Inetu tõde

Mõni aeg tagasi sõimas mul üks tuttav brutaalselt näo täis. Seda täiesti ootamatult ja julgen väita, et isegi teenimatult. Tema sõnutsi olen kohati lihtsalt loll ja tagatipuks veel kohutava iseloomuga. Minusugust inimest polevat võimalik armastada. See kõik sadas mulle kaela täiesti ootamatult, täiesti suvalises olukorras. Alguses ei osanud ma ei midagi mõelda, veel vähem midagi öelda. Eks igal ühel on oma arvamus ja täiuslikuks inimeseks pole ma end küll kunagi pidanud.

Järgmisel päeval ei suutnud ma voodist üles tõusta, terve päev iiveldas, pea valutas, olin emotsionaalselt täiesti liimist lahti. Järsku hakkasid peas ketrama minu suhted vanematega, minu suhted vastassugupoolega. Ja tekkis tunne, et aga äkki on tal õigus ja ma olengi kohutav inimene. Oli ilmselge, et see ebameeldiv vahejuhtum oli lahti rebinud kõik minu minevikutraumad. Ma ei olnud selle inimese peale pahane. Igaüks võib ju arvamust avaldada. Vastupidi, olin hoopis tänulik. See reaktsioon mis minus tekkis, oli väga selge märk, et ma pole teps mitte kõigega oma minevikus lõpparvet teinud. Kui keegi suudab minus tekitada tunde, et ma olen väärtusetu, siis on mul endiselt pikk tee veel minna, et õppida ise end väärtustama. 

Teadvuse tasandil ma ei solvunud, aga minu keha rääkis midagi muud. See puudutas mind. Teate ju küll – kui Sa ärritud või muutud kurvaks, siis järelikult läheb korda, järelikult on see tunne Sinu sees. Mõelge kui palju on siin samas Eestis isasid, kes ei tunne oma laste käekäigu vastu huvi, mõelge kui paljud vanemad, kes  ei oska oma tundeid väljendada. Mõelge kui palju on neid inimesi, kes mängivad teiste inimeste tunnetega. Ja kui te mõistate, kui palju on neid inimesi, siis mõistate kui palju on meie ühiskonnas katkiseid lapsi, kes täiskasvanuks saades ei suudagi luua toimivaid paarisuhteid. 

Ma tean  üht meest, kes trambib ka kõigi naiste tunnetel ja kui heita pilk tema lapsepõlve, kui piiluda tema suhetesse vanematega, siis leiad sealt tühjuse – mis iganes see inimene teeb, iial ei ütle ta vanemad ühtki head sõna, alati on kõik teised tähtsamad, tublimad, paremad. Nüüd kannatavad selle tagajärjel paljud toredad inimesed, kes siiralt püüavad sellele mehele armastust pakkuda. Ta ei oska seda vastu võtta, ta ei ole näinud teistmoodi käitumismustrit. 


Mul on üks tuttav, kes jätab ka tihti mulje, et ta on selline egoistlik lehtsaba, sitsib siin ja seal, püüab igal pool silma paista ja särada, saada tunnustuse osaliseks. Aga keegi ei tea, et see naine kaotas varajases lapsepõlves ema, et ta on pidanud mingil hetkel sööma leivakoori, et teda on vägistatud. Ta ongi joonud piltlikult öeldes porilombist, et leida armastust. Nii kerge on Teil öelda, et keegi on loll, paha, halb, edev, egoistlik, südametu. Aga kas Sa tead nende inimeste lugu? Oled Sa kordki püüdnud teda kuulata? Püüdnud mõista? 


Mulle helistas eile üks sõbranna, me rääkisime kuni hommikul kella 7ni – ma enamik aega lihtsalt kuulasin. Te eksite, kui te arvate, et enamik inimesi, kasvõi Julguse lehel, soovivad kuulata mind või küsida nõu. Ei, nad tihti tahavad, et keegi neid lihtsalt kuulaks, et keegi neid armastaks. 


Inimese, palun, ma palun Teid, kuulake oma lähedasi, märgake neid, püüdke neid mõista ja armastage – armastage tingimusteta. Kõlab kui klišee , aga need on need väikesed asjad, mis meil argielus meelest lähevad ja sellepärast ma seda siin nagu kanaema korrutangi.


Mulle kirjutavad ja helistavad inimesed, kes on teinud aborti, kes on olnud ja näinud sõda, keda on vägistatud, kes tunnevad, et nende vanemad ei armasta, kes on kannatanud suure armuvalu käes. Inimesed kel pole tööd, inimesed kes on näljas. Ma olen kohtunud tulistamisohvriga, näinud surmahaigusi. Jah, siin maailmas on palju valu ja raskusi, aga need koormad oleks märksa kergemad, kui me õpiks kasutama üht ravimit, mis ei kuulu isegi retseptiravimite listi – armastus. 


Armastage! Lihtsalt armastage! Armastus teeb terveks, armastus annab jõudu, armastus aitab mõista. 


Ja ärge olge pahased nende peale, kes halvasti ütlevad, sest nemad on tihti Teie juhid, nad juhivad Teid teie sisemiste haavadeni, mis on lõpuks vaja korralikult kinni õmmelda. Seni, kuni minevikuga pole sotid selged, ei saa ka tulevik särav olla. Tänage neid inimesi. Kui Sinus kerkib viha või masendus, siis pea püsti – oled sammu lähemal probleemile ja loomulikult ka lahendusteni. Ja võib-olla see sama inimene vajab ka just Sinu armastust, et oma hingehaavadega ühele poole saada.