Tegelen hetkel korteri remondiga. Loomulikult tähendab see asjade sorteerimist ja ära viskamist. Kuna ma ei ela üksi, siis võite ise ette kujutada milline kohutav stress sellega kaasneb. Kui mõne tühja kommipaberi viskad südamerahuga ära ja keegi ei karju, siis juba mõne vähem olulise kandikuga, mida 30a pole keegi tolmu alt liigutanudki võib tulla juba tõsine kisma – no nt on selle kinkinud kellelegi keegi väga oluline ...hmm... kolleeg!
“No aga anname need asjad siis kellelegi, kes neid vajavad!?"
” EI!”
“ No aga me ei saa ju kõike seda aastatega kogunenud träna säilitada!”
” No äkki läheb kunagi vaja!”
” Kuule, kas Sa enne üldse mäletasid, et Sul selline kandik on? “
Kõlab karmilt, aga kui hakkasin mõtlema niimoodi, et mis on need asjad, mille endaga hauda kaasa võtan, siis sain aru, et tegelikult võiks kogu kraami prügimäele saata. Me tahame end siduda emotsionaalselt iga tassi ja taldrikuga ja siis on see meil nagu koorem kaelas. Need on asjad, lihtsalt asjad ja inimene pole tema asjad, inimene on tema sisu. Oma asjade küljes rippudes, ripume tihti oma mineviku küljes, millest on nii raske lahti lasta, aga miks elada minevikus, kui meil on kirgas olevik ning tulevik? Selleks, et uued asjad saaksid meie ellu tulla, tuleb neile ruumi teha. Seni kuni tahad magad oma vanal kalliks saanud vedruvoodil ei saagi uus ja pehme küljealune Sinuni tulla. Seni kuni elad koos sellega, kes Sind päevast päeva peksab ja sõimab, ei olegi võimalust sel armastaval partneril Sinu ellu saabuda. Õppigem lahti laskma minevikust, asjadest ning vahel ka inimestest. Tore, kui see kandik seal kapinurgas on ja veel toredam, kui see mees diivanit kaunistab, aga mitte selleks pole meile asjad ning inimesed saadetud. Kandik jäta siis, kui teda ikka tihkad lauale panna ja näidata, ning mees hoia kodus siis, kui Teil jätkub teineteise jaoks ka armastust.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar