Mingil kummalisel moel kordub minu elus väga sarnane muster. Inimesed purjetavad minu ellu ja siis lahkuvad sõnagi lausumata. Mõni kaob füüsiliselt, mõni sulguks justkui kapslisse ja jääb üleöö emotsionaalselt kaugeks. Suhteliselt segadust tekitavad variandid mõlemad. Ja me ei räägi siin mingitest üheöösuhetest, kus klubist leitud liblika või märtsijänese lahkumine ongi ette määratud.
Eriti kummaline on aga asja juures see, et kõik nad on aastate mööduses tagasi tulnud. Mõnel juhul möödub kuus kuud, mõnel juhul paar aastat, mõnel juhul lausa 10, aga kõik need inimesed on alati tagasi tulnud. Kõige kummalisem on see, et enamik kujutavad ette, et aastatega pole midagi muutunud ja kõik peaks jätkuma sealt, kus pooleli jäi. Justkui ma oleks mingi Uinuv kaunitar, kes vahepeal mõned aastad magas, kuni mõni paar last ära tegi ja abielluda ning juba lahutadagi jõudis. Too bad, isegi koomas pole olnud!
Kuidas siis sellistes olukordades reageerida? Või miks üldse inimesed meie eludest niimoodi ootamatult irduvad? Mõne puhul ei tee ehk märkamagi, aga teise inimese puhul istud õhtul aknal ja ootad ... ja kui ta ükskord tuleb, siis mõistad, et ma pole enam see, kes ma olin eile ja enam ei pruugi millestki rääkidagi olla.
Ma tean, et sellist sorti lugusid on minu tutvusringkonnas jalaga segada. Keegi kõnnib kellegi elust lihtsalt minema. Kui keeruline siis on ikkagi öelda, et “Ma ei tea, mida ma tunnen”, “Mul puuduvad tunded”, “Mul on hirm”, “Ma vajan aega” jne? See tõehetk pole alati kõige meeldivam ei ütleja, ega selle jaoks, kes neid sõnu kuulma peab, kuid ometigi on need vajalikud jutud, mida ei saa edasi lükata või ütlemata jätta. Minu jaoks on teadmatus olnud alati inimsuhete raskeim veskikivi.
Me ei saa olla nii egoistlikud, et kõnnime selgitusi andmata teise inimese elust minema ja eeldame, et siis ongi kõik lahendatud. Teie peas ehk küll, aga kuhu on jäänud oskus arvestada ka teise inimese tunnetega?
Ma olen ise vaikinud, kui oli aeg öelda ja minuga on mängitud vaikusemängu. See on tegelikult kõige hullem mäng inimsuhete tandril. Teid päästev teadmine, et aeg on lahkuda, võib olla teise inimese surmav teadmatus.
Mul oli aastate eest juhus, kus mul oli austaja. Tõesti seda tüüpi austaja, kellest iga naine unistab – romantiline, sihikindel, enesekindel, asjalik. Mõnda aega deitinuna tegi ta oma esimese tõsise lähenemiskatse. Ma olin seda oodanud, sest ta tõepoolest mulle väga meeldis, aga sel hetkel lihtsalt jooksis kompuuter lühisesse ja tundsin, et see pole õige aeg ega hetk. Tõmbusin eemale. Mispeale ehmatas minu austaja muidugi päris ära, sest arvas ilmselt, et olen temaga juba mõnda aega lihtsalt mänginud või on mul huvi järsult kadunud. Mina omakorda vaatasin, et ahaa, muutus kuidagi tujukaks, järelikult oligi ainult ühe asja peal väljas. Muutusin omakorda ettevaatlikuks ja tõmbusin eemale. Mees märkas seda ja eeldas, et ongi kõik, tekkis kaitserefleks - Sa ei meeldigi mulle nii väga! Oli tunda, et ta oli loobunud. Mina muidugi oma tunnete tohuvapohus olin endiselt shokis, et mis siis nüüd lahti on.
Üks minu poolne hetkeseisund, meeltesegadus ja võib-olla püüd asja veel tugevamaks muuta, viis selleni, et mõlemad hakkasid eri suunades jooksma, sest kartsid ühte ja sama asja – tõrjutust.
Üks väike selgitus oleks saanud hoida selle ära. Need on need ütlemata sõnad, mille ütlemata jätmist võid alles aastaid hiljem kahetseda. Mina ei öelnud, et minu poolne tõrjumine tuli just selletõttu, et olin valmis panustama enam ja tema ei öelnud kunagi, et tema emotsionaalne jahedus oli tingitud minu käitumisest. Üks arvas ja teine arvas, aga mis sellest kasu oli, rääkida oleks olnud vaja. Üks valesti mõistetud hetk, millest argnes ahelreaktsioon ja teineteidse mittemõistmine. Üle kuumenenud emotsioonuid, möödarääkimine, hirm ja segadus.
Ma olen seda oma elus mitmeid kordi mõelnud ja tundnud, et kui lihtne võiks maailm olla, kui õpiksime oma tundeid ja emotsioone hirmudevabalt väljendama. Tihti me ei oska või julge küsida, jääb vaid teadmine, et tõde on kuskil seal, aga kas see kunagi ka välja tuleb? Nii võivad nautimata jääda ilusad hetked, nii võib meile kingitud tulevik kasutamata jääda, nagu oma lollusest prügikasti visatud võidupilet. Mike ma ei küsi ja miks ta ise ei räägi? Kas mitte seda küsimust pole me endilt sadu korda küsinud? Hirm – hirm on see, mis sunnib meid vaikima. Hirm tõe ees, sest tõde võib-olla see, mida me kuulda ei tahaks. Hirm enese tunnete paljastamise ees, sest see muudab meid haavatavaks.
Ma e tea siiani paljude põhjuseid, et miks nad on lahkunud, kuhu nad on läinud, mis olid nende motiivid või miks nad tagasi on. Fakt on see, et elus pole alati kõik nii lihtne, et lähen ja tulen 20 a pärast tagasi ja jätkan sealt, kus pooleli jäi just sii, kui mulle mugav on. Inimsuhetes on kaks osapoolt. Vahel tuleb tõde välja alles aastaid hiljem, aga mida see tõde enam muudab? Võib-olla toob see hingerahu, aga aega see tagsi ei keera ning uut võimalust ei anta.
Ärge jätke olulisi asju ütlemata, ärge lubage hirmudel enesest võitu saada ja ärge laske teadmatusel rikkuda inimsuhteid. Iga inimene väärib tõde, väärib selgitust. Isegi ”Ma ei tea” on väärtuslikum, kui argpüksi kombel ööpimedusse kadumine…
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar