Aastaid tagasi andsin oma CV lugeda ühele suurettevõtjast tuttavale. Sirvis seda ja ütles siis, et:”Keda see kotib, et Sa lihttööd ka teinud oled, seda pole vaja siia panna!” Sain küll aru, et ehk ta viitas sellele, et CV pisut liiga pikk, kuid tundsin siiski, et ta haavas mind. Kas ma peaksin seda etappi oma elus häbenema? Pool Eestit korjab Soomes kurke, koristab või paneb plastdetaile kokku. Tema suhtumises oli tunda üleolevust ja see häiris mind, kuigi ka ta ise on maapoiss olnud ja haljale oksale jõudnud ikkagi …hmm… kui nüüd mõtlema jääda, ega ma siis ei teagi, kuidas tema sinna jõudis. Võib-olla ei taha teadagi.
Kuidas ma siis kustutan mingi osa oma elust ära, umbes nagu jätaks kirja panemata, et enne ülikooli olen ikka põhikoolis ka kunagi käinud. Ja miks peaks häbenema lihttöö tegemise kogemust? Töö klienditeenindajana on andnud mulle suurepärase oskuse inimestega suhelda. Liinitöö suviti näitas, et ma pole mingi loff, kes eeldab, et kõik talle kuldkandikul kätte tuuakse ja sedagi, et suudan vajadusel ka raskes olukorras hakkama saada. Kas te teate ka millise pinge all elavad need inimesed, kes peavad leivaraha teenimiseks kodumaalt lahkuma ja seal hommikust õhtuni rabama? Ja kui nad Eestisse tulevad, siis on juba sõbrad ümber, et tee välja, Sa meil ju Soome rikkur. Tasub ikka meeles pidada, et see raha enamikele ei tule küll kergelt. Palju tööd ja veel rohkem ohvreid. Kas seda peaks siis häbenema?
Minu tutvusringkonnas on mitmeid iluteenindajaid, kellega ma suurepäraselt läbi saan, nad teevad oma tööd südamega, nende eesmärk pole pabereid koguda, vaid oma alal anda endast maksimum. Samas olen ma seotud mitmete juristide, ärimeeste ja poliitikutega, ka Ansipi nõunikute seas on minu sõpru. Ka neid ma väga austan, sest ka nemad üritavad vaid teha oma tööd ja anda endast maksimumi. Kuidas ma saakisingi hinnata kedagi tema ametinimetuse järgi? Sellisel juhul jääksid mul tundmata mitmed väga erilised inimesed. Ma ise olen põhikooli ajal töötanud klienditeenindajana, keskkoolis tegin kaastöid nii Eesti Ekspressile, kui kohalikele lehtedele, ülikoolis oli vaja minna lahe taha liinitööliseks, et veidi elamiseks teenida ja ülikooli lõpuaastatel olin juba Linnavolikogu liige. Äärmusest äärmusesse, aga igal pool, kus olen olnud, on olnud väga super inimesed ja need kogemused, mis olen saanud on olnud hindamatud. Inimesest ei tee inimest tema ametinimetus, vaid tema hing.
Ma olen ikka öelnud, et tehke seda, mida te armastate, tehke seda, mis Teid õnnelikuks teeb ja isegi kui vahel haljale oksale jõudmiseks peab tegema neid töid, mis meelt mööda pole, siis ärge häbenege seda. Kuldlusikas suus sünnivad vähesed ja elus pole iial garantiid, et ka need inimesed kõrgelt ei kuku. Raha on kaduv väärtus. Töökoht ka! Ja pole häbiasi teha ausat tööd, et oma perele leib lauale saada.
Kui te ka täna teete tööd, mis Teile ei meeldi, siis püüdke võtta sellest maksimum, ehk on need head kogemused, ehk on need suurepärased kolleegid ja ärge kartke unistada, teie ju loote oma maailma.
Ja kui Teile lihtsalt meeldib Teie töö, siis mis vahet seal on, mida keegi teine arvab. Võib-olla Teile meeldibki rekka roolis mööda maailma vurada, võib-olla Teie ei unistagi äriklassis lendamisest ja pintsaku kandmisest, see on OK, las teevad seda need, kelle unistus see on. Inimesi on erinevaid ja kõik me oleme erilised ja väärime parimat.
Pea siis meeles – ära häbene seda, kes Sa oled, kui ka hetkel pole sa oma elus selles punktis, kus sooviksid, siis ära lõpeta unistamist ja püüa lihtsalt nautida igat päeva – ole Sa koristaja või tippjuht, seni, kuni Sa oled õnnelik, on kõik ok.
Ilusat päeva, mu armsad!
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar