Kas armastust saab keelata?

Juhtusin täna nägema järjekordset “Saladuste” osa. Kes ei tea, siis tegemist on telesaatega, kus on lavastatud reaalsed lood elust enesest ehk siis "dokumentaalseep"  eesti moodi. Tänaseks teemaks oli keelatud armastus ehk lugu 17a noorest neiust, kellel oli suhe enda sõbranna onuga. No nagu te aru võite saada, oli teemaks suur vanusevahe. Mulle tundub, et see teema on kuidagi üleöö jube aktuaalseks muutunud. Võib-olla on põhjus selles, et inimesed on hakanud rohkem kapist välja tulema ja sel teemal rääkima. Noored on märksa elukogenumad ja vanem generatsioon nooruslikum kui iial varem, seega selliseid paarikesi nagu seeni pärast vihma. 


Mõni aeg tagasi lahvatas meedias skandaal, et Härra Raual ja noorukesel Vaheteril on suhe. Loos eneses pole ju midagi uut siin päikese all - noor kena naine, elukogenud mees, aga …  mis mind hämmastas, olid eestlaste kommentaarid virtuaalmaailmas. Inimesed säravad ja on õnnelikud, leidnud teineteist ja siis tulevad sapised eesti inimesed ja kukuvad lahmima. Kas kõik need kommentaatorid on ise nii eksimatud ja ideaalsed inimesed? Mind küll ei koti, mitmendat korda keegi abielus on või kas tal on endast 20a noorem või vanem naine. Mul on hea meel, kui inimesed õnnelikud on ja kui midagi läheb pekki, siis taevane arm, ega mina ei pea sellega elama - nende otsused, nende valikud, nende tagajärjed. Ma ei saa ausalt aru, miks eesti inimesed vaevad oma pead kellegi teise elu elamisega, selle asemel, et luua oma maailma, oma elu? Miks mind, kui täiesti võõrast inimest, peaks häirima see, et mingi teletäht käib endast noorema naisega? Mis see minu elus muudab? Enne kui teise elu kritiseerima asud, küsi endalt, kas Sa oma moraalikoodeksite järgi elades ja enda kappi pandud luukeredega kooselu nautides oled siis nii õnnelik? Kuskil liikus üks hea tsitaat: "Sa tead mu nime, aga Sa ei tea mu lugu, Sa tead, mida ma olen teinud, aga ei tea, mida ma läbi olen elanud." Ja nii ongi. Keskendugem ikka oma enese elule, enda õnnele ja heaolule ja laskem teistel oma õnne nautida. 


Teine asi, millele ma täna ”Saladuste” valguses  mõtlema jäin oli see, et mis on siis keelatud armastus? Kas armastust saab keelata? Üks tore ja vahva ajakirjanik tegi minuga hiljuti intervjuud ja uuris ka minu suhete kohta. Ma väga ei kippunud kommenteerima, aga ta oli väga kogenud ja läbinägelik naisterahvas ja ütles kohe, et: ”Ilmselt Sulle meeldivad vanemad ja edukad mehed, kes pole ka ilmselgelt vist alati enam vabad!?” Kuna inimsuhetesse on alati seotud mitu osapoolt, siis ma endiselt eelistasin vaikida, kuid eks minu näole ilmunud muie oli oli kinnituseks, et ajakirjanik ka väga mööda ei pannud. Vanusevahe on olnud üpris suur issue alati. Ma pole seda kunagi varjanud, et mul lihtsalt puudub enda ealistega sedasorti side, mis paarisuhtes olla võiks. Ja kuna ma olen pidevas ja kiires arengus, siis paratamatult on juhtunud, et elukogemus on see, mis on määravaks saanud. Mulle meeldib, kui mul on midagi partnerilt õppida. Samas pole see olnud ka ainult minu poolne valik. Endaealistega on 99% juhtudest kiskunud kiiva, sest mees ütleb, et sorry, ma ei saa su kõrval olla, sest ma tunnen end Sinuga nagu saabas. Teate ise, mis juhtub meestega, kui neil tekib naise kõrval kompleks – mees ei tunne end mehena ja lõpuks oledki loonud ühe järjekordse joodiku, töönarkomaani, pahura või agressiivse mehe enda kõrvale. Sõpradena pole mitte mingit probleemi, aga nii kui asi tõsisemaks kisub, on totaalne feil. Passi just deidile minnes ei küsi, aga üldiselt ma olen suhteliselt ettevaatlik, kui tegemist on minuga sarnase aastakäiguga. 


Tulles tagasi keelatud armastuse juurde, siis küsimus oli – kas armastust saab keelata? Tundeid kui selliseid, ei saa nasgunii ei keelata, ega maha suruda. Me saame keelata suhet. Nagu tänases Saladuste episoodiski, siis keeruliseks tegid olukorra kõrvalised isikud – vanemad, sõbrad, ühiskond. Armastus oli ise täitsa omal kohal. Mina näiteks ei kujuta ette olukorda, kus minu pereliikmed tulevad mulle ette kirjutama, kellega ma tohin kohtuda või mitte. Kuidas saab keegi tulla mulle ütlema, kuidas ma peaksin elama või mida ma peaksin tundma? Ma olen sellises asjas olnud alati väga kindlameelne. Armastus on minu jaoks alati olnud püha. See on üks väheseid tundeid siin ilmas, mida kogeb nii harva, mõni ei kogegi, et lasta sel kaotsi minna kellegi kolmanda eelarvamuste või oma elu puudumise pärast. Loomulikult me võime elus valesid valikuid teha, haiget saada,  aga need on loomulikud õppetunnid, mis on omal kohal meie arengus, need on kogemused, mis maksavad. Mina olen ka oma sõpru valinud selle järgi, et nende jaoks pole oluline teha valikuid minu eest või elada minu elu, vaid nad on õnnelikud, siis, kui mina seda olen. Ma tean, et oma perele ja oma sõpradele võin ma alati kõigest rääkida ja mind ei mõisteta hukka. Ja ilmselt on see ka üks põhjuseid, miks ma olen nii õnnelik inimene, nagu ma seda olen. Püüan sõbra ning pereliikmena olla alati sama toetav ja mõistev. Mul võib olla oma arvamus, aga ma ei suru seda iial peale, sest need pole minu otsused ja minu valikud, see pole minu elu. 


Suure vanusevahe puhul pole alati ka küsimus selles, mida arvavad kõrvalised isikud, vaid tihti löövad kahtlused lõkkele just inimestes endis. Loomulikud küsimused iseendale on, et mis saab 20a pärast? Ma küsin vastu, et kui mõistlik on keelata õnne täna, hirmu tõttu homse ees? Kui me kõik keskenduksime ainult hirmule tuleviku ees, siis jääks kõik tänased päevad elamata. Kui kahtlus on suurem kui armastus, siis järelikult seda armastust ei eksisteeri. Nii lihtne see ongi. Me küll toome vabandusi, et Sa oled liiga vana minu jaoks või Sa oled liiga noor ikka jne, tegelikult poleks sel mingit tähtsust, kui tunne ise oleks õigel kohal. Seega me jõuame ikkagi selleni, et pole olemas keelatud armastust, armastus lihtsalt on ja seda kas me lubame endal või kellegil teisel endale seda armastusest kasvavat suhet  keelata – see on juba valikute küsimus. 


Väljenduid noor ja vana on seotud mingite tohutute stereotüüpidega. Kui kokku panna väljend "noor naine" ja "vana mees", siis visualiseerub enamikele pilt noorest naiivsest  lilelapsest ja sandaalides põlvini sokkidega  pässist või kergemeelsest rahaahnest blondiinist ja jõukast kiilanevast ning õllekõhuga mersuvennast. Thats not real life! Ok, vahel on, aga need on kõik äärmused. Mind isiklikult pole küll köitnud kellegi rahakott, vaid  tasakaalukus ja ligitõmbav teadmine mehel, et mida ta elult soovib. Samuti pole ma iialgi olnud mingi sandaalifänn – neid ei kannata ma ei noorte ega vanade meeste jalas. Mis te arvate, et kui mees on üle 40ne, et siis ta ei tee vahet stiilsel ja ebastiilsel? See pole kinni vanuses, see on kinni milleski muus. Tõsi ta on, et mõni 40nene näeb välja nagu 30, sest ta tõesti oskab enda eest hoolitseda ja teine 40nene on nagu dressides vanaisa, sest ta lihtsalt ei kotigi, mis hommikul riidekapist esimesena kätte juhtub. Mõnda naist ka ei huvita, paraku mind huvitab ja mulle on teinud ainult rõõmu, et need vanemad mehed, kellega mina olen elus kokku puutunud, teevad kõik sporti, on väga laia silmaringiga ja oskavad väga edukalt end ise riidesse panna. Meil kõigil on oma maitse ja eelistused ja seda enam, et kui süda teeb õigeid valikuid ja südamel on võime tunda, siis miks peaks keegi kolmas oma nina sellesse toppima? Kui Sind ei sebi Mihkel Raud või Sina ei saa 20a nooremat naist, siis see on ju Sinu probleem, sellepärast ei pea kadesusest rohelisena kuskil virtuaalmaailmas anonüümselt lahmima.


Samas on elu nii muutuv ja kõigele peab avatud olema. Tänases päevas on asjad niipidi, võib-olla homme, ma mõtlen, et kes saab keelata mul nt nooremat meest võtta. Küsimus pole ju kellegi vanuses või vanusevahes, küsimus on selles, et kas me lubame enda ellu häid asju, lubame seda, mis meile tundub õige ja hea, mis meid õnnelikuks teeb? Inimeste maitsed ja eelistused on erinevad, mõni tahab nooremat ning elujõulisemat meest, mõni elukogenud ja tasakaalukat meest, kes siis valesti elab? Miks me anname hinnanguid? See ei teeni meie kõrgemat eesmärki! 


Olgem tolerantsed ja kuulakem oma südamehäält. Tahaks ju igal pool midagi ikka ütleda ja natuke targutada, et äkki hakkab hea, aga ei hakka hea, sest samal ajal kui me oma naabri või  tuntud inimese eraeluga tegeleme,  jäävad lahendamata meie isikliku elu probleemid. Kui miski meid väga teravalt ärritab, siis tuleb vaadata enda sisse, mis jama meil sellega on. Head eneseavastamist! 

Üks imeilus luuletus selle teema lõpetuseks. Sellest õhkub siirust. Ilus ja valus samaaegselt. Ilmselt elust enesest.

Andesta, et pidasin Sind liiga nooreks,
Ütlesin, et meie vahel haigutavad aastad.
Sinuga ma olin julm ja enda vastu toores,
Nüüd ma mõistan, aga liiga hilja on ehk naasta.

Andesta, et tulin ainult siis kui minul vaja,
Ütlesin, et lähedus toob tulevikus valu.
Nüüd ei tule Sina.Ja mu tühi süda kajab,
Igatsen Su sõstrasilmi, tagasi neid palun.


Andesta, et meie päikse saatsin ennatlikult looja,
Kinnitasin -üksilduses öö on hoopis parem.
Nüüd Sa vist ei jaga mulle ihu-, hingesooja,
Kui vaid ometi ma oleks seda kõike mõistnud varem.

Andesta, et lihtsalt numbris nägin peletavaid vaime,
Ajast tegin meie vahel` lahutava seina.
Alles nüüd ma olen vana, üksindus teeb haiget,
Andesta. Ja tule taas. Ja tohterda mu leinad.

Heliriin Puistamaa