Mõni aeg tagasi viis elu mind kokku ühe noore mehega. Noormees rääkis oma elus toimuvast ja tundsin, et see meenutab vägagi nii minu, kui ka paljude teiste varajase nooruspõlve suhteid. Aga kas seda tuleb ette vaid varajases nooruses?
Noormees kohtas neiut ja neiu pohhusitlik suhtumine ja jäine pilk olid muidgi meeliköitvad. Nagu ikka tärkas mehes jahiinstinkt. Jääkuningakanna süda hakkas vaikselt sulama. Arenes suhe. Mingil hetkel tundis noormees, et tema tunded on jahtunud ning otsustas seda ka avameelselt neiule tunnistada. Ja nüüd hakkame jõudma tuumani. Kuidas käitus noor naine?
Kõigepealt muidugi metsik kontakti otsimine, armuavaldused, pidev helistamine, sõnumid. Haiglaslik armukadedeus, maja ümber luusimine jne. Kuidas tundub, kas selline käitumine paneb kedagi igatsema? Vist mitte.
Järgmine samm. Viha! Nähes, et noormees ei reageeri ja ei sula, täitus naise hing muidugi vihaga. Sõimusõnumid, solvangud. Naine laskus tasemele, mis ühelegi naisele väärtust ei lisa. Kas Teie armastus kasvaks, kui keegi Teid solvaks ja sõimaks? Ilmselt mitte.
Kolmas etapp. Kahetus, enesehaletus, püüe kaastunnet tekitada, pisarad. Kuidas teie tunneksite end, kui keegi Teie ukse taga pisaraid valaks ja Teilt armastust anuks? Kas selline käitumine aitab südant sundida? Kas armastus saab olla heategevus? Ilmselt siiski mitte.
Üks põhjuseid, miks meie ümber on palju valelikkust ning mitte toimivaid suhteid ongi see, et panustatakse manipulatsioonile(“Ma tapan end ära, kui Sa mu maha jätad!”). Tõe tunnistaja saab kaela emotsionaalse terrori (ülevoolavad tunded, ärritus, haletsus) milleks siis üldse tõtt rääkida, nõrgematele isenditele tundubki lihtsam olla oma partneriga koos, isegi kui tunded on jahtunud ja samal ajal mujalt kõrvale otsida seda, mis tegelikult puudu jääb.
Muidugi nii mõnedki meist mõtlevad, et sellised suhted ja mustrid toimuvad kuskil 18 aastaste mailmas, aga vaadakem nüüd natuke ringi. Armastust püütakse enda ellu luua erinevate trikitamistega ka juba kuldseas keskeas. Me pakume oma armastust tingimuslikult ja kui tingimused pole täidetud, siis püüamegi igal võimalikul moel teist inimest armastama panna, justkui see käik mingi lülitiga. Paraku mida rohkem me trikitame, seda kaugemale end armastusest lükkame. Richard Bach´i mõte "Kui Sa kedagi armastad, lase ta vabaks, kui ta tuleb tagasi on ta Sinu, kui mitte, pole ta Sinu olnudki", on mind saatnud aastaid ja võin kinnitada, et see tõesti nii ka on :)
Oluline on mõista, et armastuse eeldus ei saa olla vastuarmastus, ükski suhe ei saa toimida, kui kaotatakse eneseväärikus ning südant ei saa meist keegi sundida.
Ma ei saa väita, et oli aus ajada neiu pea sassi ja siis ta hüljata, aga see on paraku elu, et käiakse ja õpitakse inimesi tundma. Alati tuleb enne suhtesse laskumist ka ikka mõned tuleproovid läbida. Olnud ise kole kiirustaja, olen sellega päid ja jalgu pidi saanud küll ja küll. Aga kuhu meil nende suhetega kiiret on? Suhte lõppfaasi?
Nautige seda, mis Teil on, ärge püüdke seda panna raamidesse või anda nime. See on oluline oskus õppida siin elus nautima hetke. Selleks, et me ei teeks enda vaimule ja hingele haiget tuleb õppida kuulama südamehäält. Tegelikult me ju alati pärast suhte lörri minekut tunnistame, et sisetunne kohe ütles, et see pole õige asi. Aga miks te siis ei kuulanud seda sisetunnet? Miks on vaja vastuvoolu ujuda ja pärast selles emotsioonide möllus hulluks minna? Enamik suhteprobleeme onju egomängud. Meid tegelikult ei saa hüljata, haavata, mitte armastada ... Kui Sina ise end armastad, siis Sa ei vaja, et keegi teine Sind armastusega täidaks. Kui Sa ise end armastad, siis ei saa kellegi sõnad Sind haavata, kui Sa ise ei klammerdu, ei saa Sind keegi ka hüljata.
Pärast mitmeid lörri läinud suhteid, kujutlevad väga paljud, et kui nad nüüd leiavad Selle Härra või Proua Õige, siis kogu elu ongi lill. Nii mõnedki on tunnistanud, et nad on kaotanud usu armastusse, sest on pikki aastaid meeleheitlikult otsitud või järjepidevalt ämbritesse astutud ja nüüd tuntakse juba kerget viha ja pettumust. Ja nüüd kujutage ette, et see Õige juhtub Teid kohtama – Teid, meeleheitel, kurvameelset, elus pettunud inimest. Miks ta peaks Teile liginema? Kes see tahab tulla sinna, kus meeleheitel inimene haarab Teist kinni ja kujutab ette, et oletegi tema päästepaat. Minna suhtumisega, et nooh, kui ma nüüd partneri leian, siis on mu rahamured kadunud, siis mul on motivatsiooni elus läbi lüüa, siis ma jätan joomise maha, siis ma alles olen õnnelik jne - see on rumal! Teie õnn ei tohi sõltuda teisest inimesest ja teine inimene ei pea teid veel kandma, ikka teie ise peate ujuma õppima! Kui seda õiget inimest pole veel saabunud, siis mitte sellepärast, et mehi või naisi maailmas puudu oleks, või Teile poleks määratud kedagi, vaid te lihtsalt pole valmis. Iga inimene tahab minna ju sinna, kus on elurõõm, sära, positiivsus, kus me tunneme end vabalt ja mõnusalt, mitte kellegi vangi või päästerõngana. Kui me ei oska olla õnnelik üksinda, siis kuidas saaks keegi õnnelik olla koos meiega? Lähenege positiivselt, kui ta pole veel saabunud, siis ta on teel ja seda aega, mil ta teel on, kasutan ma targalt ära. Õpin tundma iseennast, lahendan enda sisemisi konflikte, vabanen hirmudest, õpin lahti laskma minevikku, õpin armastama, et ühel päeval, kui ta kohal on, olla vääriline kaaslane ja pakkuda parimat ning osata seda kõige paremat ka vastu võtta. Ja kõige olulisem – selleks, et meid oleks võimalik armastada, peame õppima iseennast armastama. Pea meeles, Sa väärid parimat ja see on Sinu poole teel! Ole aus ja siiras, usu endasse, käitu väärikalt ja täida enda päevad armastusega. Kui Sinu soov on oma elu jagada kellegagi, siis miks ei peaks Sinu soov täituma? Tähtis on lihtsalt ükskord ometi ise ka uskuda, et oled seda väärt!
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar