Kas ma tunnen?

Minu juurde tulevad ikka aeg-ajalt inimesed kurtma, et nad on oma loodavas või käsilolevas  suhtes ebakindlad. Tavaliselt on vähemalt 3-4 põhjendust ka olemas, mida siis selle ebakindluse vabanduseks välja tuuakse.

Enimlevinud on probleem asjaoluga, et partneril on lapsed. Kas ma olen valmis kasuvanema rolliks, kas meie kasvatusmeetodid ühtivad, kui suur peaks minu roll olema minu partneri laste kasvatamisel, kas minust saab automaatselt kellegi jaoks isa/ema, kas mul on kohustus kaasa rääkida neis küsimustes jne.


Siis teine komistuskivi on vanusevahe. Äkki ma olen liiga vana ja ta leiab noorema, kas ma olen tema jaoks piisavalt küps, kas meie suhe toimib ka 20 aasta pärast, meie sõpruskond on täiesti erinev, mida tema vanemad arvavad, kas mu partner soovib enam lapsi saada, kas naised vananevad kiiremini, kas mul on ema/isa armastuse puudus olnud või olen ma üldse ebanormaalne?


Siis on tihti probleem vahemaaga. Kas ma olen valmis hülgama oma kodumaa/kodulinna, kas ma harjun teise kultuuriga, kas ma peaksin tooma ohvri ja lahkuma oma sõpradest teise inimese pärast, kas ta tuleb minu juurde elama, kas meie suhe töötaks ka distantsilt jne?


Need on need küsimused, mida ma kõige enam kuulen. Ja ma alati arutan inimestega läbi millised ohud võivad teatud otsuste juures olla, kuid ma pean ütlema, et lõppude lõpuks on ainult ikkagi üks küsimus, mida tuleb eneselt küsida ja millele ka väga ausalt vastata. Mida ma tegelikult tunnen? Kui neid küsimusi ja kahtlusi tekib liiga palju ja me kipume otsima pidevalt vabandusi, et miks see suhe ei peaks töötama, siis tuleb tunnistada lihtsast tõsiasja, et ju see meie soov ei pärine ikka väga sügavalt südamest.


Siin maailmas on kõik asjad võimalikud. On kasvatatud võõraid lapsi, on kolitud 7 maa ja mere taha, on elatud õnnelikult 30 aastase vanusevahega. On elatud üle kellegi vastik ämm, on saadud hakkama kehvades elutingimustes, on seistud truult haige partneri kõrval.


Kui minu tervis mingis etapis jukerdama hakkas, siis ma mõtlesin alati, et kes mind, vigast pruuti, ikka tahab. Ja kui ma siis ühel hetkel taipasin, et minu kõrvalt lahkuks ainult see, kelle armastus ei kannaks, siis sain aru, et minu tollane olukord andis võimaluse näha, kes armastab ja kes mängib armstajat. 


Keerulised olukorrad meie elus on tihti tuleprooviks ja neid ei maksa karta. 


Iga inimesega võib juhtuda midagi, Sa võid  saada jääpurikaga vastu pead  ja oledki vigane pruut, mis sest, et mees võttis enda meelest täiemõistusliku kaunitari enese kõrvale. Sa võid olla ilus ja särav noor playboy, aga Sinu naine vb armuda kellegisse teisesse ja ikka minema jalutada. Sa võid elada inimesega kõrvuti majades ja see suhe ikka ei tööta, kuigi näete igapäev ja Teil on märksa enam ühist kvaliteetaega, kui kui kaugsuhtes oleval paaril. 


Kui Sa küsid eneselt lihtsa küsimuse – mida ma tunnen ja kas see tunne on piisav vundament ühele suhtele, siis kaovad ära kõik need ülejäänud küsimused, sest siis Sa mõistad, kui tühised võivad olla kõik väljakutsed. Armastus võib muuta maailma, võib rammida läbi müüri, see võib anda tiivad ja julgustada Sind tegema neid samme, mida Sa iial poleks uskunud end tegevat.


On mehi, kes ütlevad, et nad poleks iial nõus lapsendama – “Minu laps peab olema minu lihast ja luust”, kärgib mees resoluutselt. Kohtab aga seejärel naist, kellel pole laste saamine võimalik, armub ja mõistab siis, et ka see pisike olevus lastekodust on tegelikult väärt kõike see kõige paremat ja võib olla sama suur kingitus kui sama verega beebi.  Tihti teeb elu keerdkäike ja kingib sellisele paarile ka veel lihase lapse. Nene armastus on läbinud tuleproovi.


On neid, kes väidavad end olevat tõelised Eestimaa patrioodid, kohtavad reisil kedagi, kes nende südame kiiremini põksuma paneb ja ongi minek. Südant kinni ei seo ja maa külge ei ahelda.


On mehi, kes kiruvad oma sõpru, et näe keskeakriis, on ikka vana ionas küll...Läheb aastake mööda, mees nagu uuesti sündinud – põhjust ei pea kaugelt otsima, kõrval on märksa noorem naiskodanik.


Ärge otsige vabandusi, ärge keelake endale tunnet, kui see Teil on. Ja kui Te seisate hetkes, kus kõik tundub nii võimatu,  küsige endalt, kas ma tunnen, kas see tunne on hea, kas see annab mulle tiivad? Kui vastus on JAH, siis sirutage need tiivad välja ja lennake – lennake üle takistuste ja nautige seda, mida elu Teile kinkinud on. 

Lugesin täna intervjuud Thule Lee´ga ja seal oli üks küsimus/vastus:

Mis on peamine põhjus on, miks inimesed ei ole lähisuhtes õnnelikud?

Üks asi on see, et on kokku mindud või jäädud ning ei julgeta edasi minna, on argisusse kinni jäädud, argipäev on peale tulnud. Kui inimene läheb teisega kokku, siis ta teab, kas ta sobib või ei sobi. Siin on ülioluline see, et ei tohi endale valetada. Sa võid valetada väljapoole, aga mitte endale. Enda suhtes peab olema väga aus. Ma pean ausust üheks kõige olulisemaks iseloomujooneks. Ja samamoodi on ka tantras - peab olema aus, isegi kui see on raske. Seda, et partneriga tegelikult ei sobita, ei julge keegi välja öelda.