Ei muutu see aegade rutus ...

Juhtusin hiljuti kuulma ühe kuldses eas proua mälestusi noorusajast. Kuldsed kuuekümnendad, noor naine, kes oli pilgeni armunud. Tema esimene mees. Konservatiivsed vanemad, kes olid selle vastu, kadedusest lõhkevad külaelanikud, kes genereerisid kuulujutte, milles ei sisaldunud terakestki tõtt. See noor naine jäi rasedaks. Sellest tõusis loomulikult tohutu draama, neiu tädi vedas ta käekõrval kaasa, et neiu abordi teeks. Kabuhirmus noor naine, ei osanud midagi mõelda, tundus, et maailma lõpp on saabunud. Sel päeval aga oli seal nurgataguses osmikus tuled kustu. Võite ise ette kujutada, kuidas tol ajal aborte tehti, või parem, ärge kujutage, on endal lihtsam. Abort jäi sedapuhku tegemata – õnneks,  sest põhjuseks oleks olnud vaid noore naise hirm hukkamõistu ees ning vanemate surve. 


Aga hirm ei olnud vaid naisel. Ka noormees ei pidanud vastu. Kurjad ja kadedad inimesed oma väljamõeldistega, ilmselt ka hirm isastaatuse ees, vihast tulvil naise suguselts  sundisid teda lahkuma. Nii jäigi temast maha rase naine, kelle süda oli purunenud miljoniks killuks. See tõeline tunne oli leidnud kohutava lõpu. Kas see süda veel kunagi tõuseb tuhast? 


Aastad möödusid ja naise ellu saabus uus mees. Tõeline hurmur – suure südamega, aus ja mehine mees. Mees kes võttis naise ning ei põlanud ära ka tema last. Sündisid ühised lapsed. Kõik sujus. Teineteist austati, lepiti teineteise konarustega. 


Nüüd aastakümneid hiljem, kui mees on ammu manalateed läinud, küsisin sellelt proualt. “Kas Teil oli armastusabielu?” “Ei,” vastab proua. “Me lihtsalt aktsepteerisime teineteist, aga kirge polnud kunagi.” Ometigi hindas ta seda meest kõrgelt. Ega muidu vist poleks seljataha jäänud nõnda pikk abielu, kus koos läbiti kõik mured ja rõõmud. “Tead, ma kahetsen, et ma nii kinnine olin, et ma kunagi ei öelnud, kui hea mees ta on,” lausub proua äkitselt, enesel pisar silmanurka valgumas. 


“Aga kas Sa oma esimese lapse isa armastasid,” pärin mina uudishimulikult edasi. “Jah, see oli küll suur tunne, eks see, mis ta mulle tegi, võttiski minult võime armastada.” 


Ei muutu see aegade rutus... Ei muutu inimesed ja nende mured ning rõõmud. See on lihtsalt nii ahstavalt kurb, et me sünnime siia ilma, õpime armastama, avame oma südamed ja siis peame tõdema, et maailmas eksisteerib hirm, kadedus, valelikkus, mis meid tarib armastusest eemale. Ja nii me loomegi suhteid, kus on küll austus ja turvatunne, aga ei grammigi armastust, kui siis ainult leige versioon armastusest ehk kiindumine. 


Aga mida võis tunda see mees? Ma ei tea miks, aga ma tunnen, et see mees armastas seda naist, armastas päriselt ja ilmselt ootas viimse hingetõmbeni, et see killustunud süda hakkab ka veel ühel päeval armastama. Ehk hakkaski, aga see armastus sündis ilmselt alles siis, kui põrm oli tuhaks saanud, siis kui oli liiga hilja. Mida võis tunda see mees, kes oli pakkunud kõik, andnud kõik, aga naine tema kõrval oli siiski külm. Kumbki ei teinud kõrvahüppeid, kumbki ei kõndinud minema, aga kurb fakt on see, et see mees ei leidnud iial vastuarmastust ja see naine ei suutnud iial neid kildusid enam kokku korjata. Kõik see näiline mis oli, oli vaid terve elu kestnud enesepettus. Ma ei ütle, et seda suhet poleks pidanud sündima, ma ei väida, et selle tagajärjel ei sündinud palju head, aga lihtsalt kui vaadata sügavamale, siis on see nii kurb, lihtsalt kurb...



