Olen väga palju kirjutanud teemal, et meie ellu saadetud inimesed on siin alati mingil kindlal põhjusel. Perekonda me valida ei saa, seetõttu on nende inimestega vaja läbida ka pahatihti kõige karmimaid õppetunde.
Olen ka varem kirjutanud, et pärinen üsna konfliktsest perekonnast, kus omavehlised suhted olid alati pingelised. Minu ema on olnud alati üsna isepäine ja domineeriv, minu vanaisa oli üks kõige raskema iseloomuga inimesi, kellega väga vähesed oskasid läbi saada. Onu on täitsa omamoodi ja nagu teiselt planeedilt. Selleks, et ellu jääda pidi olema diplomaat. Igaüks raius oma tõde ja sellest said alguse võimumängud. Mängud, mis mind lapsepõlves korralikult lõhkusid.
Põhjus miks ma olen alati huvitanud psühholoogiast ja vaimsetest asjadest on tegelikult olnud vastus minu lapsepõlve palvetele, et ma ühel päeval mõistaksin ome perekonnas toimuvat, et saaksin aidata oma lähedastel inimestel välja astuda sellest kapslist, mis sunnib neid oma egomaskidega ringi trampima. Ma ju nägin, et kõik me olime kapslis, kõik me kartsime midagi, kõigil meil olid justkui haavatud hinged.
Ma tahtsin tuua oma perekonda armastust, sest ma nägin, et sellest oli puudus. Mis suunib ühte kasutama füüsilist vägivalda, mis sunnib teist võimutsema, mis sunnib kolmandat põgenema oma pere juurest? Miks ei suuda inimesed minu peres välja näidata armastust ja hoolivust?
Ma ei räägi ju ainult enda pereskonnast, ma räägin paljudest Eesti peredest. Peredest, kus mõni ei taha koju tulla ja eelistab poole ööni tööl olla, peredest, kus vanem on enamuse ajast purupurjus, peredest, kus valitseb vägivald, peredest, kus lapsed ainult jama kokku keeravad, peredest, kus keegi võimutseb ja keegi võtab eneselt elu.
Miks? Miks meie rahvas nii katki on? Miks me ei suuda armastada ja olla armastatud? Miks me ei suuda välja näidata oma valu, oma tundeid, oma armastust? Miks me põgeneme reaalsuse eest? Miks uputavad üha enam inimesi enda mured viinapitsi või sukelduvad töösse? Kas alati on süüdi viinalembus või rahapuudus? Või on siin taga veel midagi?
Mida mõtleb mees, kes peksab oma naise vaeseomaks? Või mida mõtleb naine, kes lükkab oma imearmsa lapse kellegi teise kaela peale? Mida mõtleb noomees, kes lükkab süstla soonde või mida mõtleb noor naine, kes viskub voodisse iga mehega, kes talle maialt naeratab? Ma näen siin ainult ühte põhjust – maailmas võimutseb armastuse defitsiit. Ja seni, kuni me ei õpi iseendaga töötama, kuni me ei õpi end armastama, ei muutu mitte midagi. Meid võivad armastada meie vanemad, meie lapsed, meie naabrid ja sõbrad, aga kõik algab Sinust enesest, Sinu suhtest iseendaga.
Kui ma lapsepõlves küsisin eneselt, et kuidas ma saaksin oma perekonda aidata, kuidas ma saaksin pugeda nende sisse, seal uurida ja puurida, määrida palsamit haigele kohale, siis nüüd olen mõistnud, et ainus viis kedagi aidata on aidata iseennast, olla eeskujuks, julgustada läbi enda tegude ja olemuse neidki tegelema iseendaga.
Ma olen tänulik kõigi inimeste eest oma elus, nad on olnud minu juhtideks, motivaatoriteks ja õpetajatekas. Oluline on vaid mõista, et kui Sa soovid muuta maailma, pead alustama iseendast.
Ma tean, et ka just Sinul võib olla vägivaldne isa, alkohoolikust ema, sügava puudega õde, hoolimatu poeg jne. Sa oled endalt küsinud, et miks, miks just Sind on karistatud? Sest lihtne on ju mõni mees või naine, sõber või kolleeg oma elust välja lõigata, aga pereliikmega oled Sa surmani seotud. Järelikult on Sinult võetud võimalus põgeneda, Sul puudub valikuvõimalus – selleks, et jõuda kõrgemale, pead selle õppetunni läbima. Alusta sellest, et saada armastust. Jah, see on raske, kui Sinu lapsepõlv on ehk rikutud, see on raske, kui Sind on löödud, kui Sind on kuritarvitatud, aga minevikku Sa muuta ei saa. Ükski inimene ei sünni halvana, keegi meie elus pole asjata. Selleks, et hingehaava parandada, ei piisa sidemest, oluline on mõista, mille tagajärjel see haav on tekkinud.
Olgu see Sinu tänase päeva eesmärk. Ära põgene oma perekonna eest, ära eira seda õppetundi. Õpi armastama ja andestama ... Kui see ei muuda teist inimest, kui see ei muuda teie suhteid, siis midagi see siiski mudab – see annab hingerahu ja muudab suhteid iseendaga. Milleks kanda valu ja viha, milleks hukka mõista, kui on võimalus mõista, toetada, armastada ... Tihti just seda ongi tarvis, et muutused saaksid alguse.
1 kommentaar:
Ilus ja õige teadmine - armastus on palsam hingehaavadele. Kuid, mis on või milline see armastus siis on? Lahkus, alandlikkus, rõõm või vihkamine, kiirustamine, jõukus või veel midagi muud.
Juhuslikult sattusin lugema seda blogi mõned päevad tagasi ning nagu sarnase mõttemaailmaga inimestele teada, tulevad vajalikud asjad igaühe meie juurde just sellel ajal kui oleme neid valmis vastu võtma. Nii ka minuga. Siinse blogi kirjutistes väljendatud mõtted ja kogemused pole erand. Juurdlen mõnda aega armastuse puuduse, selle olemasolu ja äratundmise üle. Oskuse üle seda jagada, oskuse üle muuta olemasolevat läbi enda. Sellel sisemise rahu otsingute teel on hea ravim mõtete jagamine. Tänan!
Postita kommentaar