Kas Teil on ka mõni tuttav, kes Teiega rääkides püüab Teid veenda milleski, milles te pole justkui kahelnudki. Nt üks levinumaid lauseid on:”Minu mees ei petaks kunagi!” Mina Sinu meest ei tea, pole põhjust kaheldagi. Läheb mingi aeg mööda, sama inimene jälle alustab sama teemaga. “Aga minu mees küll ei petaks!” Ma ei olegi seda ju väitnud! Hiljem tuli välja, et see mees ikka armastabki vasakule piiluda. Järeldus, mis ma sellest tegin oli väga lihtne. Inimene, kes seda pidevalt rõhutas, püüdis iseennast maha rahustada, ennast selles veenda ja ilmselt alateadlikult lootis, et mina ka sinna juurde ikka kinnitaks, et oi Mati tõesti kindlasti ei petaks.
Järgmine case. Äsja lahku läinud sõbranna. Iga päev räägib mulle olnud suhtest ja siis pillub oma jutu sisse umbes 100 korda lauset:”Aga ma olen väga õnnelik, kõik on mu elus väga korras!” Ja siis jätkab korduma kippuvate heietustega. Ja jälle lause:”Aga ma tõesti olen väga õnnelik.” No kui Sa nii paganama õnnelik oled, miks Sa siis ei jäta seda minevikus heietamist? Keda Sa lollitad?
Selleks, et aru saada, mis on meie probleemid või millega me peaksime tegelema, tuleks ennast kordki kõrvalt kuulata. Mis on see, millest me koguaeg räägime? Õnnelik pole mitte see, kes seda päevast päeva kõigile korrutab, õnnelik on see, keda vaadates me kõik ise sellest aru saame. Õnnelikus suhtes pole ka mitte see, kes päev päevalt üritab kõiki veenda, kui hea ja truu mees tal on, vaid usaldus, armastus ja austus paistab kaugele välja, seda ei pea sõnadega kolmandatele osapoltele kinnitama.
Ma olen küll rääkinud sellest, et oma soovide täitumise nimel peame end kujutama juba olukorda, kus meil kõik ongi nii nagu soovime, aga siin on üks oluline konks juures. Kui ma ütlen:”Ma olen õnnelik,” siis see ei loo minmu õnnelikku reaalsust. Sest esiteks ma ei tunne seda tunnet ja teiseks ma ise ka ei usu. Ma räägin seda selleks, et veenda kedagi kolmandat.
Kõige märgatavam ohumärk meie sees olevast konfliktist ongi see, kui me räägime kellelegi midagi, mida ta küsinud pole. Kui tänaval ei tule inimene Teie juurde, et küsida:”Vabandage, palju kell on,” siis te ei lähe ju tema juurde jutuga, et:”Tervist, tahtsin öelda, et kell on pool üheksa.” Kui ma ei ütle Sulle, et ma arvan, et Su mees petab Sind või mis Sa arvad, kas Su mees petab Sind ja sa tuled täiesti suvalisel hetkel ja korduvalt mulle seda rääkima, siis vaata tõele otsa, sa kas kas kahtlustad, tead või usud ja mingil arusaamatul põhjusel püüad Sa kas iseennast või mind veenda, et reaalne elu on midagi muud.
Väga tihti tuleb ette suhetes seda, et nt mees üritab naisele selgeks teha, et: ”Ma ei tunne Sinu vastu mitte midagi, see on lihtsalt seks!” Naisena võtad selle teadmiseks ja mõtled, et kui seks, siis seks, see sobib mulle. Aga kui mees hakkab seda pidevalt korrutama, siis muutub see natuke kummaliseks. Ma ei näe küll põhjust, miks oma armukesele pidevalt meelde tuletada, et see on lihtsalt seks või tundeid pole, seda enam, kui ta pole ka muud arvanud või oodanud.
Kui te midagi üritate väga kindlameelselt kellelegi selgeks teha või kedagi veenda, siis olge enese vastu totaalselt aus, äkki siin taga on siiski midagi, millest te ise veel aru pole saanud.
Oma probleemidega on samamoodi, kui me ennast püüame veenda pidevalt, et probleemi pole ja seda ka teistele selgeks teha, siis tegelikult aina sügavamale end matame. Selleks, et lahendused saaksid sündida, on vaja olla iseendaga brutaalselt aus.
Selleks, et meie mõtetest saaks meie reaalsus, ei piisa ainult ilusatest sõnadest, vaja on tunda, vaja on uskuda. Isegi kui täna te ei tunne, et olete õnnelik, siis öelge, et Jah, täna ma tunnen end halvasti, täna on mul valus, aga see läheb mööda. Ja siis kujutage ette, mis tunne on olla õnnelik, minge selle tunde sisse ja uskuge, et te väärite seda head emotsiooni. Tundke, et olete õnnelik. Teie peate seda tundma ja teadma, mitte keegi teine, Teie ise! Ainult nii saab mõttest reaalsus.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar