Mõni aeg tagasi oli mul vestlus ühe vana tuttavaga, kellel seljataga pikk abielu ning lahutus. Ka armukese roll pole olnud sellele inimesele võõras. Ühel päeval rääkis ta oma elust just selles viimases rollis. Mängus loomulikult järjekordne otsustusvõimetu mees. Ja selle mehe suust oli kõlanud üks lause, mis mind tegelikult isegi jahmatas. “No kui meil ühine laps sünniks, siis ma tuleks lõplikult ära.” What the fuck!? Selleks, et meest endale saada tuleks lapsega maha saada? Ja see pole üldse mingigi harv juhus, et just nii tehaksegi. Kujutlesin siis, et olen ka nt mõne abielumehe armuke, eeldame sinna juurde, et kõrvuni armunud. Kujutled helget ühist tulevikku, aga näe, mees ei taha kuidagi kodust tulema tulla. Ma ei kujuta ette, et kasutaksin “Ups, ma olen rase” trikki, et kedagi enda poolele meelitada. Kui seksitakse, siis võib tööõnnetusi ikka juhtuda, aga sihilikult seda planeerida ... hmm, huvitav mitu grammi raskemaks see südametunnistuse piinad muudaks?
Ma ei ole oma elus veel kohanud ühtki meest, kes oleks nagu kont, mille pärast mõne naisega tapelda kuskil. Veel vähem kujutan end ette olukorras, et kasutaksin süütut inimlast, et meest nagu koera vorstiga enda poole meelitada. Kas see pole mitte pisut alandav? Kas see mees siis tuleks minu pärast või hoopis sellepärast, et laps on? Kas ta üldse tuleks? Ei anna see laps ka mingi igikestva suhte garantiid.
Mitmetel minu tuttavatel on ette tulnud juhuseid, et leitakse uus armastus või soovitakse lihtsalt mittetoimiv suhe lukku panna ja oh üllatust – naine, kes 10 aastat lastest kuuldagi ei tahtnud on järsku titeootel. Mehel jääb vaid üle kukalt kratsida, et kuidas siis nüüd järsku need beebipillid enam ei toiminud. Pole muidugi ka mehed neis olukordades ilmsüütukeste rollis. Kui Sul ikka juba uus silmarõõm olemas on, siis miks on tarvis paralleelselt kahte naist rautada? See annabki võimaluse konkurentsiks – kes kiiremini lapsega hakkama saab, see siis kõnnib võidukarikaga koju. Loete ja muigate, aga see on elu! Nuta või naera, aga just nii tehakse.
Eriti paneb mind imestama, et on mingid suhted, kus üks osapool laseb asjadel minna. Tühja Sa neid sõnu tuulde loobid ja liiga hell ja hea oled, ega see küljeluu niisama ikka kuhugi lähe. Ja kui siis sel unarusse jäetud partneril ühel hetkel üle viskab ja ta leiab kellegi, kellel jätkub hoolt ja armastust, küll siis hakatakse järsku tegutsema. Kas siis inimsuhted on nagu äri, kus pidevalt peab konkurents olema, et asjad toimiksid? Kas siis kui kõrvaline isik ei ütle, et Sul on äge kaasa, kas siis polegi see kaasa kulda väärt? Miks alles siis hakatakse pingutama, kui on juba kriis käes või uued näod mängus? Kust siis see armastus järsku pinnale ujub? Kus see armastus varem oli? Kas see on üldse armastus või mingi haiglane viis tõestada, et ma siiski oman midagi või kedagi, ma siiski olen konkurentsivõimeline?
Mulle on ette heidetud alati seda, et ma ei kipu nahast välja pugema, et midagi või kedagi kätte saada. Samuti on olnud probleemiks, et miks ma ikka piisavalt armukade pole (skandaali ja draamat ei tee). Kas siis tunnete suurust näitab see, kui kõvasti ma kisan või karjun? Kas tunnete suurust näitab see, kui ma nn konkurente kuskil nurgataga maha notin?
Mulle piisab sellest, et kui on mees, siis hoian ja armastan, mitte ei oma ja piira. Selleks, et oma tunnetes kindel olla, ei pea teised naised maialt minu meepoti ümber tiirlema, selleks, et ma pingutaks oma suhte nimel ja pakuks parimat, ei pea mind motiveerima mehe ümber tiirlevad võõrad näitsikud. Ja selleks, et kellegagi ilusat elu nautida ei pea kohe kindlasti teda ketti panema või odavate trikkidega kodus kinni hoidma, sest kui ta vabal tahtel ei püsi, siis pole seal suhtes mingit ilu, mida nautida.
Ma olen ikka seda meelt, et inimesel peab olema vabadus ja kõik baseerub vabal tahtel. Olgu naine või mees, aga inimene läheb ikka sinna, kus on hea, kus teda siiralt hoitakse, kus puuduvad ketid ja puurid.
Ja siissee jutt, et kui meil oleks see ja too, ühine laps näiteks, või siis, kui Sa oleksid selline või teistsugune, kui mul poleks lapsi või kui mu ema poleks südamehaige, SIIS ma kohe tuleksin ...bla-bla-bla. Vabandused! Kui mees tahab, siis ta teeb konkreetse otsuse, mitte ei pendelda mitme naise vahet. See pole mitte midagi muud, kui mugavustsoon! Paraku väga paljud naised ja mehed ise loovad selle võimaluse inimesel niimoodi käituda. See, kas Sa oled üks osaline armukolmnurgast on ikka ja alati vaba tahe. Süüdistada pole kedagi.
Vesteldes täna ühe hea tuttavaga jõudsime küsimuseni, et kumb on naiivsem, kas naine, kes ootab, et mees tema pärast oma pere hülgaks või mees, kes arvab, et naine teda igavesti ootab? Mina igatahes enda jaoks ei suutnud vastust välja mõelda.
