Per aspera ad astra!

Armsad inimesed, 

Ma tahaksin midagi öelda, aga viimased päevad on mind lausa sõnatuks võtnud. Ma ei tea, mis toimub, kes te olete ja kust tulete, aga minu FB lehel on, kasutaks lausa väljendit üleöö tekkinud, üle 800 fänni. 

Ma ei tea, mida te minult ootate ja ma ei oska ka muud pakkuda, kui seda, et luban julgelt mõelda ja julgelt ka edaspidi välja öelda. 


Teismeeas küsiti minult ikka, et kes ma olla sooviskin või mis minu missioon siin elus on ja ma alati ütlesin, et tahan levitada armastuse sõnumit. Ma tundsin väga sügavalt, et minu kohus on inimkonda teenida. Sellel hetkel, kui seda mõtlesin, polnud ma üldse veel taibanud, et selleks oli antud mulle ka vajaminev tööriist ja anne. Mul oli oskus panna oma mõtteid paberile. 


Oma blogiga alustades olin ma oma elus juba ilmselt nii mõnedki keerulised väljakutsed ületanud, sest ma teadsin väga täpselt, et kergelt siin elus mitte midagi ei tule. Kuhu iganes ma astusin, seal ootas ees väljakutse või tõsine katsumus. Aga oma südames ma teadsin, et ma olen määratud tähtede juurde, ma teadsin, et minus on piisavalt tahtejõudu ja piisavalt sisemist sära, et murda läbi kõigest, mis elu minu teele toob. Nii saigi minu blogi nimeks PER ASPERA AD ASTRA. See polnud minu jaoks suvaline ladina keelne väljend, vaid ma tundsingi, et pikk ja keeruline teekond ootab ees, aga justkui miski helendas kõrgel ja kaugel, miski andis jõudu, ma nägin seda enda ees – see oli kaugel, aga ta oli seal. See täht sümboliseeris minu lootust, usku ja armastust. Need kolm asja olid alati minuga koos. Ma ei andnud kunagi alla, kaotanud kunagi usku ega lakanud armastamast elu. 


2010ndal aastal, kui mind oli peale infarkti koju lubatud. Istusin oma sõpradega kodus diivanil ja vaatasime filmi. Ma tundsin iga oma rakuga, et see on viimane õhtu elavate kirjas. Ja ma küsisin endalt, is everything said and done? Üks osa minust ütles, et Sa oled oma sõpru hoidnud, tõelist armastust kogenud  ja Sa oled alati kõik välja öelnud, Sa ei pea muretsema, kui Sind enam pole, siis kõik teavad, et Sa neid armastad ja puhkpilli orkestrit ja nelke oma hauale ei taha. Teine osa minust aga mõtles, et Oh Jumal, miks? Kas mul tõesti pole enam midagi maailmale pakkuda? Kas nii lühikeseks jäigi minu teekond? 


Ma läksin magama ja ma tegin seda teadmisega, et hommikul ma enam ei tõuse. Ma ei oska seda sõnadesse panna, mis tunne on lihtsalt teada, et nüüd on kõik. Korraga oli nii hingerahu kui rusuv  raskus. 


Hommikul tegin silmad lahti ja ma polnud kohe kindlasti mitte taevas. Ei meenutanud see koht ka põrgut. Ja ma polnud isegi reinkarnatsiooni läbinud. Ei olnud mul ei tiibu ega tundlaid. Mõni tund hiljem helises telefon. “Kadri, ma kartsin Sulle helistada, eile õhtul oli mul väga õudne tunne, ma tundsin, et Sa sured ära!” Minust käis läbi värin. Kuidas sai keegi tunda midagi, mida ka mina olin tundnud. Naishääl teisel pool toru jätkas: “ Ma tundsin väga tugevalt, et Sinuga juhtub midagi, võtsin ühendust kõigi oma tuttavatega ja palusin neil Sinu eest palvetada.”  Võõrad inimesed palvetasid minu eest. Ma sain aru, et ma olin pääsenud üle noatera. Mõttel on jõud! Ja mis peamine, ma teadsin, et järelikult on mul veel midagi maailmale anda. Seda kõike oleks ju võinud pidada tühipaljaks kokkusattumuseks, kuid samal ajal oli minu sõbranna, kel on sõnaseletamatud võimed, näinud unes minu surma ja rääkinud sellest minu parimale sõbrannale. Kuna selle sõbranna unenäod on enne täppi läinud (ta on näinud unes kellegi surma ja samal hetkel on inimene hinge heitnud), siis loomulikult ei julenud keegi mulle sellest isegi mitte hingata. See ei saanud olla kokkusattumus. Kaks inimest, täpselt samal öö, täpselt samal ajal kui mina, teadsid ja tundsid, et minu tund on tulnud. Kamp võõraid inimesi, kes minust mitte midagi ei tea, palvetavad minu elu eest. Ja ma elan. Mulle ei pea kaks korda ütlema, ma tean, et mulle kingiti elu, mulle kingiti uus võimalus. 


Sellest hetkest sai alguse teekond, mille sarnast ma ei osanud ette näha. Uued sihid, uued eesmärgid, uued arusaamad ja väärtushinnangud. Midagi polnud enam päris endine. Ma teadsin, et kui ma sellest välja tulin, suudan ma kõike. Elul oli veel päris palju varuks, aga sel korral ma teadsin, et kui ma muudan oma mõtteid, siis selle sama mõttejõuga võin ma purustada kõik müürid, ületada kõik takistused ja saavutada kõik siin elus. Mul polnud selleks vaja mitte midagi muud, kui võimalust elada ja see võimalus oli mulle antud. 


Ma hakkasin elama päev korraga, ma panustasin kogu oma energia ja aja sellesse, mida ma armastasin. Ma ei lasknud enam häirida end sellest, mida keegi arvas või mõtles. Ma ei varjanud enam oma nõrkusi. Ma nägin, et inimesed tahtsid toetada ja olla sel teekonnal minu kõrval. Ma kirjutasin, ma kirjutasin, ma kirjutasin, sest iga päev oli nagu õppetund, ma teadsin, et kellelgi võib seda infot kunagi tarvis minna. 


Ja kui ma olin need asjad välja öelnud, tulid minu juurde inimesed, kes ütlesid, et minul on ka sarnased mured, sarnased rõõmud ja küsimused. Ma mõistsin, et ma pole maailmas üksi, et kõik me otsime armastust, kõik me tahame olla terved ja tublid, kõik me vajame motivatsiooni ning inpisratsiooni. Ma tundsin, et võin ja suudan olla tugi. Ja ma nägin, et kui ma julgen olla mina ise, näidata oma nõrkusi ja tugevusi, siis on mul olemas inimesed, kes koos minuga tähtede poole pürgivad. 


Ma tänan Teid kõiki, ilusad inimesed, et te mind toetate ja hea sõnaga meeles peate, ma tänan, et jagate oma muresid ja rõõme, ma tänan Teid usalduse eest. 


Ma olen õnnelik seni, kuni mul on au Teid teenida. Seni, kuni ütlete, et suudan Teid julgustada ja tunnete end täidetud armastuse väega. Te ei ole üksi, meil kõigil on raskeid hetki, me keegi pole eksimatud. Me kõik oleme üks ja elame läbi sarnaseid kogemusi, katsumusi ja emotsioone. 


Ärge kaotage usku, ärge andke alla ja ärge unustage armastada. Armastage iseennast, armastage elu, armastage kõike enda ümber – loodust, inimesi, väljakutseid. Elage kirega ja lubage, et Teie ellu voolab just seda, millest Te alati unistanud olete. 

Mina unistasin võimalusest Teid teenida, ma loodan, et teen seda väärikalt. 

Armastan!