Tere tervis!

Kõigi mormooniseikluste ja suhetelahkamise kõrvale oleks aeg ka rääkida, kuidas minu meditsiinilised katsetused edenevad. Ehk kuidas tervis? Suurepärane, tänan küsimast! :)

Minu elus on olnud väga palju emotsionaalseid hetki, kus ma olen tundnud tõsist elevust ja rõõmu ja eks vahepealsed sündmused rususid mind päris korralikult ära. Aga mul on väga hea meel, et ma usku ei kaotanud ning alla ei andnud.

Kui ma oma meditsiiniliste katsetustega alustasin ja mulle öeldi, et tee-tee ja varsti oled kutu piilu ja ma veidi värisesin ja mõtlesin, et kui kutu, siis kutu, siis nüüd ma tahaks nende inimeste nägusid näha, kes julgesid mulle näkku öelda, et ravimid on ainus viis, kuidas inimest aidata saab. 

Nüüd ma julgen öelda, et ravimid on ainus viis, kuidas end p6hja lasta. See on müstika, mida meie keha 

suudab, kui me anname talle vajalikku hoolt, armastust ja toitu, see on müstika, kuidas organism hakkab ise toimetama, kui me ei sekku keemiaga vahele ja see on müstika, kui hästi vb inimene end tunda, kui keegi päevast päeva ei räägi, et Sa kohe maha sured. Ma olen muidugi igasugu tramburaid läbi teinud, aga ma usun, et võtme sõnum on siiski - usalda oma keha, usalda oma sisetunnet ja v6ta oma elu eest ise vastutus. 

Et see jutt poleks selline ümber palava pudru käimine, siis räägin ikka faktidest. Ma ilmselt mainisin, et loomulikult ma ei riskinud päeva pealt ära jätta kõiki ravimeid, see oleks olnud lolluste tipp. Vaid ma väga hoolikalt hakkasin jälgima, mis ja kuidas minu kehale mõjub, kuhu suunas näitajad liiguvad ja samm sammult püüdsin eesmärgiks seada, et järjest keemiat vähendada. Kõige keerulisem oli kontrolli alla saada vererõhku. Ma olen seda varem ka ilmselt öelnud, et arstid lihtsalt tõstsid ravimi doosi ja väitsid, et ega midagi annagi teha. Jama oli ainult selles, et vererõhk mitte ei suvatsenudki langeda, vaid pigem liikus ikka tõusujoones. See oli murettekitav, sest ma ei jäta ju tabletti võtmata, kui mul mõõtja näitab, et rõhk on ohtlikult kõrge. Nüüd ma olen võtnud umbes pool aastat iga päev küüslaugu kapsleid kõrvale ja doose samm-sammult vähendanud. Alguses oli tagasilööke, aga ma ei andnud alla ja proovisin igasugu asju, sh nt kaaniravi. Loomulikult on muutunud minu menüü (keedetud juurviljad on nüüd minu sõbrad). Ja nagu te teate, siis muutsin ka oma mõtlemist, ehk mitte ma ei mõtle haigusest, vaid ikka tervisest. Ja teate mis juhtus? Ühel päeval hakkasin ma tundma, et mul on pidev pearinglus. Korra kummardasin ja juba oli tunne, et põrkad vastu maad. Väike vererõhu check näitas, et vererõhk, mis tavapäraselt kippus olema 160/100, oli hoopis 100/60. Võib-olla lihtsalt juhtus olema selline päev. Mõõtsin järgmine hommik uuesti - nagu tervel inimesel. Mõtlesin, et väga hea, nüüd on katsetus koht - jätsin ravimi võtmata. Olin valmistunud, et nüüd on õhtuks vererõhk ilmselt selline, et karju appi ja jookse ravimikapi juurde, aga oh üllatust endiselt imeilus 120/75.

10a ravimeid ja mitte väikestes kogustes... Ja nüüd selline värk. Ka kõige eluks vajalikuma ravimi insuliini kogused on nii miinimumis, et nüüd on juba sedapidi, et ükskõik, mida ma manustan, mul on nii halb olla ja näitavad lähevad nii paigast, et põhimõtteliselt apteeki enam väga asja pole. Vanasti tulin ma sealt välja poekotiga ja väga tühja rahakotiga. 

See on nii suur rõõm, kui Sa oled terve elu saanud tulemusi, mis näevad välja nagu kohe-kohe hauda minejal. Ma olin särav ja tubli, aga tulemused olid alati sellised, et haarati retsepti järele. Nüüd ma näen, kuidas iga korraga näitajad ainult paranevad ja seda ilma mingisuguse meditsiinilise sekkumiseta.

Ma tahan Teile südamele panna, et nii, nagu te võite valede otsustega oma keha ja tervise täiesti tuksi keerata, võite te õigete valikute ja õige suhtumisega end ka täiesti terveks ravida. Proovige ja katsetage, olge avatud ka alternatiividele, õppige oma keha tundma, pakkuge talle vaid parimat. Usaldage iseennast ja olge positiivne ning uskuge, et Teie lootegi oma maailma, oma tervise, oma fantastilise elu! 

Ma olen õnnelik, sest need väikesed võidud, teevad kokku suure võidu. Ma olen tänulik nende väljakutsete eest, ma olen tänulik kõigile neile inimestele, kes on aidanud mulle õiget suunda kätte näidata, ma olen tänulik oma tervise eest ja ma tänan oma keha, et ta mind  nõnda tänuväärselt teenib :) 


Nüüd ma saan aru, miks ma olen sellest sitast pidanud läbi ujuma, see on selleks, et jõuaksin sellesse punkti ja hetke, kus hetkel olen. Et õpiksin seda hindama, näeksin selle väärtust, sest olen selle nimel higi, vere ja pisaratega võidelnud. Elu on imeline, elada on imeline!Aamen! :)