Mulle kirjutas hiljuti üks mees, kes kurtis, et tal on keegi naine, keda ta väga armastab ja kes väidab, et tal on ka mehe vastu tunded, aga oma elukaaslase juurest siiski ära ei tule. Vaatamata sellele, et väidetavalt saavat ta kodus peksa jne. Loomulikult on olukordi väga erinevaid ja perevägivalla puhul ongi see lahkumine raskendatud, aga samas mulle tundub, et paljudele on see ikkagi mugavustsoonis istumine – mul on mees, ok, vahel viskab viina ja võib-olla karjub kodus, aga siis on mul ju ka armuke, kelle õlal nutta. Ja nii võtabki see armuke enesele lohutaja rolli - lohutaja, kes jääbki alatiseks õlaks, aga ilmselt see õlg ei saa iial uhkeks küljeluuks. Mina poleks üldse nii kindel, et see naine tõesti sealt kodust ära tulla tahab. Miks peaks? Kõik on ju olemas... Kes väga tahaks, see ei otsiks vabandusi, et miks mitte ära tulla sealt, kus eksisteerimine ebameeldiv ning võimatu on. "If there is a will, there is a way!"
Enamik armukolmnurgas olijaid seisavad silmitsi tõsiasjaga, et see, kel korraga on kaks partnerit, elab mugavustsonis – milleks peaks tegema otsuseid, milleks peab kedagi jätma, kui on võimalus olla kahega korraga? Topelt tähelepanu, topelt hellus, 2 korda rohkem seksi ja alati võimalus vaadata, et kus parasjagu mõnusam ja murevabam elu on. Mind reaalselt huvitab, kui palju on neid mehi või naisi, kes ise jubedalt piinlevad oma kahe partneri pidamise pärast? Ja mis siis ikkagi takistab selle konkreetse otsuse tegemist? Kas siis armastatakse kahte naist korraga? Kas on hirm, et kui ühe nurka viskad, võib teine ka jalga lasta ja siis oled päris üksi? Kui nagu pole seda tunnet, et üks või teine õigem oleks, äkki siis peaks seda kui märki võtma, et on aeg nautida ka vaba ja vallalise elu, mõelda selgeks, millised sihid elus on ja mida suhtelt ning partnerilt oodatakse. Mis kasu on kahest naisest või mehest, kui õiget tunnet pole kummagagi, kui nagu magnetina ei tõmba ei siia, ega sinna suunda?
Mul on olnud üks sarnane armukolmmnurk, kus tekkis ka lõpuks moment, et noo hea küll, vaatame mis saab, kannatame veel natuke. Ja selle olukorra tegi eriti masendavaks see, et kui sellest nõiaringist lahkuda suvatsesin, sest taipasin, et see mulle ei sobi, siis muidugi jätkus seda hala oi-oi kui kauaks. Mulle ei mahu pähe, kuidas saavad teatud inimesed nii egoistlikud olla? Kuidas saab paluda, et ma lepiksin olukorraga, kus üks naudib elu, ülejäänud stressavad ja ootavad, et mida siis mitme naise pidaja parasjagu otsustab või kelle valib. Ma pole mingi õun või pirn Nõmme turul, et keegi maitseb ning kaalutleb, et kas osta mind ära ja viia koju või eelistada Selveri banaani. Jultunumad eksemplarid paluvadki teisel lihtsalt pühapäeva armuke olla, mis võib ju nii mõnelegi ka reaalselt sobida, aga kurb on see lugu just siis, kui teisel poolel on juhtumisi tõelised tunded ja selle egoistliku ärakasutamisega vabatahtlikult kaasa minnakse. Ma ei mõista kedagi hukka, sest inimene ongi kohati nõrk ning usub ilusat juttu ning inimene ongi hirmul, et partneri kadumisega tema kõrvalt, võib terve maailm kokku variseda. Mis puutub haaremi pidamisse, siis inimene valibki "mugavama-olemise vormi", kui selleks talle võimalus antakse. Seega mõistan kõiki osapooli.
Kui ringi vaadata, siis päris paljud inimesed lähevad kompromissile, et vältida seda hirmsana näivat üksindust, et saada osa väiksemastki armastuseleegist. Just hirm sunnib meid taluma ning leppima sellega, et meie partneril on keegi veel, just hirm ja suutmatus uskuda paremasse tulevikku, sunnib meid kinni hoidma kellestki, kes tahtmatult või tahtlikult elutseb süümepiinadeta mugavustsoonis. Mis te arvate, et need naised, kelle meestel on armukesed, et need naised ei tea? Hallo Aafrika, ma olen surmveendunud, et vähemalt 75 protsendil naistest on piisavalt hea intuitsioon ja luurekoera haistmine, et tunda ära võõra naise lõhn ja päris paljud naised ju teadupärast kujutavad ette, et töötavad julgeoleku teenistuses - teadmata pole neile küll midagi, mitte kunagi. Lihtsam on kannatades vaikida, kui midagi nõudma hakata - tont teab, võib-olla läheb üldse minema. Samamoodi sellega, et on küll justkui tõekspidamised, on küll justkui unistus, et meie ellu tuleb siiras ning õige asi, aga ikka ripume kellegi varruka või seelikusaba küljes ja korrutame päevast päeva, et kõik see muutub. My ass! Midagi ei muutu, kui ise midagi ei muuda. Tuleb rohkem end väärtustada ja selge sõnaga kehtestada. Tõelisel armastusel pole piire ning takistusi ja uskuda peale pikki aastaid armukese rollis olemist, et see mees/naine ükskord otsuse teeb... Üpris naiivne.
1 kommentaar:
Karm aga tõsi.
Postita kommentaar