Mõni aeg tagasi sain juhuslikult tuttavaks ühe inimesega, kellega meil arenes väike smalltalk ja hiljem ka mõned pikemad vestlused. Sain üpris kiiresti aru, et tegemist on kodanikuga, kes on suhteliselt domineeriv. Kuna ma ise olen ka pigem seda tüüpi inimene, siis on mul omasuguseid võrdlemisi lihtne ära tunda.
Ühel päeval, kui me rääkisime inimsuhetest, siis ma tegin ääremärkuse, et ehk ta näeb asju ainult enda mätta otsast ja peaks rohkem end paigutama ka teiste inimeste kingadesse. Oli tunda, et tegemist pole kindlasti halva inimesega, aga seal taga oli palju lahendamata sisemisi arusaamatusi, mis tema puhul väga silmatorkavad olid. Ma vihjasin, et ehk ta peaks olema pisut mõistvam ja kaastundlikum ning näitama oma hoolivust rohkem välja. Sellepeale tuli muidugi klassikaline lause:”Keegi pole siiani kurtnud!” Ühesõnaga üritati mulle selgeks teha, et ma ootan inimestelt liiga palju ja tavaelus need asjad nii ei käi. “Inimene harjub kõigega!” Selle lause peale lõid mu peas häirekellad helisema. Väga huvitav lähenemine suhetele. See on umbes sama, kui mees annab naisele peksa iga nädal ja siis õigustab ennast, et ongi selline kerge ärrituja, aga sellest pole ju midagi, ega naine ei kurda ja üldse harjub inimene kõigega. Või vastupidine näide, et naine otsustab, et ta ei viitsi ühel päeval enam laste eest hoolitseda ja mehega ei viitsi ka tegelada. Ega tõesti, inimene harjub ju kõigega – kui ema on rongaema, siis lapsed lähevad üldjuhul ise kooli ja mees saab seksi ja hoolt mujalt.
Kas sellised ongi eesti inimesed? Kas sellist tüüpi suhted meid ümbritsevadki? Eesti inimrene on tuntud oma orjamentaliteedi poolest, aga lähisuhtes selline asi? Murettekitav ütleks selle peale.
Üks oluline küsimus on siin, et kas partner ei kurda ja ei ütle või Sina ei oska kuulata ja mõista? Tulla selle jutuga lagedale, et keegi pole kurtnud, ei tähenda, et keegi pole kannatanud või haiget saanud. Väike Napoleon selline! Ja ise veel nii uhke ja õigust täis. Ma ütleks, et mehe õnn, et naine on selline, kes on valmis kõigega leppima. Minu meelest sellised suhted näitavad, et midagi on mõlemal inimesel väga viltu. Esiteks ei tohiks mitte keegi olla suhtes lämmatavalt domineeriv, sest me elame ikkagi koos teise indiviidiga, kel on ka oma arvamus, soovid, vajadused ja suhtes ei saa nii, et võidab see, kes kõvemini karjub. Ja teiseks, kui ma lasen oma partneril enda tunnetel talluda, siis näitab see väga tugevalt mingeid sisemisi komplekse ja alaväärsust.
Hästi oluline on mõista, et me väärime austust, respekti, hoolt ja armastust. Paraku käivad nii naised, kui mehed küla peal kurtmas, et mees ei hooli või naine ei mõista. Ega see kurtmine ei vii lahenduseni, tuled sealt sõbra või sõbranna juurest koju ja kõik on ikka endist viisi. Kui Sina enda eest ei seisa, siis ei tee seda ka keegi teine ja sa jäädki lõksu. Harjudki ära ja pensionieas mõtled, et aga miks mul oli selline elu? Sest Sina ise lubasid endaga nii käituda.
Kuna mina ei luba endaga nagu põrandamopiga käituda, siis ma pole ka teatud meeste seas mingi unistuse mõrsja, aga ma pole sellepärast ka teab mis õnnetu, sest kui mees pole ikkagi aru saanud, et partnerluses kehtivad mingid kirjutamata reeglid, siis selliste inimestega pole mul midagi rääkida. Mina olen alati öelnud, et enamik probleeme saavad alguse kommunikatsiooni puudumisest ja sellest, kui oma elu lubatakse juhtida oma Egol, mitte Kõrgemal Minal.
Minu eesmärk pole kedagi hukka mõista, vaid minu eesmärk on inimesi mõtlema panna. Kui keegi on Teile oluline ja te kedagi armastate, siis ärge püüdke teda puuri pista või oma tahtele allutada, sest armastus ei ole vangla ja armastus ei tohi lämmatada. Jah, inimene harjub kõigega, kuid see ei tähenda, et võiksime tema vastu hoolimatud olla või temaga mitte arvestada. Enamik eestlasi ei tulegi ütlema ja siin kehtib see sama reegel, mida olen ka varasemalt rõhutanud – negatiivsed emotsioonid kogutakse enda sisse ja ükskord kui see pomm plahvatab, siis on see päris kole. Ja kui Sa oled selline, kes tahab alati, et sul õigus oleks ja sinu sõna maksaks ja soovid muuta kõiki endanäolisteks, siis küsi eneselt, mis selle taga on? Mis see on, mis sunnib Sind nii käituma? On see hirm, on see valu, on see alaväärsuskompleks? Kas Sind on koheldud halvasti ja püüad enesele nüüd tõestada, et oled suur ja tugev ja Sinu füüsiline või vaimne terror võib sama laastav olla?
Wayne Dyer on kunagi öelnud, et it´s not important to be right, it´s important to be happy. Ja see lause on mind palju kummitanud ja teatud konfliktiolukordades maapeal hoidnud. Tähtis pole ju kelle arvamus peale jääb, igal ühel on õigus oma arvamusele, tähtis on olla õnnelik ja hoida õnnelikke suhteid.
Mina küll õnnelik pole, kui teine inimene noogutab minuga ainult sellepärast kaasa, et ta mind kardab või üritab sedasi konflikti vältida ja ma pole õnnelik ka siis, kii keegi tuleb minu seisukohta kritiseerima või enda arvamust peale suruma. Ma olen õnnelik, kui mind ja minu arvamust austatakse ja ma olen endaga rahul, kui oskan suhtuda ka kõigisse teistesse tolerantselt ja lugupidavalt.
Tundub küll nii elementaarne, ometigi kui ümberringi vaadata, siis kipuvad inimesed need lihtsad elutõed ära unustama.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar