"Sa tead mu nime, aga Sa ei tea mu lugu, Sa tead, mida ma olen teinud, aga ei tea, mida ma läbi olen elanud."
See tsitaat meenub mulle alati, kui keegi on mind oma emotsionaalse külma veejoaga üle valanud ja süüdistanud mind sajas surmapatus. Kõige alatum tegu, mida üldse teha saab, on kasutada kellegi minevikku tema vastu. Huvitav kes meist küll siia ilma kole targana on sündinud ja kes meist poleks elus vigu teinud. Kritiseerida ja süüdlast otsida on alati lihtsam, kui püüda end panna teise inimese kingadesse.
Ma olen alati pidanud inimsuhete võtmesõnaks kommunikatsiooni ja ausust. Mina ei ole mõtetelugeja ja ma ei eelda seda ka teistelt, seetõttu ma võtan alati aega, et asjadest rääkida. Üks põhjus miks ma omal ajal blogi pidama hakkasin, oligi see, et inimesed kujutlesid minust mingi pildi oma peas ette ja tegelikkuses polnud neil aimugi, kes või mis ma olen. Teati ja tunnistati seda, mida näha võis, aga tagamaad olid teadmata ja puuduliku info põhjal tuli kokku tõsine koogel-moogel. Ma olen alati ise olnud seda tüüpi, et enne kui mingi asja kohta sõna võtan või kuulujuttudele toetun, lähen ja küsin asjaosaliselt otse. See on kõige ausam teguviis. Ja ma olen alati rõhutanud ka teistele, et kui miski vaevab, siis tule ja küsi, mul ei ole midagi varjata, olen aastatega aru saanud, et luukered kapis teevad vaid elu keerulisemaks ja koorma talumatult raskeks. Kõik ei kuulu kõigile, aga asjaosalised ise ei peaks küll pimeduses kompima ja arvama, mida keegi mõtleb, tunneb või parasjagu arvab.
Sain hiljuti täiesti ootamatu süüdistuse osaliseks – minu suhted ei toimivat sellepärast, et olen liig kärsitu. Veider süüdistus inimese poolt, kes mind isegi ei tunne. Kas seda saab nimetada kärsituseks, kui Sa lased aastaid enesega mängida, aastaid kuulad alusetuid lubadusi ja kannatad ära manipulatsiooni hõngulised ähvardused stiilis :”Ma tapan end ära, kui Sa mind jätad!” Huvitav mida see inimene oleks teinud minu olukorras? Tema oleks ilmselt pohhuistlikult minema kõndinud – tapa siis! Võib-olla oleks see olnud õige käitumismuster, aga mina ei osanud olla tol ajahetkel nii südametu. Eriti kui Sa tead, et see ähvardus pole olnud reaalsusest väga kaugel.
Või kas oma teises suhtes, kus ma nautisin seda, et mees mind siiralt armastab, aga ma ei suuda talle samaga vastata – kas ma oleksin pidanud ikkagi altari ette tormama, olema ise õnnetu pruut ja lõpuks ka kehv rahulolematu näägutav abikaasa? Ma leidsin, et see mees vääris paremat, et ta vääris armastavat naist.
Või kas ma oleksin pidanud vaikima, kui ma nägin, et minu kolmandal valikul tekkisid kõhklused ja tegelikult polnud ta kahe naise vahel oma peas lõpliku valikut teinud? Ma andsin inimese vabaks … Ja ma ei kahetse seda otsust. Õigeks ei osutunud kumbki naine, aga ju siis oli see olukord vajalik.
Kõik need suhted on mind õpetanud. Kõik need inimesed on minu elus mänginud kandvat rolli. Jah võib-olla poleks ma pidanud suhtesse üldse laskuma, aga mitte kõik meist ei komista Proua või Härra Õige otsa põhikoolis ja mitte kõik ei tee meist ka noores eas kõige õigemaid valikuid. Mina inimesena olen pidanud olulisemaks oma personaalset arengut, kui kellegi või millegi küljes rippumist, et siis kaagutada teiste kallal, kui valesti nemad elanud on. Igaüks elab nii nagu oskab ja teeb ise oma valikud. Minu valik on olnud olla õnnelik ja tunda, et kõik mis mu elus on, olgu siiras ja hea, täidetud positiivse energiaga. Ma ei ole leidnud seda õigert inimest veel ja ma ei jäänud kokku esimese valikuga – kas see on patt?
Sa oled võõras inimene, Sa ei tea minu minevikku, minu otsuste tagamaid. Sa ei tea kui palju olen ehk üritanud õieti elada ja käia seda rada, mida ühiskond on mulle ette söötnud. Ja anna andeks, et ma olen jäänud truuks oma südamehäälele ja olen teinud elus otsuseid ja vahel ka valesid valikuid. Ma olen püüdnud vaid leida õnne ja sealjuures püüdnud nii vähe kui võimalik kahjustada teisi.
Sina ei tea, kui palju ma olen oma elus armastanud või petta saanud, Sina ei tea, kui palju pisaraid ma olen valanud või kui palju aastaid käinud lootus südames põksumas. Sa ei tea minust mitte midagi ja mis õigus on Sul üldse hukka mõista!?
Nii nagu igal teisel inimesel, on ka minul minu eksimused, minu luukered, aga erinevalt nii mõnestki teisest ma ei ela topeltmoraali järgi, vaid ma julgen tunnistada, kes ma olen, mida ma otsin, millest ma unistan ja julgen ka tunnistada oma vigu, sest need on teinud mind targemaks ja tugevamks inimeseks.
Enne kui Sa julged kritiseerida, vaata julgelt peeglisse ja küsi, et äkki peaksid alustama iseendast. Iga inimene, kellega me kokku puutume on mingil määral meie peegeldus ja igalt inimeselt on midagi õppida. Jah, ma ei väida, et Sinu süüdistustes pole oma tõetera, aga need on minu valikud, minu eksimused ja minu elu ja kes oled Sina, et mind hukka mõista?
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar