Elu on mind kokku viinud väga erinevate inimestega ja ma olen näinud kõrvalt väga erinevaid lugusid. Sealhulgas analüüsinud oma lapsepõlve ja olnud ka olukordades, mis kohe kindlasti kindlustab kogemuse kogu eluks.
Ilmselt mitte väga paljud minu ealised pole 20-ndates olnud juba kasuema rollis, mässides ennast olukorda, kus lahku läinud vanemate lapsele tuleb siiski kuidagi moodigi näidata, et maailm on turvaline koht ja armastust jätkub. Samuti pole ilmselt just paljud minu ealised käinud kohtingul, mille eesmärgiks on tutvuda deidi teismeliste lastega - eriti kui neid on lausa kolm. Kui mehe jaoks on lapsed ikkagi olulised ja minu meelest on see igati respekti väärt, siis ei jäägi muud üle, kui tuleb ka laste heakskiit saada. Eks enamik kujutavad ette, et sellises olukorras ei jää noorel naisel muud üle, kui lennata kommipakk peos kohale ja mängida mingit ülitoredat tädi. A´la, et kui lapsed vinguvad või lollusi teevad, siis naeratad malbelt ja teed näo, et see ongi jube ok. Vale! Esiteks oleks täiesti mõeldamatu, et Sa ostad kellegi lapsed ja nende heakskiidu ära, teiseks kui lapsed käituda ei oska, siis minuga ei tasu neid üldse kohtuma tuua, sest ma olen väga konkreetne ja ma võin olla laste silmis ka kuri tädi, aga ütlemata ma ei jäta, sest elu on õpetanud, et olgu tegemist 3 või 7 aastasega, kui Sa ennast kohe ei kehtesta, siis laste lugupidamist Sa ära ei teeni ja siis Sa jäädki selliseks "Aga kes Sina oled, et Sa siin midagi ütled" tädiks. Ma olen kõrvalt näinud, kuidas nii hilisteismelised kui ka tõesti lasteaia laps on oma kasuemale öelnud, et: "Mine minema siit!" Kui sellised olukorrad tekivad, siis on midagi juba väga-väga valesti. Esiteks laps näeb Sind konkurendi või vaenlasena, teiseks pole teie vahel armastuse sidet (see peaks olema iga lapsega) ja kolmandaks puudub lapsel austus ning mõistmine, kes ikka reegleid kehtestab.
Mingitel arusaamatutel põhjustel arvavad enamik lapsevanemaid, et nende lapsed on rumalad. Ma olen oma elus nii palju küll lapsi näinud, et ära tajuda lihtne tõde - kui sa mängid mingit supertoredat tädi/onu, kes poeb või nahast välja, et lapsele meeldida ( ja seeläbi ka ehk lapse isale/emale), siis väike tegelane hammustab selle kohe läbi ja paneb Sind proovile ja kasutab Sind niimoodi ära, et pärast ei jõua ennast ära vanduda. Lapsed on siirad ja tegelikult nad hindavad ka täiskasvanutes siirust. Laps tahab olla seal, kus tal on turvaline ja kus ta tunneb, et temast hoolitakse ja teda armastatakse - kommipakiga ei võideta ei püsivat austust ega lugupidamist ja kommipakk ei asenda ka siirast hoolimist või armastust.
Aastaid tagasi, kui ma veel keskkoolis käisin juhtusin ma ühele peole, kus samaaegselt oli ka kamp noori tüdrukuid. Ühel hetkel muutusid kõik ärevaks ja selgus, et vannitoas on midagi toimumas või toimunud, sest verd olid kõik kohad täis. Selgus tõde, millega mina polnud oma elus varem kokku puutunud - nimelt tegeles üks neiu enese lõikumisega. Ma ei saanud alguses üldse aru, et mis kuradi asjaga see tegemist on ja miks üks 13 aastane selliseid asju teeb. Oli selge, et tegemist on noorega, kellega on tarvis rääkida. Ja nõnda see noor neiu minu tiiva alla sattuski. Ja mis siis hiljem selgus, kui me olime päevast päeva kohtunud ja üritanud kuidagigi lahti muukida - ta oli noor, kaunis, väga andekas ja tark, aga tal polnud seda inimest, kellega rääkida, kelle käest nõu küsida. Sellises eas noorele naisele on ema eeskuju äärmiselt oluline. Ema oli täiesti olemas, aga kahjuks orienteeritud pigem karjäärile, kui perele. Ja nii juhtuski, et täiesti normaalsest perekonnast pärit noor inimene hakkas sel kummalisel moel püüdma inimeste tähelepanu - "Märgake mind!" oli selle enese retsimise sõnum. "Armastage mind!" karjus välja igast žiletihaavast. Ta poleks ilmselt kunagi plaaninud seda žiletti liiga sügavale tõmmata, aga tema eesmärk oligi võita tähelepanu, sest kodus oli seda vajaka jäänud. Ja kes siis olin mina? Keskkooli kollanokk, palju minulgi seda kogemust oli, aga ma ikkagi püüdsin oma sisetunde baasil olla nii olemas, kui see sel hetkel võimalik oli. Ega seal polnudki muud vaja, kui kuulata, toetada, mõista, natuke suunata ja palju armastada. Minu ema oli ka olnud töönarkomaan, aga minu erinevus oli see, et kui mu emal siiski vaba hetk oli, siis saime absoluutselt kõigest rääkida. See usaldus lapsevanema ja lapse vahel on lihtsalt nii oluline. Tänaseks päevaks on minu "tütreke" juba noor, iseseisev ja võrratu naine ja miski ei tee mulle suuremat rõõmu kui see, et sain ühel keerulisel eluetapil olla talle toeks. Ma ei tea, mida tema minult õppis, aga mina õppisin, et minu elus on pere alati esikohal ja ma loodan, et ma ei pea oma sõnu sööma ja ma tõesti suudan oma elus asjad nõnda sättida, et mul on aega oma laste jaoks. Mul on aega, et neid kuulata, et neid kasvatada ja mis põhiline alati aega ja julgust öelda, et ma neid armastan.
Rääkides armastusest, siis vahel ma küsin endalt, et mis teeb emast hea ema, sest kõik ju ilmselt püüavad anda endast parima. Ja kõik me armastame oma lapsi jäägitult, aga miks siis ikkagi mõned nagu tulevad oma rollis paremini toime. Mul on üks väga lähedane inimene, keda ma päev päevalt aina rohkem imetlen. Ta on noor ema ja tema lapsega on meil väga lähedane suhe. Tõele au andes kirjutasin ma sellele lapsele juba siis, kui ta veel kõhubeebi oli. Ma väga ootasin seda last ja tema sündi ja kuna ma seda energiat endast välja saatsin, siis ilmselt ka selle tagajärjel on meil tõesti väga lähedane kontakt. Ma mõtlen sellele lapsele - ta on nii rahulik ja nii rõõmsameelne ja nii hästi kasvataud ja ma küsin, et mida see ema siis teeb teisiti, kui võib-olla mõni teine ema? Ma olen seda mitmeid kordi analüüsinud. Ja ma leidsin selle vastuse üles. See naine väga palju panustab oma peresuhtesse, teisisõnu ta pole mitte lihtsalt ema, vaid ta on NAINE. Ja seda on näha nende ühise lapse pealt. Kuna me ei ela ühes riigis, siis ma kahjuks näen oma väikest päiksekiirt harva, aga iga kord kui me kohtume, siis ta tuleb minu juurde (tüüp isegi mitte ei oska rääkida veel) ja lihtsalt kallistab mind. Ja ma mõtlen, et wow, ma olen nii äge tädi vist, aga seal on ikkagi teine aspekt ka - see laps teeb ja jäljendab seda, mida ta kodus päevast päeva näeb. Ta on kasvanud armastuse sees ja temast õhkub seda armastust. Ta tunneb end turvaliselt, ta pole kasvanud ei nähtavas ega varjatud pingekoldes. Kui te tahate oma laste jaoks midagi ära teha, siis püüdke armastada, mitte ainult oma last, vaid ka oma partnerit.
Rääkides pingetest, siis kui te vaatate pisut ringi. Need lapsed, kes kasvavad sõjakoldes on päris pöörased. Elu on ikka näidanud, et kui kodus rusikad lendavad, siis lööb see paratamatult välja ka laste käitumises. Nad lihtsalt ei oska end teisiti väljendada, sest neil on selline mudel lapsest saadik ees olnud. Või kui lapsevanem on alkohoolik, siis need vaesed lapsed on nii tohutult hirmunud - kes kardab, et issi/emme joob end surnuks, kes kardab, et issi tapab emme ära. Ma olen näinud ise kuidas lasteaia laps paneb käe klaasi peale ja ütleb emale, et ära rohkem võta, sest ta pole loll, ta teab, et emme ei oska piiri pidada. Ärge pidage oma lapsi lollideks! Nad on teist kõigist targemad!
Mitmes perekonnas on mind hämmastanud lapsevanema pimedus selle koha pealt, et lapsi tuleks ikkagi kohelda võrdselt. Ma tean juhtumeid, kus juba sõbrad ja sugulased märkavad, et üht last eelistatakse teisele. Kõrvaltvaatajana on see väga valus vaatepilt. Kas te olete kunagi märganud, kuidas üks noor hing võib närbuda, sest emal või isal jätkub tähelepanu, kallistusi ja häid sõnu vaid ühele? Ma olen näinud kuidas üks laps püüab ja pingutab, et ka silma paista ja kui seda ei juhtu, kuidas ta siis hakkab katsetama meetodeid mis ei kuulu hea lapse arsenali. Ma peatun sel teemal kunagi kindlasti pikemalt, aga see lihtsalt meenus mulle praegu ja igakord kui ma sellele mõtlen, siis mul tõusevad ihukarvad püsti. Süda on võimas organ, sinna mahub palju armastust, jagage seda ometi - jätkub kõigile! Kui laps käitub halvasti, siis on midagi tema hinges kripeldab... Muidugi tahame me siis pöörata rohkem tähelepanu sellele kuku-nunnule, kes ingli moodi naeratab, aga teie kui lapsevanema kohus on ikka seista silmitsi raskustega ja lahendada probleeme. Teie problemaatilised lapsed on Teie õppetund! Vaadake peeglisse - nad peegeldavaid Teid, teie tehtut ja teie tegemata jätmisi.
Ma olen elus puutunud kokku paaridega, kes ütlevad, et noh, me nagu vaevu-vaevu suudame teineteist taluda, aga laste pärast elame koos. Kui Su lapsed on 7 aastased näiteks, siis annab Sul veel pikki aastaid vaevu-vaevu taluda seda teist inimest. Ennegi nähtud neid, kes laste ees teevad head nägu ja õhtul naeratades head ööd musi annavad ja takka kiidavad, et:"Emme ja issi armastavad Sind!" ja siis teise tuppa üksteise peale karjuma tõttavad. Mis te tõesti arvate, et lapsed ei näe seda, ei kuule seda? Isegi kui nad ei näe ja ei kuule, siis nad tunnetavad seda.
Inimesed alati tunnevad mulle kaasa, et oi kasvasid ilma isata, küll see võis olla keeruline ja raske Sinu jaoks. Samas ma vaatan neid lapsi, kelle vanemad magavad juba 15a eraldi tubades - kuidas seda nimetatakse? Majasisene lahutus? Miks ma peaks tahtma, et mu ema oleks õnnetu ja isa käiks hellust ja armastust küla peal kerjamas või vastupidi? Öelge mulle, miks oli nende laste elu siis parem? Või siis kas need lapsed olid minust õnnelikumad, kelle vanemad elavad koos, aga iga päev lendas pisaraid ja verd?
Kõik lapsed unistavad koos eksisteerivatest vanematest, aga tegelikult ei unista nad suhtevormist, vaid sisust - armastusest :) Ja kui seda pole ja see perekond ei toimi, siis on see "oleme laste pärast koos" enesepettus ja veel hullem pettus laste jaoks, kes ka õpivad teie pealt seda, et teiste inimeste jaoks peab oma õnne ohverdama ja terve elu õnnetu olema. Ühel päeval on need lapsed suured ja mida nad õigupoolest Teilt õppinud on? Kas nad oskavad armastada? Kas nad on näinud oma silmaga hellust ja austust, tunnetanud seda? Või on nad õppinud seda, et tuleb osata kanda maski, valetada iseendale ja teistele ja teha ka kehva mängu juures head nägu, olemata iialgi südamest õnnelik.