Ka minu elus on olnud hetki, kus olen eneselt küsinud, et miks meie süda teeb valikuid, mis meid ei teeni? Kuidas käituda olukorras, kus süda kisub sinna, kus saab haiget? Miks me laseme end põrmustada? Kas seda on üldse võimalik ära hoida? Kas pigem olla igavesti üksi või leppida ilusa turvatundel baseeruva suhtega? Millised on meie valikud tegelikult? Mida on meil õppida nendest lugudest? 


Kui Sinu elus on mees, kellel on kõik – kõik, mida oled otsinud. Ta on aus, sihikindel, truu, mõistev, töökas, ta kannab Sind kätel, kuid Sinu süda kuulub sinna, kus Sinu armastust vaid närtsutatakse, et siis prügikasti visata, kui südant kisub sinna, kus puuduvad väärtushinnangud, puudub ausus, austus ning armastus saab halva maigu. 



Tihti me armastame seda, mida ühel mehel pakkuda on, aga kas me armastame meest ennast? Me armastame neid ilusaid sõnu, turvatunnet, austust, aga küsigem eneselt, kas armastame ka meest ennast? Kas armastame? 



Või armastame meest, kellel pole pakkuda miskit, mida oluliseks peame, aga kes lihtsalt on, kes lihtsalt eksisteerib oma ebatäiuslikkuses. Armastus ei küsi vanust, ei küsi suhtestaatust, ei küsi kas maailmavaated klapivad, kas väärtushinnangud ühtivad. Ja see on hirmutav! Sest see sama armastus võib meid muuta nii haavatavaks, võib meid eksitada teelt, võib tekitada kannatusi ja piina. 



Aga kus on siis tõde? Kui armastus peaks tegema meid õnnelikuks, miks see siis alati nii pole? Kas on õiglane lubada ennast armastada ja teada, et vastuarmastust ei suuda me pakkuda? 


Miks ei ole võimalik teha südame kaskot, et kui keegi selle sodiks sõidab, siis lihtsalt klopsitakse kokku ja sõit võib jätkuda. Paraku ei paku ükski kindlustusfirma südamekindlustust, ei maksa keegi valuraha, ei lapi keegi seda kokku. Mida see meile õpetab? Et meie süda pole nagu lillevaas, et kui katki läheb, ostad uue. Seda tuleb hoida, hoolikalt hoida, hoolikalt valida neid inimesi, keda endale ligi lubame. Olgu need lood millised tahes, ma ikka usun, kangekaelselt usun, et maailma ei saa olla veel nii hukas, et peabki lihtsalt valima kellegi. Sest mis kasu on sellest, kui Sinu kõrval on küll keegi, kui südames oled ikka ja igavesti üksi. Mis kasu on inimest Sinu kõrval, kui Sinu süda on poolik? 


Te võite mind pidada hulluks. Aga ma ütlen Teile, mina usun! Usun, et kui öelda kõva ja selge häälega, et ma väärin tunnet, mis teeb südame rõõmsaks, väärin inimest, kes hoiab ja armastab siiralt, ma usun ja tean, et vaatamata kogetule, on minus veel jõudu ja jaksu, et tunda, et ühel päeval taas tunda. Ma ei lepi poolikuga, ma ei luba endaga halvasti käituda, ma ei kaota usku. Jäägu see või minu viimaseks teoks siin maamunal, aga ma tõestan Teile, et meed lood, need minevikumustrid, need ei ole meie tulevik. Ma ei luba mitte kellelgi öelda, et see pole võimalik. Saagu minust Teile elav tõestus, et ARMASTUS ON! Korjake kokku oma killud, lükake kõrvale egoistid, jätke kõrvale valedel baseeruvad suhted. Aeg on muutusteks! Aeg on taas tunda – tunda ilma hirmuta, tunda ja teada, et kõik laheneb meile parimal viisil.