Mis on haiguse taga?

Hiljuti sai minu tuttav infarkti. Teades, mida see tähendab, olen nüüd märksa kaastundlikum ja mõistvam. Lapsena nägin ma küll kõrvalt nii vanaisa infarkte, kui insulte, aga ei osanud iial end nendesse kingadesse panna. Nüüd oskan. 

Naljakas on see, et inimesed arvavad alati, et kui kellelgi on infarkt olnud, siis ta kindlasti on suur ja paks ja sööb ainult rasvast liha ja hamburgereid. Ja kohe kindlasti on ta kõva suitsumees või viinanina. Ma ei ütle, et ma alati parimas vormis olen olnud, aga üle 70kg pole kaal olnud, suitsu pole elus teinud, alkoholi tarbisin väga mõõdukalt. Ega siis kopsuvähki ei põe ka alati suitsetajad ja nahavähiga võitle paadunud päiksenautlejad. 

Ma ei saa rääkida kõigi eest, aga ma saan rääkida enda kogemuse põhjal. Kuna mu tervis oli mingis punktis tõesti selline, et ükski arst  ainuisikluliselt ei  tahtnud otsuseid teha, vaid konsulteeriti alati osakonnajuhatajaga või spetsialistiga mõnest teisest osakonnast, siis ilmselt olin ma ikka üpris keeruline juhtum. 

Minu meelest on haiguste taga lihtne asi nimega STRESS. Ja stress tekib ikkagi negatiivsetest mõtetetest. Ma julgen küll nüüd tagantjärgi öelda, et kõik minu jamad said alguse minu alateadlikest mõtetest ja lahendamata sisemistest konfliktidest. Hiljem kui mingid asjad olid alguse saanud süvendasid seda stressi pidev arstide vahet sõelumine ja jutud teemal kui kiiresti ma ikka ära suren ja mis kõik minuga homne päev juhtub. See oli väga tugev negatiivne energia. Ma pidevalt mõtlesin sellele. 

Sõbrad ütlesid ikka, et mis mõttes Sul olid negatiivsed mõtted, Sa oled kõige positiivsem inimene, keda me teame. Jah, see on tõsi, ma olin tõesti ülipositiivne ja püüdsin end mingil moel veel hoida, aga see mida teie ei näe, see osa oli sügaval minu sees ja sõi mind seest poolt. Väljast olin ma alati kõige säravam, kõige positiivsem, kõige elujõulisem. Kuna ma aastaid ei rääkinud ju üldse mis minu tervisega toimub, siis see koorem muutus minu jaoks aina raskemaks. Kõik mis minuga juhtus elasin ma sissepoole. Pidev hirm, kompleksid. Ma ei teadnud kunagi, mis homne päev toob. Ja ma kartsin, et inimesed hakkavad haletsema või mind teisiti kohtlema, kui ma räägin oma probleemidest. Hirm tuleviku, hirm inimeste suhtumise, hirm surma ees oli mind seesmiselt täiesti maha murdnud. Ja keegi ei teadnud seda. Ma ei arva, et oma isiklikest asjadest peaks alati kõigile rääkima või alalõpmata kuskil kurtma ja halisema, aga mina olin vastupidine näide, ma ei julenud üldse kuskil mainida, et ma olen ka inimene, et mul on ka raske. Tegelikult oli see viga. 

Ma olen ikka öelnud, et inimesed jäävad lausa haigeks, kui neil puudub turvatunne või armastusetsoon. Üks põhjuseid mida mina oma tervvise taga nägin, oli alateadlik appikarje. Seda kõige enam oma emale. “Leia minu jaoks aega!” Kui laps on pidevalt haige, siis tuleb näha natuke kaugemale. Mida sel lapsel puudu on. Mu ema kasvatas mind üksi, mistõttu oli tal tõesti tarvis palju töötada, aga teisalt see tekitas minus, kui väikeses ilmakodanikus tunde, et ju ma pole good enough või ju ta ei armasta mind. Sellised mõtted tekitavad väga tugevad negatiivsed emotsioonid ja selline asi paneb paratamatult tervisele põntsu. Ma olin lapsena pidevas stressis. 5 aastaselt ma mõtlesin, et mis siis saab, kui ema ei tulegi koju,siis olen ma ju maailmas täiesti üksi,  12 aastaselt ma mõtlesin, et mis siis saab, kui mu sõbrad teada saavad, et mul on terviseprobleemid, 20 aastaselt ma mõtlesin juba, et huvitav kaua mul veel elada on jäänud või milline arstide stsenaarium minu elu kohta täide läheb. Ma kartsin üksindust, ma kartsin hukka mõistu, ma kartsin ebaõnnestmisi. Minu elu oli üks suur hirm. Mingi hetk ma võtsin endale ohvrirolli – ma arvasin, et minu roll ongi elada kõik õudused siin ilmapeal läbi ja ju ma siis ei väärigi paremat, et ju ma olen olnud nii halb inimene. Ma püüdsin teha kõik õieti, aga halvad asjad jätkuvalt juhtusid ja ma ei osanud sellele muud seletust anda, kui seda, et ju mu saatus ongi selline. Ja nii ma tõusingi igal hommikul üles ja mõtlesin, et tooge välja see uus katsumus, eks ma jälle võitlen. 

Aga elu ei ole võitlus ja negatiivsed mõtted loovadki aina enam reaalsust. Ma küll seda teadlikult ei tunnistanud, aga alateadlikult süüdistasin ma end kõiges, mis minu ümber toimus. Selles, et emal aega polnud, selles, et isa ei soovinud mulle ühesksi sünnipäevaks kunagi õnne, selles, et ma polnudki kõiges nii tark ja tuibli nagu kõik minult ootasid. Ma ei suutnud omastada seda armastust, mis minu ümber oli, sest ma ei osanud iseennast armastada. Nii nagu ma ei osanud oma hirmudele silma vaadata, ma peitsin pea liiva alla ja ootasin, et kui juhtub ime, siis juhtub ta iseenesest ja kui sitasti läheb, siis on see mu saatus. Teggelikult tuli mul lihtsalt võtta vastutus ja selle vastutusega kaasnes töö iseendaga. See tähendas mõttemustrite muutmist. See tähendas seda, et kui hommikul üles tõused ja Sinu pähe kargab negatiivne mõte, siis vajutadki stopi peale ja korrutad niikaua selle negatiivsuse positiivset vastet, kuni see kinnistub. Uskuge või ärge uskuge, lõpuks tuleb see automaatselt. Lõpuks te ei pea seda positiivsust teesklema või päevasele naerule ei järgne õhtust pisaratesadu, sest te hakkate nägema, et kui te vastutate oma elu eest, siis te loote oma maailma, kui te mõtelete positiivselt, siis teie maailm muutubki. Muutuvad inimesed Teie ümber, muutuvad Teie suhted nendega, muutub Teie tervis, muutuvad Teie tööasjad. 

2 aastat tagasi, sel infarkti hetkel olin ma ajutiselt tööl Soomes. Lihtsalt, et teenida kiiresti üks suurem summa. Tegemist oli liinitööga ja midagi ülihullu seal polnud ja ma olin tulnud vaid paariks kuuks, aga ma jälestasin seda tööd. Ma olen eluaeg vihanud hommikul vara tõusmist, ma vihken töid, kus ma ei saa kasutada oma loomingulisust ja oma mõistust, ma ei salli üksluisust. Ja ma lausa unistasin, et midagi juhtuks, et ma ei peaks enam minema. Oioioi – oleks ma teadnud tol ajal, et mõttel nii suur jõud on... Ma oleks võinud unistada parem meeldivamast tööst, kui et sinisest lehest. Ja pange nüüd tähele, ma kasutasin väljendit “Ma vihkasin” ...Väga tugev negatiivne emotsioon ja ma elasin sellega päevast päeva. 

Kui see läbielamine mulle üldse midagi õpetas, siis seda, et ära raiska oma elu neile tegemistele, mida Sa ei naudi või armasta. Sinust pole sellisena kellelegi kasu ja sa raiskad vaid oma väärtuslikku aega. Ükski summa pole väärt seda, et enda tervist tappa (eriti irooniline on see, et kõik see teenitud raha, kulus hiljem mööda igasugu ravitsejaid käimisele ja muidugi ravimifirmade toitmisele)  ning mis peamine – Sinu mõtetest saab Sinu reaalsus.


Ole ettevaatlik, mida Sa mõtled, sest see ongi Sinu reaalsus. Ja vaadake mind nüüd, 2a on möödas, ma tegelesin iga päev sellega, mida ma armastasin, ma ei ole saanud selle eest sentigi raha, ma süvenesin oma minevikku, teadlikult asusin korrastama oma suhteid ja vaatasin oma hirmudele otsa. Enam ma ei karda, enam ma ei süüdista ja mis peamine MA TEAN, et kõik laheneb mulle parimal viisil. Teie, armsad lugejad, olete mulle igapäevaseks meelde tuletuseks, et ma oleks pidanud ammu oma südame häält kuulama, tegema seda, mida ma oskan, mida ma armastan ja mida mind on tegema saadetud.