Kas romantika on surnud?

Mõni aeg tagasi uurisin oma healt meestuttavalt, et kas romantika on tõepoolest surnud? Kui vanasti tõi mees Sulle ülepäeviti lilli, siis tänapäeva mehed saabuvad lausega:"Ma mõtlesin, et ma toon Sulle lilli..." See poleks nüüd teab mis eriline fraas, aga kui seda kuuleb juba mitme erineva mehe suust, siis tekib küll küsimus, et mis ajast mehi mõtete mitte tegude järgi hinnata tuleb? No ma mõtlesin ka, et teen Sulle täna õhtusöögi ja mõtlesin, et seksiks varajaste hommikutundideni... Ja siis ma mõtlesin, et peseks ja triigiks su triiksärgi ära ja käiks koeraga jalutamas. Aga need on kõigest ilusad mõtted!Mul on ka aju - halleluujah! Kuidas oleks? 


Mulle tundub, et tänapäeva mehed on muutunud kole mugavaks. "Sa meeldid mulle!" Ja edasi...? Umbes nagu magava kassi märg unenägu, et pobiseb läbi une hiirele, et Sa oled päris magus suutäis ja siis hiireke peaks ise suhu jooksma. Stop, stop, stop - nii lihtne see elu ka pole! 

Kuhu siis on kadunud eesti mehe romantikameel? Kui nüüd tänutundega minevikus sobrada, siis eks romantilisi žeste ikka tuleb aeg-ajalt ette - kes sõidab Sinu pärast tuhandeid kilomeetreid öösel maha või kes viib Su unistuste kontserdile, aga sellist põlvist nõrgaks võtvat üllatusmomenti näeb ikka haruharva ja seda kurdavad enamik minu tutvusringkonna naisi. 

Meestel käib see romantika umbes nii, et:"Vali nüüd koht välja, lähme õhtusöögile!" See on igav!!! Pinguta see 2 grammi rohkem, vali ise koht, bronni laud, ütle naisele, et olgu kella 7ks little black dress seljas valmis. Mingigi üllatusmoment võiks ka ikka asja juures olla. 

Samas ei saa öelda, et kõik mehed oleksid laisad või puuduliku romantikameelega - kuulen ikka aeg-ajalt lugusid, kus mees on tõesti nahast välja pugenud ja nii peabki! Eriti armas on see juhul, kui tõesti 10a abielu on ka juba seljataga ja endiselt oskab mees hinnata seda, mis tal kodus on.

Loomulikult võib ka väita, et ju pole siis väärt naine. Täiesti tõenäoline, sest olgem ausad see on päris hea indikaator - kui mees ei viitsi vaeva näha, siis järelikult on huvi leige ja miks selliste peale üldse oma kallist aega raisata? Romantika ei tähenda udupeeneid kingitusi ja lillemerd, aga nt meie seltskonnas armastavad naisedki korraldada romantilisi filmivaatamisi kuuma kakaoga  sügisõhtul looduses või sumedal suveõhtul väike  raba piknik. Ma mäletan minu keskkooli aegne parim sõbranna tõi mulle alati šokolaadi, kui mul tuju kehva oli. See näitab, et inimene hoolib. Ja see peakski romantika eesmärk olema -  näidata, et mulle läheb teine inimene korda. 

Kusjuures tegelikult ei käi kriitika ainult meeste pihta, ega naised ka ei viitsi enam tänapäeval vaeva näha. Tee see investeering ja osta see seksikas pesukomplekt. Kas Su mees pole siis seda väärt? Mis Sa üldse ta võtsid siis?  Kuna mul on palju meessõpru, siis ma ikka kuulen, kuidas nad igatsevad tegelikult väikseid asju - seda, et naine kasvõi kord kuus ei saabuks oma puuvillases öösärgis... Samas tont neist meestest aru saab, teinekord ostad hirmkalli pitspesu ja mees kostab selle peale, et:"Mis kuradi võrk see Sul seljas on, võta ära kohe!" 

Ausalt öeldes ei kutsu mind küll miski püsisuhet looma. Kui juba alguses on mehed sellised tuimad, mis siis veel 10a pärast saab, kui rutiin peksab juba sajaga majja? Ma olen väga kiire tüdineja ja kui mehed ei viitsi natuke vürtsi lisada, siis pole minu jaoks... Mehel peavad munad olema! Naistel on villand sellest, et tee ja korralda kõik ise, et üldse midagi romantilist kord aastas toimuks... Vanasti oleks ma hea meelega püksid jalga tõmmanud ja ise meest mänginud, aga mida vanemaks ma saan seda enam ikka eeldaks, et mees on mees ja naine on naine! 

Soorollide teemal kirjutas just hiljuti minu hea sõber Janar Siniväli Eesti Ekspressis ja ma olen temaga sama meelt, et ei funktsioneeri see ühiskond, kus mehed on nagu eided ja naised on mehelikumad kui iial varem. Tsiteerides Janarit:"Näen naisi, kes tahaksid olla naiselikud, kuid enam ei oska, ja näen mehi, kes võiksid olla mehelikud, aga enam ei ole vaja." 


Ja nii ongi. Me naised oleme võtnud rolli, kus me püüamegi ise kõike juhtida ja meeste ürgsele jahiinstinktile enam ruumi ei jäeta, mistõttu nad ongi ise metslooma rollis, ütleks lausa kodulooma rollis, keda võetakse niisama endale seltsiliseks ja kes ei peagi midagi tegema või pingutama. Mina ei kavatse endale kodulooma võtta, vaid ma tahan meest ja tõeline mees on jahimees, kes oskuslikult naise võrku püüab. 


Nii nagu pole olemas ebafotogeenilist inimest, vaid on olemas kehvad fotograafid, pole olemas ka naist, keda poleks võimalik endale saada, küsimus on vaid selles, kui sihikindel Sa oled, kui munadega Sa oled, kui palju Sa oled nõus panustama ja kas Sa mängid täispangale või mitte. Alati küsitakse, et miks naistele pahad poisid meeldivad - väga lihtne, kuna nad on üldjuhul pohhuistid, siis nad ei karda kaotada ja lähevad riski peale välja. Head mehed vaatavad tavaliselt kõrvalt ja imetlevad oma südamedaami, pahad poisid lendavad peale ja võtavad selle, mis neile kuulub :) Rääkigu naised mida nad tahavad, aga enamikele neist meeldib, kui mees on tõsine metslane ja neid juukseid pidi oma koopasse tarib - sest ürgmees oleks just nii teinud. Jääb loota, et ürgmehel oli ka natuke romantikameelt ja koopas ootas lõke koos värske liha ja pehme  lambanahaga ...