Õnnelik töötu

Juhtusin täna poes piima järel käies kokku vana tuttavaga, keda aastaid näinud pole. Küsisime teineteise käekäigu kohta ja järsku sõber küsib, et:”Oot Sa kuskil töötad ka või?” “Ei tööta, tegelen kirjatööga,” vastasin ebalevalt. 


See teema tekitab minus alati kuidagi ebamugavust. Inimesed ju automaatselt mõtlevad, et taevane arm, järelikult elab kellegi kulul, on saamatu, loll või laisk. Naljakas oli pigem see, et see kohtumine toimus just paar tundi pärast seda, kui mulle oli tehtud tööpakkumine. Aga ka sel korral ei olnud mul tunnet, et hurra-hurra. Küsimus pole selles, et ma oleks laisk või ma ei tahaks teenida normaalset raha ja elada nagu normaalne inimene, aga ma lihtsalt tunnen, et kui ma teeksin midagi, mis nagu pole PÄRIS see, siis ma küll majanduslikult võidaksin, aga peaksin loobuma oma kirest – kirjutamisest. 


Mulle meeldib öösiti kirjutadsa, mulle meeldib täiskuu ajal jalutamas käia, kuulata erinevaid vaimseid õpetajaid, saada inspiratsiooni ja luua sellest midagi, mille loomine mulle naudingut pakub ja tulem kellelegi korda läheb. Kui ma hommikul kell 8 kontorisse peaks tormama, siis selline öine eluviis ei tuleks kõne allagi. 


Kui varem sain ma pugeda oma tervise taha, siis nüüd pole mul ju tegelikult vabandust. Miks ma ütlen headele töökohtadele EI. Soovitajaid on, pakkumised on olnud väga meeldivad ja raha kuluks hädasti ära. Ma teen seda väga kindlal põhjusel. Ma lihtsalt veendunult usun, et hea töötaja peaks minema igal hommikul väga motiveertult tööpaigale. Paraku mina lähen motiveeritult vaid öösel kell kolm arvuti taha, et kirjutada. See on see, mida ma armastan. Ja ma võin elada põhumajas, aga lööge mind risti ja öelge, et olen loll või laisk, aga ma usun, et ma jõuan just selle tööga kuhugi ning saavutan midagi. Ma tean, et see aeg ja energia, mida siia panustan, toob mulle ühel päeval topelt tagasi. See ei pruugi juhtuda täna või homme, aga ühel päeval kindlasti... 


Ja tegelikult ma ei teeni vähe. Mõne jaoks on teenistus see, kui 1000€ kukub iga kuu arvele, aga minu parim tasu on säravad silmad. Te ei kujuta ette, kui palju kirju ma saan iga päev erinevatelt Eesti inimestelt. Nad tänavad mind, et olen neid motiveerinud, julgustanud või omal moel aidanud. Just need samad inimesed on mind pannud mõistma, et see ongi see, millest olen unistanud. Ma saan aru, et aitähi eest üüri ei maksa ja leiba lauale ei osta, ma saan aru, et tuksi läinud läpparit ka aitähi eest ei paranda, aga ma ei muretse. Mu südames on rahu. Ma teen veendunult seda, millesse ma usun, seda, mida ma oskan, sest see on minu missioon. Mõni töötab selleks, et elada ja elab selleks, et töötada. Mina ei oska nii elada, ma ei suuda. 



Mõni kindlasti mõtleb, et on imelik inimene, ta sureb küll selle kirjutamisega nälga. Kui suren, siis suren, vähemalt ma ei pea surivoodil mõtlema, et terve elu tegin hommikust õhtuni midagi, mida ma ei sallinud. Ja asjad on lihtsalt asjad, träni ma hauda kaasa ei võta ju. Pealegi raha eest kõige olulisemaid asju siin ilmas ei saa - armastus, tervis, sõbrad. 



Ma unistan sellest, et saan minna tööle, teha seda, mida armastan, mis muudab midagi, kus saan kasutada oma täit potentsiaali. Ma unistan oma raamatust, mis muudaks inimeste elusid  ja seminaridest ning motivatsioonikoolitustest koos vahvate inimestega, ma unistan "Julgus  mõelda, julgus öelda" meeskonnast, kes kõik tahavad meie inimeste jaoks midagi reaalselt ära teha, unistan ägedast telesaatest jne. Mina usun, et see kõik on ees!  Ma kardan ennast lubada ära kuhugi, mis mind nii ei köida, sest äkki just homme tuleb see, mida olen oodanud. See on umbes sama nagu olen terve elu mõelnud, et ma ei võta sellist meest, kelle kohta ise mõtlen, et käib kah, sest kui homme tuleb see, keda terve elu olen oodanud, siis on natuke kehvasti ja olen justkui kedagi tühja koha täiteks ära kasutanud. 



Mõni ütleb selle peale, et jäädki terveks eluks ootama. Aga ma lihtalt tean, ma oma südames tean, et midagi head on tulemas... ma usun sellesse, ma usaldan elu, ma usun iseendasse. 


Nii on ka tööga. Ma ei istu käed rüppes, ma tegelen sellega, mida ma armastan, ma püüan iga päev areneda, olla parem, teha paremini, lihvida annet, täiendada ennast. 



Ma olen tihti oma elus võtnud riske. Öelnud ei asjadele, mille puhul ma riskin suurte kaotustega ja võimalusega, et kahetsen elu lõpuni. Aga ma usun, et kes ei riski, kes ei oma visiooni, kes ei usu paremasse homsesse ega imedesse, sellega need ka ei juhtu.



Teil on kahju minust, õnnelikust töötust, minul on kahju neist õnnetutest, kes on lükanud kõrvale oma unistused ja tegelevad sellega, mis toob küll leiva, aga hingerahu ei iialgi...