teisipäev, august 07, 2012

Millised on minu õigused ja valikud?

Kuna minu eksperimendid on suhteliselt ohtlikud, siis on äärmiselt oluline omada ülevaadet ja kontrolli kehas toimuva kohta. Olles viimasel ajal palju "katseid" teinud, helistasin oma perearstile ja palusin saatekirja laborisse. Läksin järgi ja labori ukse taga avastan, et kõige olulisemat näitajat polegi määratud. Andsin vere ära ja lendasin tagasi perearsti kabinetti aru pärima. "Kuna Sa välja kirjutatud ravimeid ei võta, siis pole proove mõtet teha, tulemused ei muutu nagunii!" 

Te ju tunnete mind, arvake 3 korda milliseks mu ilme muutus. Mu esimene mõte oli, et nonii, selline käik minu vastu nüüd, et kui ravimeid ei võta, siis arstid keelduvad alternatiive tunnistamast ja Sinu tervist üldse kontrollimast. Kas siis tõesti tuleb tänapäeval arsti juures käia vaid retsepti järel ja eesmärk polegi ennetada, kontrollida ja proovida erinevaid meetodeid sealjuures tervist võimalikult vähe kahjustada püüdes? Pinget oli tunda...

Ja siis ma ütlesin selle lihtsa sõna PALUN, palun, teeme kõik vajalikud proovid, sest ma ausalt olen kuid pingutanud ja otsinud seda rada, et ma ei peaks neid ravimeid võtma, lubage mul vähemalt siis näha, et tõesti see ei aita. Arst vaatas mind ja ütles, et: "Ma tõesti näen muudatusi, olgu peale teeme selle proovi ära."

Jätkasin ja rääkisin, milliseid meetodeid olen proovinud, et vererõhku kontrolli alla saada ja ma sooviksin nüüd loobuda ka viimasest keemilisest elemendist oma igapäeva elus. Arst asus kohe mu rõhku kontrollima... Ja siis tuli see lause - "Tõepoolest, Sul pole sellise näitaja peale küll tarvis enam vererõhu ravimit võtta." Ma mõtlesin, et ma kuulen valesti. Minu arst, ütleb mulle, et ma tohin loobuda millestki, mille toel ma olen 10a elanud. WoW! 


Esimest korda ta oli valmis diskussiooniks, esimest korda ta tõesti kuulas, mis mul öelda oli, esimest korda ta respekteeris minu soovi püüda end aidata looduslikul moel, ta andis nõu kuidas veel näitajaid paremaks saada, ilma ravimiteta. Esimest korda ta tunnistas, et olen teinud vägeva sammu ja ta tunnustas mind. Kas te teate mida see minu jaoks tähendas? See oli fucking best moment üle pikkade aastate. Ma olin seda hetke oodanud, et lõpuks ometi keegi usuks koos minuga ja oleks toeks, mitte ei hirmutaks ja kahtleks. See tähendas minu jaoks nii palju, see tähendas sel hetkel tervet maailma. 

Ma nägin oma arsti naeratamas ja mina naeratasin ja esimest korda me olime samal lainel. Me keskendusime positiivsele, me ühendasime jõud. Ma loodan, et ka tema usub imedesse, sest mina usun!

Käes on ka tänaste proovide tulemused ja tõesti enamik näitajaid on paranenud...Mitte küll drastiliselt, kuid siiski. Oht oleks ju, et näitajad lähevad kehvemaks, kui me keemiaga kaasa ei aita, aga nii õnneks pole ja minu jaoks on ka väike paranemine suur asi, sest ega need asjad ei sünnigi üleöö. Ma tean, et mul on veel pikk tee minna, aga ma ei anna alla. 


Aga mis mind huvitama hakkas on see, et kui patsient ei kasuta välja kirjutatud ravimeid, see tähendab ju omakorda, et arst ju ei saa mingeid hüvesid ja ravimifirma ei teeni, kas siis ka see võib olla tegelik põhjus, miks arstid ei tee teatud proove enam. Proovid on ju perearsti kuluartikkel ja kui ma kulutan, aga nende sissetulekut ei suurenda, ehk retseptiravimeid ei tarvita, vaid keskendun looduslikele alternatiividele, siis neil võibki ju kaduda huvi minu näitajaid jälgida.Ehk kuna perearstindus on ikkagi ettevõtlus, siis ma olen kahjumit tootev projekt.  Siit ka küsimus:  kas tänapäeval me käime arsti juures ainult raskete hädadega ja ainult retseti järel või peaks meditsiini roll olemas ka ennetada ja kontrollida? Kas arstid tohiksid teha koostööd ravimifirmadega või peaksid olema ka arstid nagu puhas leht, kes pakuvad patsientidele erinevaid meetodeid ja võimalusi oma tervise parandamiseks? Kas tänapäeva arstid üldse saavad lubada enesele koostööd patseiendiga?  Selles on minu küsimus. 

Kommentaare ei ole: