Nälgiv talent

Kujutlege ette üht inimest. Teil on temast kaks pilti või kaks videolõiku. Ühel on ta parasjagu depressioonis ja teisel nt armunud. Ilmselgelt te tunnetate vahet.  Vibratsioonid on täiesti erinevad. Kumb Teile rohkem meeldib? 



Armumine kui selline on mööduv nähtus, see pole kellegi jaoks üllatus. Pigem teeb mulle muret, et meie õnn on nii sõltuv ümbritsevast. Loogiliselt võttes kui suhetes on pigem kerge rutiin, siis peaks meil ju kõrval olema ka sõbrad, meeldiv töö ning hobid, mis aitavad toonuses püsida. Ja kui me oleme toonuses, siis see süstib meisse piisavalt särtsu, et ka suhtesse uut energiat tuua. Ma olen ise aastate jooksul maadelnud sellega, et minu heaolu on olnud liialt sõltuv kõrvaliste isikute tujudest, otsustest, tunnetest jne. See on vale ja see on väsitav. Loomulikult on tore, kui Sinu elus on keegi särav ja heatujuline, kes Sind ka alati pilvedes hoiab, aga ka tema on siiski inimene ja ka temal võib ette tulla madalseisu ja see on kohutav, kuidas siis Sina koos teise inimesega vajud kuskile depressiooni sügavusse. Ma olen aastate jooksul püüdnud õppida seda, et ma ei võta teiste muresid koju kaasa (seda eriti nüüd, kui inimesed väga palju oma raskusi minuga jagavad), ma olen püüdnud vabaneda teiste inimeste sõltuvusest – minu õnn ei tohi sõltuda teisest inimesest. Ma püüan eraldada oma õnnetunde oma pangaarvel toimuvast, töömuredest, pinda käivatest naabritest jne. Ma olen teinud selle suure sammu, et minu õnn ja tuju ei lange, kui mul on rahaprobleemid, arusaamatused suhetes, tervisemured jne. Tervisega seoses on olnud mul kõige parem praktika. Päeval mil ma lõpetasin muretsemise sellepärast, et mu tervis on nii lootusetult kehv, et ilmselt viskan varsti sussid, kadusid ka korraga kõik sellega seonduvad jamad. 


Üks inspireeriv lugu minu elust. Kuna mingi hetk läksid asjad nii hulluks, et kõik mis õhus ringles hakkas mulle külge ja kõik minu sees korraga lagunes. Nt lõi mul täiesti terve hamba alla nii tohutu põletiku, et see hakkas sööma minu lõualuud. Hambaarstid jooksid kõik kokku ja ühine otsus oli, et tõmbame välja – muud teha ei anna. Kolle oli nii laiaulatuslik ja põletikunäitajad veres nii hullud, et see tundus ainus lahendus. Uue hamba ülesehitus oleks olnud mingi ca 1500€ laks. Ainuüksi see mõte juba ajas mul kõik viimsed ihukarvad püsti. See kõik juhtus samal ajal, kui mind hirmutati äkksurmaga, pimedaks jäämise ja jumal teab millega veel. Ühesõnaga olukord oli kriitiline. Ma olin omadega nii perses, kui üks noor inimene olla saab. Surmani hirmunud, rahaliselt täiesti miinustes, töötu jne. Ja siis ma mõtlesin, et mis seal ikka siis, ega palju hullemaks see elu enam minna ei saa. Lasin kõik lahti. Otsustasin, et püüan toituda paremini, et põletiku vastu võidelda ning püüdsin pöörata negatiivsed mõtted positiivseks - KÕIK saab korda, ma leian selle raha jne. Minu hambaarst ütles, et kurat, no proovime, ärme teeme seda sammu, et tõmbame lihtsalt välja, kuigi see tundus tol hetkel ainus ja kõige mõistlikum lahendus. Ma käisin iga kuu mingeid rohtusid vahetamas. Sisuliselt pool sissetulekust viisin ma hambaarstile, kes ütles, et garantiid pole nagunii. Ma nutsin öösiti, sest selle hamba ärritamine tähendas metsikuid valusid, millele ka valuvaigistid ei mõjunud.   Ma võtsin tohutu riski. Kogu selle aja vältel püüdsin juhtida oma mõtete suunda. Kõik laheneb mulle parimal viisil! Ja saate aru, kuskil 4 kuu jooksul teatas mu perearst, et põletikunäitajad minu veres on kadunud (need olid aastaid olnud laes ja keegi ei teadnud, mis värk on). Just sellel samal perioodil loobusin ravimitest. Ja veel mõne kuu möödudes näitas hambaarst mulle röntgenpilti – luu oli hakanud taastuma! Kas te mõisate, mis see tähendab? Sisuliselt ainult mõttejõuga, tänu sellele, et raputasin stressi maha, lõpetasin muretsemise ja toitusin õieti ning kasutasin lokaalset ravimit põletiku vastu, oli taastunud minu luu. Kui mõttejõuga saab luid kasvatada, siis on ju kõik siin ilmas võimalik! Ainult üks arst nendest kõigist oli nõus riskima ja proovima. See oli jälle üks väike võit minu jaoks. Ja nendest väikestest võitudest on saanud minu jaoks suur võit. Need väiksed asjad on näidanud mulle, et kõik on kinni Sinu peas! 


Me jõuame ikka ja jälle positiivse mõtlemise juurde tagasi. 


Mul on üks tuttav selgeltnägija. Tema andega inimest siin Lõuna-Eestis teist pole. Ma ei tea kedagi, kes oleks tema juures käinud ja kellel poleks kõik sõna-sõnalt täide läinud,  sh ma ise. Põhjus miks ma sinna minna ei taha on väga lihtne – igakord kui Sa talle helistad või sealt uksest sisse astud, ootab Sind pikk monoloog teemal, kui haiged nad kõik seal kodus on, kui vaesed nad on jne. See energia lööb Su lausa pikali. Tegelikkuses on sel inimesel nii metsikud võimed, et tal võiks olla järjekord uksetaga. Teades kui detailset infot ta jagab, siis selle eest oleks ilmselt enamik inimesi nõus valmis metsikuid summasid välja käima. Ta on kahtlemata selgeltnägemise osas tõeline leid ja talent. Aga tema juures pole järjekorda ja ma olen üsna veendunud, et see ongi sellepärast, et kui sinna minna, siis vaatamata vahvale ja vajalikule infole, saad sealt ka kotiga stressi kaasa. Just sellepärast kadus minugi edasine huvi tuleviku suhtes. Mind lihtsalt sellised inimesed tohutult väsitavad. 


Enamike inimeste edu takistabki nende enda mõttemaailm ja käitumismuster. Miks edukad ja õnnelikud inimesed Sinuga suhelda ei taha? Sest Sa tarid ka neid endaga alla. Miks ma väldin neid, kes tulevad ka minu lehele ja kukuvad virisema, et need asjad ei tööta ja need mõtted on rumalad – sellepärast ma nendega ei kipugi suhtlema, et kui nad nii räägivad, siis järelikult pole nad veel olulistest asjadest aru saanud. 


Enamik on tutvunud minu elulooga. Ma ei ole ju seda tüüpi inimene, kelle elus poleks kunagi raskusi olnud. Õnnelik lillelaps, kes on nagu Jumala seljataga elanud. See pole nii. Ma tean, et raske on sital päeval uskuda või loota, ma tean, et raske on positiivne olla ja endale raiuda, et kõik saab korda või kõik see on milleski hea. Aga kui te seda punkti ei murra, siis olukord ei muutu. Te jääte oma pidevate sunnismõtete ja oma mõtetega loodud valu lõksu. Kui Sina ei murra end välja – täna, nüüd ja kohe, siis see kõik aina süveneb. Mida negatiivsemad on Sinu mõtted, mida suuremad on Sinu hirmud, seda mustem ning ebakindlam on Sinu tulevik. 


Inimene on täpselt nii haige, kui haigeks ta end mõtleb. Mida rohkem Sa keskendud valule, haigusele, mida rohkem Sa end haletsed ning otsid teiste haletsust, seda hullem! Ma ei ütle, et Sa ei peaks hetkeolukorda ja selle tõsidust endale tunnistama, aga Sa pead mõistma, et see on kõigest üks hetk Sinu elus, hetk, millest Sa kohe väljud. Kui Sa ei otsi uksi, mis Sind probleemist välja viivad, kui Sinus pole grammikestki usku ja Sa isegi enam ei looda, siis kuidas saavad lahendused sündida? 


Võib-olla oled Sa sama andekas, kui on see vahva selgeltnägija. Aga selleks, et olla omal alal edukas, pead olema ka inimesena meeldiv ning innustav. Poes ma valin alati selle kassa, kus on naeratav müüja, massaasi lähen ma alati selle juurde, kes on rõõmus, tasakaalukas. Koolitusele lähen ma selle juurde, kes mõistev, kannatlik ning usub sellesse, millest ta räägib. Ükskõik mida Sa parasjagu teed, tähtis on, et Sa ise seda naudid ja sealkõrval oled ka inimene, kellega tahetakse kontakti luua. Kui Sul on ikkagi märkimisväärsed rahaprobleemid, tervisejamad, suhteprobleemid, siis ära otsi süüd maksusüsteemist, arstist või arva, et automaatselt on kõiges süüdi Sinu partner. Oluline on alustada iseendast. Kas Sa keskendud tervisele või haigusele? Kas Sa räägid säravast tulevikust või pigem sellest, et ah, mida ma ikka pingutan, nagunii suren homme maha. Kas Sa räägid sellest, et jah, ma olen ühel päeval edukas ja materiaalselt kindlustatud või pigem oled löönud käega ja turtsud, et Eestis ei tasu midagi teha, pappi nagunii ei saa. Kas Sa oled valmis nautima elu, olema aktiivne ja teotahteline ning seeläbi olema põnev partner ka suhtes või arvadki, et kodus diivanil lesides ja naise või mehega nokkides jõuab õnn Sinu õuele?