Mina tean, mida mina oma lastele soovin... Ma soovin, et nad saaksid olla päriselt õnnelikud, mitte ei mängiks õnneliku lapse rolli. Ma soovin, et nad näeksid ja kogeksid päris armastust, mitte mingit teesklust. Ma soovin, et nad õpiksid end väärtustama ja hindama, et nad lubaksid enda ellu ainult seda, mis teeb neid tõesti õnnelikuks. Ma tahan, et minu lapsed õpiksid vooluga kaasa minema, mitte ei ujuks vastuvoolu, sest siis nad upuvad elumere lainetes ära. Ma ei taha, et minu lapsed oleksid täiuslikud, aga ma nõuan, et nad püüaksid igapäev olla paremad inimesed, kui nad olid eile. Mina ei saa öelda neile kui palju nad peaks teenima või millise naise võtma, aga ma saan õpetada neile, et tee seda, mis Sind õnnelikuks teeb ja ole nende inimestega, kelle kõrval Sa tunned end maailma õnnelikuma inimesena. Ära karda muutusi, see mis oli tõde siis, kui olid 15, ei pruugi olla seda enam 30 aastaselt. Lihtsalt austa ja armasta teisi enda ümber ja mine oma südame hääle järgi.
Armastusest sündida on ilus, aga oluline on armastuses ka kasvada. Võib-olla ma ei näinud ka oma elus nii palju armastust, kui ma oleks tahtnud, aga kõik mis mu lapsepõlves oli, oli siiras ja selle eest olen ma üüratult tänulik. Tänu oma lapsepõlvele tean mina täna, nüüd ja pragu väga täpselt, mida mina elult ootan ja mida mina ühel päeval oma perele pakkuda soovin.
Mis on õige ja mis on vale? Õige on see, mis on siiras! Sest ainult siirad asjad teevad meid lõppkokkuvõttes õnnelikuks. Nii nagu liisinguauto pole päris meie oma ja on nagu poolkõva õnn, on ka teeseldus armastus väärtusetu.
Ilmselt mitte väga paljud minu ealised pole 20-ndates olnud juba kasuema rollis, mässides ennast olukorda, kus lahku läinud vanemate lapsele tuleb siiski kuidagi moodigi näidata, et maailm on turvaline koht ja armastust jätkub. Samuti pole ilmselt just paljud minu ealised käinud kohtingul, mille eesmärgiks on tutvuda deidi teismeliste lastega - eriti kui neid on lausa kolm. Kui mehe jaoks on lapsed ikkagi olulised ja minu meelest on see igati respekti väärt, siis ei jäägi muud üle, kui tuleb ka laste heakskiit saada. Eks enamik kujutavad ette, et sellises olukorras ei jää noorel naisel muud üle, kui lennata kommipakk peos kohale ja mängida mingit ülitoredat tädi. A´la, et kui lapsed vinguvad või lollusi teevad, siis naeratad malbelt ja teed näo, et see ongi jube ok. Vale! Esiteks oleks täiesti mõeldamatu, et Sa ostad kellegi lapsed ja nende heakskiidu ära, teiseks kui lapsed käituda ei oska, siis minuga ei tasu neid üldse kohtuma tuua, sest ma olen väga konkreetne ja ma võin olla laste silmis ka kuri tädi, aga ütlemata ma ei jäta, sest elu on õpetanud, et olgu tegemist 3 või 7 aastasega, kui Sa ennast kohe ei kehtesta, siis laste lugupidamist Sa ära ei teeni ja siis Sa jäädki selliseks "Aga kes Sina oled, et Sa siin midagi ütled" tädiks. Ma olen kõrvalt näinud, kuidas nii hilisteismelised kui ka tõesti lasteaia laps on oma kasuemale öelnud, et: "Mine minema siit!" Kui sellised olukorrad tekivad, siis on midagi juba väga-väga valesti. Esiteks laps näeb Sind konkurendi või vaenlasena, teiseks pole teie vahel armastuse sidet (see peaks olema iga lapsega) ja kolmandaks puudub lapsel austus ning mõistmine, kes ikka reegleid kehtestab.
Mingitel arusaamatutel põhjustel arvavad enamik lapsevanemaid, et nende lapsed on rumalad. Ma olen oma elus nii palju küll lapsi näinud, et ära tajuda lihtne tõde - kui sa mängid mingit supertoredat tädi/onu, kes poeb või nahast välja, et lapsele meeldida ( ja seeläbi ka ehk lapse isale/emale), siis väike tegelane hammustab selle kohe läbi ja paneb Sind proovile ja kasutab Sind niimoodi ära, et pärast ei jõua ennast ära vanduda. Lapsed on siirad ja tegelikult nad hindavad ka täiskasvanutes siirust. Laps tahab olla seal, kus tal on turvaline ja kus ta tunneb, et temast hoolitakse ja teda armastatakse - kommipakiga ei võideta ei püsivat austust ega lugupidamist ja kommipakk ei asenda ka siirast hoolimist või armastust.
Aastaid tagasi, kui ma veel keskkoolis käisin juhtusin ma ühele peole, kus samaaegselt oli ka kamp noori tüdrukuid. Ühel hetkel muutusid kõik ärevaks ja selgus, et vannitoas on midagi toimumas või toimunud, sest verd olid kõik kohad täis. Selgus tõde, millega mina polnud oma elus varem kokku puutunud - nimelt tegeles üks neiu enese lõikumisega. Ma ei saanud alguses üldse aru, et mis kuradi asjaga see tegemist on ja miks üks 13 aastane selliseid asju teeb. Oli selge, et tegemist on noorega, kellega on tarvis rääkida. Ja nõnda see noor neiu minu tiiva alla sattuski. Ja mis siis hiljem selgus, kui me olime päevast päeva kohtunud ja üritanud kuidagigi lahti muukida - ta oli noor, kaunis, väga andekas ja tark, aga tal polnud seda inimest, kellega rääkida, kelle käest nõu küsida. Sellises eas noorele naisele on ema eeskuju äärmiselt oluline. Ema oli täiesti olemas, aga kahjuks orienteeritud pigem karjäärile, kui perele. Ja nii juhtuski, et täiesti normaalsest perekonnast pärit noor inimene hakkas sel kummalisel moel püüdma inimeste tähelepanu - "Märgake mind!" oli selle enese retsimise sõnum. "Armastage mind!" karjus välja igast žiletihaavast. Ta poleks ilmselt kunagi plaaninud seda žiletti liiga sügavale tõmmata, aga tema eesmärk oligi võita tähelepanu, sest kodus oli seda vajaka jäänud. Ja kes siis olin mina? Keskkooli kollanokk, palju minulgi seda kogemust oli, aga ma ikkagi püüdsin oma sisetunde baasil olla nii olemas, kui see sel hetkel võimalik oli. Ega seal polnudki muud vaja, kui kuulata, toetada, mõista, natuke suunata ja palju armastada. Minu ema oli ka olnud töönarkomaan, aga minu erinevus oli see, et kui mu emal siiski vaba hetk oli, siis saime absoluutselt kõigest rääkida. See usaldus lapsevanema ja lapse vahel on lihtsalt nii oluline. Tänaseks päevaks on minu "tütreke" juba noor, iseseisev ja võrratu naine ja miski ei tee mulle suuremat rõõmu kui see, et sain ühel keerulisel eluetapil olla talle toeks. Ma ei tea, mida tema minult õppis, aga mina õppisin, et minu elus on pere alati esikohal ja ma loodan, et ma ei pea oma sõnu sööma ja ma tõesti suudan oma elus asjad nõnda sättida, et mul on aega oma laste jaoks. Mul on aega, et neid kuulata, et neid kasvatada ja mis põhiline alati aega ja julgust öelda, et ma neid armastan.
Rääkides armastusest, siis vahel ma küsin endalt, et mis teeb emast hea ema, sest kõik ju ilmselt püüavad anda endast parima. Ja kõik me armastame oma lapsi jäägitult, aga miks siis ikkagi mõned nagu tulevad oma rollis paremini toime. Mul on üks väga lähedane inimene, keda ma päev päevalt aina rohkem imetlen. Ta on noor ema ja tema lapsega on meil väga lähedane suhe. Tõele au andes kirjutasin ma sellele lapsele juba siis, kui ta veel kõhubeebi oli. Ma väga ootasin seda last ja tema sündi ja kuna ma seda energiat endast välja saatsin, siis ilmselt ka selle tagajärjel on meil tõesti väga lähedane kontakt. Ma mõtlen sellele lapsele - ta on nii rahulik ja nii rõõmsameelne ja nii hästi kasvataud ja ma küsin, et mida see ema siis teeb teisiti, kui võib-olla mõni teine ema? Ma olen seda mitmeid kordi analüüsinud. Ja ma leidsin selle vastuse üles. See naine väga palju panustab oma peresuhtesse, teisisõnu ta pole mitte lihtsalt ema, vaid ta on NAINE. Ja seda on näha nende ühise lapse pealt. Kuna me ei ela ühes riigis, siis ma kahjuks näen oma väikest päiksekiirt harva, aga iga kord kui me kohtume, siis ta tuleb minu juurde (tüüp isegi mitte ei oska rääkida veel) ja lihtsalt kallistab mind. Ja ma mõtlen, et wow, ma olen nii äge tädi vist, aga seal on ikkagi teine aspekt ka - see laps teeb ja jäljendab seda, mida ta kodus päevast päeva näeb. Ta on kasvanud armastuse sees ja temast õhkub seda armastust. Ta tunneb end turvaliselt, ta pole kasvanud ei nähtavas ega varjatud pingekoldes. Kui te tahate oma laste jaoks midagi ära teha, siis püüdke armastada, mitte ainult oma last, vaid ka oma partnerit.
Rääkides pingetest, siis kui te vaatate pisut ringi. Need lapsed, kes kasvavad sõjakoldes on päris pöörased. Elu on ikka näidanud, et kui kodus rusikad lendavad, siis lööb see paratamatult välja ka laste käitumises. Nad lihtsalt ei oska end teisiti väljendada, sest neil on selline mudel lapsest saadik ees olnud. Või kui lapsevanem on alkohoolik, siis need vaesed lapsed on nii tohutult hirmunud - kes kardab, et issi/emme joob end surnuks, kes kardab, et issi tapab emme ära. Ma olen näinud ise kuidas lasteaia laps paneb käe klaasi peale ja ütleb emale, et ära rohkem võta, sest ta pole loll, ta teab, et emme ei oska piiri pidada. Ärge pidage oma lapsi lollideks! Nad on teist kõigist targemad!
Mitmes perekonnas on mind hämmastanud lapsevanema pimedus selle koha pealt, et lapsi tuleks ikkagi kohelda võrdselt. Ma tean juhtumeid, kus juba sõbrad ja sugulased märkavad, et üht last eelistatakse teisele. Kõrvaltvaatajana on see väga valus vaatepilt. Kas te olete kunagi märganud, kuidas üks noor hing võib närbuda, sest emal või isal jätkub tähelepanu, kallistusi ja häid sõnu vaid ühele? Ma olen näinud kuidas üks laps püüab ja pingutab, et ka silma paista ja kui seda ei juhtu, kuidas ta siis hakkab katsetama meetodeid mis ei kuulu hea lapse arsenali. Ma peatun sel teemal kunagi kindlasti pikemalt, aga see lihtsalt meenus mulle praegu ja igakord kui ma sellele mõtlen, siis mul tõusevad ihukarvad püsti. Süda on võimas organ, sinna mahub palju armastust, jagage seda ometi - jätkub kõigile! Kui laps käitub halvasti, siis on midagi tema hinges kripeldab... Muidugi tahame me siis pöörata rohkem tähelepanu sellele kuku-nunnule, kes ingli moodi naeratab, aga teie kui lapsevanema kohus on ikka seista silmitsi raskustega ja lahendada probleeme. Teie problemaatilised lapsed on Teie õppetund! Vaadake peeglisse - nad peegeldavaid Teid, teie tehtut ja teie tegemata jätmisi.
Ma olen elus puutunud kokku paaridega, kes ütlevad, et noh, me nagu vaevu-vaevu suudame teineteist taluda, aga laste pärast elame koos. Kui Su lapsed on 7 aastased näiteks, siis annab Sul veel pikki aastaid vaevu-vaevu taluda seda teist inimest. Ennegi nähtud neid, kes laste ees teevad head nägu ja õhtul naeratades head ööd musi annavad ja takka kiidavad, et:"Emme ja issi armastavad Sind!" ja siis teise tuppa üksteise peale karjuma tõttavad. Mis te tõesti arvate, et lapsed ei näe seda, ei kuule seda? Isegi kui nad ei näe ja ei kuule, siis nad tunnetavad seda.
Inimesed alati tunnevad mulle kaasa, et oi kasvasid ilma isata, küll see võis olla keeruline ja raske Sinu jaoks. Samas ma vaatan neid lapsi, kelle vanemad magavad juba 15a eraldi tubades - kuidas seda nimetatakse? Majasisene lahutus? Miks ma peaks tahtma, et mu ema oleks õnnetu ja isa käiks hellust ja armastust küla peal kerjamas või vastupidi? Öelge mulle, miks oli nende laste elu siis parem? Või siis kas need lapsed olid minust õnnelikumad, kelle vanemad elavad koos, aga iga päev lendas pisaraid ja verd?
Kõik lapsed unistavad koos eksisteerivatest vanematest, aga tegelikult ei unista nad suhtevormist, vaid sisust - armastusest :) Ja kui seda pole ja see perekond ei toimi, siis on see "oleme laste pärast koos" enesepettus ja veel hullem pettus laste jaoks, kes ka õpivad teie pealt seda, et teiste inimeste jaoks peab oma õnne ohverdama ja terve elu õnnetu olema. Ühel päeval on need lapsed suured ja mida nad õigupoolest Teilt õppinud on? Kas nad oskavad armastada? Kas nad on näinud oma silmaga hellust ja austust, tunnetanud seda? Või on nad õppinud seda, et tuleb osata kanda maski, valetada iseendale ja teistele ja teha ka kehva mängu juures head nägu, olemata iialgi südamest õnnelik.
Mina tean, mida mina oma lastele soovin... Ma soovin, et nad saaksid olla päriselt õnnelikud, mitte ei mängiks õnneliku lapse rolli. Ma soovin, et nad näeksid ja kogeksid päris armastust, mitte mingit teesklust. Ma soovin, et nad õpiksid end väärtustama ja hindama, et nad lubaksid enda ellu ainult seda, mis teeb neid tõesti õnnelikuks. Ma tahan, et minu lapsed õpiksid vooluga kaasa minema, mitte ei ujuks vastuvoolu, sest siis nad upuvad elumere lainetes ära. Ma ei taha, et minu lapsed oleksid täiuslikud, aga ma nõuan, et nad püüaksid igapäev olla paremad inimesed, kui nad olid eile. Mina ei saa öelda neile kui palju nad peaks teenima või millise naise võtma, aga ma saan õpetada neile, et tee seda, mis Sind õnnelikuks teeb ja ole nende inimestega, kelle kõrval Sa tunned end maailma õnnelikuma inimesena. Ära karda muutusi, see mis oli tõde siis, kui olid 15, ei pruugi olla seda enam 30 aastaselt. Lihtsalt austa ja armasta teisi enda ümber ja mine oma südame hääle järgi.
Armastusest sündida on ilus, aga oluline on armastuses ka kasvada. Võib-olla ma ei näinud ka oma elus nii palju armastust, kui ma oleks tahtnud, aga kõik mis mu lapsepõlves oli, oli siiras ja selle eest olen ma üüratult tänulik. Tänu oma lapsepõlvele tean mina täna, nüüd ja pragu väga täpselt, mida mina elult ootan ja mida mina ühel päeval oma perele pakkuda soovin.
Mis on õige ja mis on vale? Õige on see, mis on siiras! Sest ainult siirad asjad teevad meid lõppkokkuvõttes õnnelikuks. Nii nagu liisinguauto pole päris meie oma ja on nagu poolkõva õnn, on ka teeseldus armastus väärtusetu.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar