiseks ma olen ragistanud aastaid, püüdnud siit ja sealt nurga alt mõista, et mille või kellega tegu. Panna kokku mingit pilti ja siis jalgadega vastu maad trampinud, kui mingi detail puudu jääb, mis aitaks asja kokku panna. Hakkad juba põhjuseid, tagajärgi kokku viinma ja siis viskab mingi vimpka sisse. Nendel hetkedel on see tunne, et persse mulle seda uut levelit ja kogemust siin elus vaja on, kõrvalkorteri Maali käib oma kopamehega juba 10 aastat, elavad harmoonilist elu, häda ei midagi. Lapsed aina sirguvad ja pannkoogi lõhna pressib igal pühapäeval ukse vahelt sisse, elu nagu lill. Ja siis vaatad seda Maali meest ja mõtled, et väga tore, et maailmas sellised lihtsad mehed ka olemas on, aga ilmselt ongi sellised lihtsalt käsitletavad “mänguasjad” mõeldud siiski neile, kes ongi valinud Tiiu Talu tütrekese rolli ja keda ei huvitagi kõrgemale ja kaugemale jõudmine.


Aga mis ma siis ikkagi 10ne viimase aasta jooksul õppinud olen, kohates igasugu karvaseid ja sulelisi oma elus. Pidagem meeles, et suhted pole nagu autoremont, et kui mingi andur vilgub, siis teeme aga diagnostika ja küll kamba peale ikka vea üles leiab. Inimeste puhul ei saa iialgi kindel olla, et me veani jõuame, isegi kui veateade üürgab. Seda juba selletõttu, et kui inimene  pole endaga tegelenud, siis ta ei pruugi ise ka mõista ja teada, miks asjad nii või teisiti on, rääkimata siis oskusest selgitada kõrvalistele isikutele.  Juhe saabub siis, kui me unustame lihtsa elutõe -  töötada tuleb iseendaga, mitte teistega. Ehk elu elame me keeruliseks siis, kui hakkame teist analüüsima ja sealt tõde otsima- tõde asub siiski meie endi sees. Teised on vaid peegeldus meist endist ja kui meile seal midagi segaseks jääb või ei meeldi, siis on aeg tegeleda iseendaga.


Need keerulised karakterid pole eksinud minu ellu asjata, vaid nad on justkui majakad, mis valgustavad minu rada iseenese hingeni. Kõik need inimesed on minu õpetajad. Oi pljä, ma olen mõne inimesega vaielnud nii, et tossu tuleb kõrvadest välja ja mõne peale nii püha viha täis olnud, et taldrikuga lajataks vastu pead. Mõni on nii introvert ja salapärane, et enne saabub taevas maa peale, kui sotti saad. Aga tegelikkuses pole teine inimene paha või salapärane, vaid see müstika asub meie sees. Ma toon lihtsa näite. Oletame, et te süüdistate kedagi selles, et ta ei väljenda oma tundeid. Minu elus on paar sellist juhust olnud, kus mees ilmselt arvas, et ma olen mingi hiromant. Tüüpilise naisena tegi see mulle metsikut meelepaha. Kuradi marsielanikud, midagi nad ei tea, tunnete väljanäitamisest rääkimata. Aga mis minu viga oli? Ma keskendusin sellele, mis ei sõltu minust, mis toimub minust väljaspool, selle asemel, et tegeleda asjadega, mis minu sees selgeks mõtlemist vajasid. Kui mina tunnen, siis pole ju oluline, mida teine mõtleb. Sest kui rääkida tunnetest või armastusest, siis see on omakasupüüdmatu. Minu armastus ei saa sõltuda sellest, kas teine armastab või mitte. Kui ma ootan oma tunnete eest n-ö. vastutasu, siis järelikult pole tegu armastusega, vaid poeskäiguga, kus euro eest pätsi leiba vastu saab.


Mõni aeg tagasi oli mu elus emotsionaalselt üpris keeruline aeg. Olukorda olid põimitud ka teised inimesed ja seetõttu on lahenduste leidmine märksa keerulisem, sest tulemus ei sõltu mitte ainult Sinust, vaid üldisest energeetilisest väljast. See on umbes sama, et kui Sina ütled, et ma saan terveks ja arst kaagutab, et ei, Sa sured maha, siis arsti negatiivne mõttemuster mõjutab paratamatult ka mind, sest Sa pead justkui võitlema ka selle nimel, et teist inimest suunata positiivse mõtlemise suunas ja see võtab nii palju energiat juba ära, et lõpuks ilmselt kärvadki maha ja mitte haiguse pärast, vaid sellepärast, et tervenemisele vajaminev energia kulus kolmandate osapoolte negatiivse energiaga võitlemiseks.


Ma olen oma elus püüdnud toetuda Brandon Bays´i õpetusele – mine oma emotsiooni sisse. Väga inimlik on tunda hirmu, inimlik on kahelda jne. Ärge kartke oma emotsioone. Ma olen alati rääkinud loo sellest, kuidas ma läksin oma esimesele silmaoperatsioonile. Ihukarvad olid püsti, sest ma teadsin, et magama ei panda ja keegi nagu väikse saega lõikab Su silmamuna lahti. Mul sõbrad olid juba okserefleksiga siis, kui rääkisin kuidas silmasüste tehakse – nõel otse sisse ja woilaa. Tundub ju hirmus? Aga lõpuks ma läksin kohale nagu läheks poodi piima järgi. Sa korra tunned oma hirmu ja ehk valu äragi, aga siis taipad, et siin pole midagi karta. Eriti kui Sa suudad endale sisendada, et kõik saab korda. Kõik saabki korda! Kõik saigi korda.


Need hirmud ja valud, piinad ja kahtlused on kõik meie peas kinni. Mu sõber eile selgitas väga hästi, et kuna ajul on kaks poolkera, siis tekib duaalsus ehk vastuolu, aga kui me toome oma otsused südame kõrgusele, siis ei teki ka seda sisemist konflikti.


Ärge mõelge asju liig keeruliseks ja ärge püüdke otsida tõde väljastpoolt või lahendada asju, mis ei kuulu teie kompetentsi. Kui te komistate mingi sitapea otsa, siis valus tõde on see, et see on teie subjektiivne nägemus asjast ja see väike sitapea elab teis endis. Kui Teile tundub, et keegi on liialt domineeriv, siis järelikult on tal keegi, kelle üle domineerida, järelikult on egod põrkunud. Aga mis ma Teile egode kohta rääkisin? Ego ei teeni Teie kõrgemat eesmärki siin elus! Jäta ego kõrvale, kuula oma südamehäält, lase maskidel langeda ja lihtsalt armasta kõiki inimesi enese ümber ja alles siis Sa mõistad, et tegelikult polegi pähkleid, mida pureda – need oled Sa vaid ise oma peas loonud. Kõik on lihtne, kõik on ilus, kõik on harmooniline. Sinu tarkus on Sinu südames!