Küllus algab tänutundest

Aastaid tagasi oli minu tutvusringkonnas paar, kes läksid lahku suure paguga, et naine pettis. Eks kõik mõtlesid algul, et on ikka harakas küll, mees käib kodust eemal raha teenimas ja naine siis ripsutab tiiba. Nii lihtne oli ju hukka mõista ja seda me eestlased nii hästi oskame. Mina suhtlesin mõlema ospoolega ja juba selletõttu oleks olnud päris veider, kui oleksin asunud pooli valima või veel hullem süüdlast otsima. Aga selle suhte juures oli üks oluline aspekt, mis mind päris sügavalt mõtlema pani. Naine elas sellele mehele, oli aastaid talle pühendunud. Mees tuli koju, söök oli alati laual, toad olid korras, naine ootas. Hästi tasustatud, haritud ja  kaunis naishing. Mees marssis saabastega tuppa ja ta kunagi ei osanud mõelda, et see porine rada, mis temaga kaasnes kattis naise hoole ja armastusega puhastatud põrandat. Ja kõik tutvusringkonnas teadsid, et mehel oli koju jõudes kombeks laua taha ennast visata ja naise kallal närida, kui see talle suppi taldrikusse ei olnud pannud. Vaadake kui lihtsas olukorrast võib manada erineva story  - mees ütleb, et naine peabki mehe eest hoolt kandma ja teda ette/taha teenindama, naine jälle omakorda mõtleb, et tema on ju supi valmis teinud, laua katnud ja kas tõesti ei võiks mees vähemalt kulbiga leeme ise anumasse tõsta. 


Mul pole kunagi olnud kahju näha vaeva inimese pärast, kes mulle korda läheb. Mulle ei valmista raskusi kodu korras hoidmine või õhtusöögi valmistamine, aga on üks asi, mida ma vastutasuks ootan ja see on tänutunne. See on see, et minu panust hinnatakse ja väärtustatakse. 


Ja kui see mees siis ükskord avastas, et oma komandeeringute ajal on naine järsku leidnud lohutust täiesti tavalise ja mitte midagi ütleva jorsi kaisust, siis te võite ette kujutada milline draama sellele järgnes. Aga ta ei küsinud kunagi endalt, et ehk olin ma tänamatu, ehk olin ma liialt hõivatud, ehk ma ei osanud väärtustada? Ta ei küsinud eneselt, mis tunne oli naisel, kui mees käratas, et piima pole laual, selle asemel, et öelda, aitäh kallis, et mind igal õhtul sooja söögiga ootad. Ta ei küsinud, mis tunne oli naisel, kui mees poriste jalanõudega sisse marssis, selle asemel, et öelda, oi, Sa oled täna kõik nii läikima löönud, aitäh kallis. Ta ei küsinud kunagi, kas naist see raha huvitas, vaid ta eeldas, et naine peabki kodus meest ootama ja eluga rahul olema– ta ju armastab mind, see on naise kohus! Koera võtsid endale v? Kuidas saab teise inimese armastus ja hool olla iseenesestmõistetav? 


Üks meeskodanik küsis minu käest mõni aeg tagasi, et kas Teie, naised, arvate, et mehed peavadki Teid kätel kandma? Jaa! Arvan küll jah, aga ma ei eelda seda kelleltki, vaid ma loodan, et ma olen ikka nii väärt naine, et seda tehakse. Ja väärt meest olen ma alati osanud hinnata ja hoida ning selle eest tänulik olla. Ja just see tänutunne ongi inimsuhete juures kõige olulisem. Mu enda suguvõsas on inimesi, kes ei oska hinnata ei midagi, ega kedagi, ainult virisemisele jätkub ruumi. Supp pole ikka nii soe ja puuriit nii sirge kui tarvis. Miks inimene arvab, et keegi tahab  tema heaks või tema jaoks midagi teha või talle pakkuda, kui ta ei oska grammigi selle eest tänulik olla? See ei motiveeri! 


See sama paar, kes lahku läks – see vaene mees ei osanud alguses pesugi pesta, sest naine oli talle aastaid kõik ette ja taha ära teinud. Alles siis, kui suhe oli rappa jooksnud, õppis mees seda väärtustama. Siis oli aga hilja ... Tundub muidugi, et see lugu oli talle nii õpetlik, et oma uues suhtes oli ta juba märksa iseseisvam ja taiplikum, aga kurb, kui paljud asjaosalised peavad põrgu läbi käima, enne kui täis eas mees aru saab, et vahel piisab aitähist ja mõnest tunnustavast sõnast, et saada soovitut juurde. Tänamatus ja virisemine ei motiveeri mitte ühtki inimest siin ilmas. 


Oska märgata seda, mis Sul on, oska olla selle eest tänulik ja usu seda kõike hakkab aina enam Sinu ellu voolama. Me ei saa muuta teist inimest, aga me saame muuta iseennast, me ei saa muuta minevikku, aga me saame luua tuleviku. Ja me saame valida inimesi oma ellu, ehk kui Sa tunned, et Sind ikkagi ei hoita ja väärtustata, siis meie loome oma maailma ja sh ka valime inimesed enda maailma. Kedagi teist pole meil õigust süüdistada oma valikutes või oma lörri läinud elus.  Kas Sa keskendud sellele, mis on halvasti või sead fookusesse positiivse? Mina olen valinud positiivse mailmavaate ja eeldan ja ootan seda ka end ümbritsevatelt inimestelt. Paraku pole minu elus ruumi virisejatele ja tänamatutele, see eest aga hoian enda ligi need, kes oskavad mind ja minu pakutavat  hinnata - mina hindan neid ka.  Ma olen oma elus vigu teinud ja nende eest ka karmilt maksnud. Ma olen olnud tänamatu, keskendunud negatiivsele, sulgend kõrvad südamehäälele – ma maksin selle eest äärepealt oma eluga. Peale seda, kui ma õppisin andestama, õppisin hindama ja väärtustama, õppisin keskenduma positiivsele, on minu elu kardinaalselt muutunud. Minu suhted pereliikmete või meesliiniga on teinud läbi arengu, minu tervis on parem, kui iial varem, minus voolab rohkem eluenergiat. Ja ma olen selle eest tänulik. Ma olen tänulik iga inimese, iga situatsiooni, iga kogemuse eest!