Igaühel meist on oma lugu, oma kogemused, ometigi olen seda blogi pidades mõistnud, et tegelikult me elame läbi vägagi sarnaseid emotsioone, mis sest, et situatsioon ise võib olla mõnetigi erinev. Võib-olla just sellepärast tunnevad inimesed, et võtan nende mõtted ning vormin need paberile. Ma pole kogenud Teie kogetud, aga ma ma olen kogenud sarnaseid tundeid ja kirjeldades neid tundmusi jõuamegi tihtilugu ühisele lainele.
Kindlasti on Teist paljud olnud pikas püsisuhtes või abielus, kindlasti olete Teiegi sõnaseletamatul põhjusel lõpetanud mõne veel pealtnäha elujõulise suhte, kindlasti on teist üks osa olnud suhtes, kus kahe osapoole asemel kolm ja olukord küll ehk selge, aga südames siiski ootate elult midagi muud.
Kas te olete kunagi ärganud üles Teile kalli inimese kõrval, olgu siis selleks Teie värske partner või Teie pikaaegne abikaasa või hoopis pühapäeva armuke, kes on ehk saanud olulisemaks, kui seda esialgu arvasite ja tundnud, et te ei tunne mitte midagi? Puhas leht. Kõik see armastus, kõik see soojus, kõik on nagu otsa saanud. Korra käivad ühised hetked või aastad silme eest läbi, korra valgub pisargi silmanurka, aga see on kõik. Te ei näe tulevikku ja just selle tuleviku nägemuse puudumise tõttu mõistate, et see olevik on täiesti vale. Elada ilusas minevikus on enesepettus. Elada olevikus, mis enam ei paku rahuldust on piin ja investeerida suhtesse, mil puudub tulevik on raiskamine. Iga lõpp on millegi uue algus. Lahti laskmine on alati keeruline, sest kui oled pannud millegi sisse kogu oma südame, siis tahaks ju hirmsasti sellest kinni hoida.
Sinu süda pole loll, ta teeb vahet õigel ja valel, Sinu süda juhib Sind. Vahel on see hääl justkui sosin ja vahel tahaks mitte kuulata, sest alati on midagi, mis veel seob, olgu siis ühine vara või lapsed, hea seks, ühised huvid, aga see liit ei püsi, see ei paku rahuldust korraga nii südamele, vaimule, kui ka hingele. Ja siis sel hommikul, kui Teie kõrval on soe keha, mis alati on olnud maailma parim tunne, järsku see hoopis lämmatab, Teis tekib mingi õud ja ängistus. Selgus võib saabuda väga järsku, lausa jalust niita ja tõehetk ei pruugi olla meeldivate killast, aga te ei saa seda eirata, te ei saa seda enese eest peita.
Jah, ma julgen lahkuda, jah ma suudan jätta, jah ma usun, et ma väärin parimat jah ma tean, et see pole hetke emotsioon, vaid see ongi tõde, sest see torkab Sind nii teravalt, see hetk ja selle sõnum on nii selge. Ma näen kõike nii selgelt, ma tajun, et puudub see, mida olen tulnud ellu kogema, mida vajan...Kirg on kustunud, tunded on jahtunud ja järgi jäänud vaid enesepettus. Kumbki ju enam ammu ei pingutanud, kõik toimis vanast inertsist. Kordan enesele, et väärin õndsat hinge, ergast vaimu ja armastusest rõkkavat südant. Armastus sai otsa. Kurb, aga tõsi. Alles jäi ilus mälestus. Seegi maksab midagi. Ma ei taha, et ilus mälestus saaks lörtsitud, seetõttu lõpetan enne, kui see äng mind muudab kellekski, kes ma pole, lõpetan enne, kui harjumusejõud võidutsema hakkab, lõpetan enne, kui see täielikult meie tulevikud rikub.
Ütle aitäh!Aitäh selle aja eest! Aitäh siira tunde eest!Aitäh, kingiks saadud fantastilise aja eest Teise inimese eluat. Aeg on minna... Koos püsivad südamega ehitatud suhted, mitte egol baseeruvad vajadussuhted. Koos püsivad armastusel seisvad suhted, mitte harjumusel ning süütundel jõuga kooshoitavad liidud.
Minu tõde pole Sinu tõde, minu tunded pole Sinu tunded... Õppigem kuulama oma südant, sest süda teab, süda suunab. Tähtis on alustada armastusest iseenda vastu. Meid ei loodud kannatama, meid ei loodud lõputult ootama. Me ei pea süütundest kellegagi hambad ristis koos elama, me ei pea oma elu raiskama neile, kes seda hinnata ei oska. Lihtsalt kuula oma Kõrgemat Mina, usalda seda häält enese sees, see ongi tõde, see on Sinu juht!
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar