Mask maha!

Miks on nii, et kui keegi ei näe ja keegi ei tea, oleme me teised inimesed? Miks me julgeme end vabaks lasta suvekodus, kus naabreid pole või reisil olles, kus tuttavad ei näe? 

Kas ma mitte ise pole samasugune olnud? Oi ma ei tohi nii öelda, sellepärast, et see võib mu poliitilise karjääri rikkuda. Oi ma ei tohi selle inimesega küll avalikus kohas liikuda, mida küll naabrid mõelda võivad? 

Inimesed elavad selle järgi, mida keegi arvab või mille keegi suvaline tõeks on raiunud. 

Lähete pulma ja noorpaar vannub suguvõsa silme all, et:”Ma armastan Sind asurmani ja olen Sulle terve elu truu!” Ja siis näed paar aastat hiljem, kuidas tüüp täie rauaga vasakule vehib – säh Sulle truudus! My ass selline armastus! Aga miks selliseid totraid lubadusi anda? Kas me valaetame tahtlikult endale, oma suguvõsale, Püha Isale, kes meid paari paneb? 

Kui Osho, kes on üks minu vaieldamatuid lemmikuid, kirjutas kunagi, et: "Praegu ma armastan Sind ja annan end tervenisti Sinule.Järgmisest hetkest ei tea ma midagi. Kuidas saaksin midagi lubada?Anna mulle andeks", siis ma mõtlesin, et taevane arm, kuidas keegi saab nii öelda? Ja tänasel päeval saan ma sellest aru. Ma olen tihti kohanud inimesi, kes räägivad mingist elust 30 aasta pärast. Esiteks sai mulle paar aastat tagasi selgeks, et elu on nii kaduv, et pole midagi idiootsemat, kui muretseda homse pärast, teiseks olen ma erinevaid paare jälgides aru saanud, et mulle pole küll vaja mingit totakat formaalsust, kus paberi peal on küll suur armastus ja truudus, aga reaalses elus on teisest inimesest täiesti kama kaks.

Oli aeg, kus mu kolleegid olid peamiselt mehed. Ma ei liialda, kui ma ütlen, et 75% panid küll vasakule. Kes valimatult, kes pidas aastaid mingit teist naist, kes vahel libastus viinauimas. See pani asjad minu jaoks  paika. Mõnes mõttes oli see reaalsus isegi natuke liiga karm. Tunne oli selline, et targem on meest üldse mitte kunagi võtta. Enamikel olid naised selleks, et oleks keegi kellega avlikult end näidata (maine küsimus), selleks, et lapsi saada (tore kodukana kulub ju alati ära, kes koristab ja lapsi kantseldab) ja osade puhul jäi isegi põhjus segaseks, et milleks üldse naist kodus hoida, kui ikka nii savi on. 

Ja siis mul meenusid noorusajad, kus ma suhtlesin kristlike noortega. See oli see eneseotsimise aeg, kus kõik taolised küsimused kohutavalt huvi pakkusid. Neil justkui tundusid olema mingid väärtushinnangud. Samas oli see ikka armastus või pigem hirm Jumala ees? 

Aastad möödusid ja mulle tõesti tundus, et kui “kuri Jumal” ära võtta, ööpimedus samuti ära kaotada, siis jäävadki ainult mingid tühised kestad järgi, kestad milles pole ei austust, armastust ega siirust. 

Ma olen endalt küsinud mitmeid kordi, et miks inimesed elavad nii? Miks nad vannuvad midagi, mis neist ei sõltu? Miks nad annavad alusetuid lubadusi? Miks nad teevad kehva mängu juures head nägu? 

Mina lausa väldin klišeelike väljendeid “Armastan Sind surmani” jms.  Ma võin seda siiralt tahta teha ja see võib ka juhtuda, aga ma ei saa just väljastada garantiikirja. Vanasti ma ilmselt nii ei mõelnud, aga nüüd küll, et kui midagi saab otsa, lõppegu see siis väärikalt. Kui tunne on, et enam pole midagi pakkuda või partner ei paku seda, mida ootaks, siis ära alanda ennast ja teist inimest, vaid pea teisest nii palju lugu, et annad ta vabaks. Ma ausalt ei tahaks elada sellist elu, et naabri Malle tuleb mulle rääkima, et minu mees kohtub salaja mingi Mari või Siiriga. Ja mind alandaks ka see, kui mees mulle igal õhtul näkku valetaks. Ma võin andesta nii mõndagi siin elus, aga valetamine on asi, mille peale ma tõmban päeva pealt joone alla. See näitab austuse puudumist, see on selgrootute tunnus.  Mis armastusest me siin räägime? Kellele sellist armastust vaja on? Räägime siis asjadest õigete nimedega, altaril tuleb lubada, et:"Ma seisan Sinu kõrval kohusetundest kuni surm meid lahutab. Seisan ka siis kui armastus ära hääbub. Ära muretse, kui kõik kokku variseb, siis ühine pangalaen  hoiab meid ikka koos. Ja isegi kui mul on teine naine, või ma seksin oma sekretäriga, siis ära muretse, juba laste pärast ma Sind ikka ei jäta!"  

Kuidagi nii võlts on siin maailmas vahel kõik ja see nii häirib mind! Ma tahaks elada hetkes, nautida seda, mis mul on, seda aega, seda ruumi, neid inimesi. Ma ei taha küll ilusaid lubadusi loopida, et siis pärast neid murda või kellelegi näkku valetada. 

Ma pigem tunnistan endale tõtt, et mina muutun, maailm muutub ja ma ei saa kõike ega kõiki kontrollida. Sundida kedagi midagi lubama on enesepett. Täpselt nagu on enesepettus see, et minu mees või minu naine ei petaks küll mitte kunagi! Pettis ta juba sel hetkel, kui ta arvas, et elus jääbki kõik nii olema, nagu kuskil paberil paika pannakse. 

Südames elab armastus, mitte paberil... Ja muidugi mulle meeldiks mõelda, et ma papiga 70 aastaselt rõõmsalt kurke rohin ja Elmarit kuulan, aga samas, kes teab, mis elu tuua võib. Võib-olla see kellega seda teekonda täna alustan on 10 a pärast surnud ...või pole mind. Võib-olla veedame oma elu parimad ühised 10 aastat ja siis taipame, et iga asi, sh ka ilus asi saab kord otsa. Mõned inimesed on meile vajalikud teatud arenguettapideks siin elus.  Kas siis õige oleks mälestuse küljes rippuda, üksteisele näkku valetada ja head nägu teha? Mul tõusevad ausalt öeldes ihukarvad püsti, kui ma mõtlen, et mulle ronib igal õhtul kõrvale mees, kes samal ajal kellelegi teisele tundeid avaldab või minu voodist otse teise voodisse ruttab. Ma saan aru, et inimene harjub kõigega, lepib kõigega, aga kas see on see, millest ma terve teismeea nüüd unistasin? Not really! 

Sel päeval, mil ma surmaga silmitsi seisin. Sel päeval ma lubasin endale, et iga minut minu elus on väärtuslik. Ma tahan elada täna, mitte muretseda homse pärast, sest saatust ma muuta ei saa ja kõik, mis määratud tuleb nagunii. Ma lubasin endale, et ma luban enda ellu ainult siiraid asju. 

Inimesed, kes pole surmaga silmitsi seisnud, ei tea mis tunne see on, kui Sa küsid endalt, et kas ma elasin oma unistuste elu või elasin ma kellelegi teisele? Kas ma armastasin siiralt või vältisin kellelegi haiget tegemist? Ma tean, et enamik tahavad kuulda ilusaid sõnu, lubadusi ja rääkida sellest, mis saab 10 aasta pärast. Aga uskuge inimesed, seda tehes te unustate elada tänases, nautida tänast päeva. See on Teie aeg, mis jookseb. Ma ei taha elada ühtki minutit oma elust vales, sest see on raiskamine. Sestap ei valeta ma iial iseendale, ega ka kellelegi teisele. Ma ei oota, et kuna pensionipõlv saabub, et siis häid raamatuid lugeda või  tegeleda oma lemmikhobidega, sest võib-olla pensionipõlves pole mul enam seda võimalust. Ma elan oma unistuste elu juba täna! 

Ma ei ela kellegagi koos, sest oleks juba aeg või sellepärast, et ma lubasin kunagi midagi. Ma olen inimesega siis, kui ma tunnen, et see teeb mind õnnelikuks, kui ma tunnene, et selles on siirust ja see on tõeline just täna, just siin ja praegu. 

Mäletate, mida ma küsisin postituse alguses? Ma küsisin, et miks me oleme õnnelikud siis, kui keegi ei näe, kuule ja tunne? Sest siis ei kanna me maski. Kõige hullem on see, et elu maskiga koormab kõige rohkem meid endeid, sest me surume end maha, püüame elada nii nagu keegi teine õigeks peab. Proovige ühel päeval elada täpselt nii, nagu Teile meeldib ja õige tundub. Öelge neid asju, mida te olete alati öelda tahtnud, tundke neid tundeid, mis te olete ehk alla surunud, tehke neid asju, millest Teie unistanud olete, olge ausad iseenda ja teiste vastu. Unustage ära, mida keegi teine arvab ja mõtleb, sest see on Teie üks ja ainuke elu, see on Teie aeg ja Te väärite parimat, te väärite õnne. Milleks olla õnnelik ainult siis, kui keegi ei näe? See on teie valik, olla õnnelik iga päev! Sina lood oma maailma!