Juhtusin mõni aeg tagasi aega veetma ühe sümpaatse noore naisega. Nagu minu puhul ikka, siis teema läheb pea alati suhetele. Mulle tundub, et inimesed lausa sellepärast tihtilugu minuga soovivadki kohtuda. Ja see pole üldse halb, sest mulle meeldib kuulata ja analüüsida – rääkida meeldib ka. Ühesõnaga rääkis see noor naine, kuidas keegi oli tema käest mitte väga palju aega tagasi täiesti ootamatult küsinud: “Kas Su vanemad armastavad teineteist?” Niimoodi polnud keegi kunagi varem tema käest ja veel nii otse küsinud. Väikene mõttepaus. “Ei armasta!” Kui ta seda rääkis, eeldasin kohe, et ilmselt on nende peres kas olnud palju tülisid või emmal-kummal armuke. Seega küsisingi otse, et kas keegi petab kedagi? “Ei, ma tean, et mõlemad on truud, ma lausa olen vahel mõelnud, et leiaks nad omaeti kellegi. Lihtsalt sellepärast, et nad siis õnnelikud oleksid!”
Selle lause peale tahtis mul pisar silma tulla. Uue ajastu lapsed on märkimisväärselt tundlikud ja lisaks sellele, et nad väga valusalt elavad üle, kui lapsevanem ei suuda oma tundeid lapse vastu välja näidata, siis tegelikult tunnetavad lapsed ära ka vanemate omavahelise keemia või selle täieliku puudumise. “Ma arvan, et nad üldse minu pärast abiellusidki, nagu vanal ajal ikka!” ”Oled Sa sel teemal oma emaga rääkinud,” pärisin mina. “Ei, ta on väga kinnine inimene.”
Ka minu ema oli selline, kes enda kõrvale kedagi ei lubanud. Eks üks põhjuseid võis olla see, et ehk mina ei suuda aktsepteerida kedagi, sest olin lapsepõlves väga armukade ja omandihimuline. Kuna seda kvaliteetaega oma emaga oli niigi üüratult vähe, siis mingi võõras onkel majas oleks mind ilmselt viinud emotsionaalse kriisini. Aga olgem nüüd ausad, iga naine vajab enda kõrvale kedagi ja tegelikult oleks olnud ilmselt märksa lihtsam, kui mu kõrval oleks olnud särav ja armunud, energiat täis emme, mitte minu pärast oma eraelu ohverdav närbunud lilleke. Inimesed kipuvad end ohverdama, a´la jääme kokku laste pärast või ma ei taha enda kõrvale uut partnerit laste pärast jne, aga lapsed ju tajuvad seda õnnetut vanemat ja täiskasvanu eas me ei soovi tõusta igal hommikul ja mõelda süütundega, et minu vanemad elasid hambad ristis koos, et mul oleks “Happy childhood” (õnnetu lapsevanemaga söögilauas tõtt vahtida ja kuulda, et kõik on korras, pole küll teab mis õnnelikkuse tipp muidugi) või, et mu ema pidi keelama enesele armastust. See on kohutav koorem, mille te oma lastele kaasa annate.
Mul oleks ju jube mõnus targutada siin, et aga mis te üldse vale inimesega koos hakkasite olema ja miks oli vaja neid lapsi teha ja nüüd ongi teie kohus surmani siin seda risti kaelas kanda. Aga hukka mõist ei vii kusagile ning minevikku muuta ei saa, aga tuleviku loomine on küll meie kätes. Seega mõelge oma valikud ja otsused alati südamega läbi, et hiljem ei peaks neid vigade parandusi tegema. Aga kui olete selles olukorras, kus olete kangekaelselt tahtnud ikka omamoodi teha, eiranud südamehäält ja nüüd tunnistate oma eksimust, siis usaldage sisetunnet ja ärge karistage end. Inimestena me ju alati soovime parimat, aga kui läheb nihu, tuleb olukord ümber hinnata ja teha uued otsused. Muutused toimuvad iga päev ja eilne tõde ei pruugi tõde olla enam täna. Pea meeles, et ükskõik milline see olukord täna on - kõik laheneb Sulle parimal viisil.
Ainus asi, mida ma aina enamate noorte käest kuulen, on see, et nad igatsesid lihtsalt hellut ja soojust, häid sõnu. Igatsetakse õnnelikku lapsevanemat. Igatsetakse seda, et vanem tuleb ja kallistab, tuleb ja ütleb, et ta armastab. Just see tekitab turvatunde, mitte see, et majas pole võõrast isendit või se, et vanemad näitemängu teevad. Siirust, just siirust igatseb laps!
Ilusad ja õiged inimesed meie kõrval teevad meid ju õnnelikuks ja õnnelik inimene suudab pakkuda kõigile ümberkaudsetele palju enamat, kui üks õnnetu hing, kes lähtub vaid sellest, kuidas mingi ühiskonna ettekirjutuse järgi õigem oleks. Pole üldse harv juhus, kui sekkuvad ka mingid kõrvalised isikud – ämmad, äiad, vanemad, kolleegid. Kõik on nii targad. Paraku see tarkus viib selleni, et inimene ise enam ei suudagi mõelda, mistõttu just sünnivadki valed otsused. See, et Sinu tütre abielu jooksis karile on ehk täpselt selle tagajärg, et Sa terve elu talle ette ütlesid, et kes nüüd on õige ja kes vale. Kui tal oleks olnud kasvõi võimalus ühe korra ise pange panna ja ise ära tunda ka see hea ja õige, siis ei saaks Sa siin jälle targutada, kui rumal keegi on. Kõige kohutavam asi, mida oma lähedasele teha saab, on võtta temalt võimalus elada tal oma elu, saada oma kogemused. Suruda talle peale oma arvamust. “No see naaberküla Tiit on just Sulle õige mees! Mida Sa jahmerdad selle Matiga! Temast pole Su lastele mingit isa!” Ja lõpuks kui Su tütar selle Tiiduga siis ühte heidab, sest Matiga asju ajades oleks teda oodanud Sinu poolne vaimne terror, siis 40a hiljem, kui juba surnud oled ja enam targutada ei saa, jookseb laps lahutuspabereid sisse andma, aga siis on vähe hiljavõitu juba. Elu ilusamad aastad on märkamatult käest libisenud - seda elades ilma armastuseta. Kas seda te oma lastele soovitegi?
Ärge võtke endale õigust mõista kedagi hukka või teha kellegi teise eest otsuseid ning ärge kunagi lubage kellelgi teisel enda elu kontrollida või juhtida, sest siis on Teil alati võimlaus lükata oma viltuvedamised kellegi teise arvele. Aga mäletate, Teie ise loote oma maailma! Seega ära kuula mitte oma naabrit, ema või ämma, vaid kuula oma südamehäält. Keskendume ikka oma enese elule. Nii mõnigi lapsevanem üritab oma elamata jäänud elu realiseerida oma laste peal. Kui enda valikud läksid aiataha, siis oleks ju hea kellegi teise elu elada. Nii need asjad ei käi ja nii te kordategi sama mustrit, mis oli Teil endal, ehk miks te omal ajal need valed valikud ja otsused tegite? Äkki keegi dikteeris Teilegi Teie elu? Ärge korrake vanu mustreid!
Nii muuseas, täna juhtus minuga üpris ebameeldiv vahejuhtum. Peale kohtumist ühe lähedase inimesega, tulime majast välja ja kurtsin, et kuradi pime on ning palusin lähedasel telefoniga valgust näidata. Selle peale ütles tema naljaga, et “Sõita ikka näed või?” Naersin veel, et no autol on õnneks tuled ju. Täpselt 2 minutit hiljem tagurdasin kase otsa. Esiteks on mu autol parkimisandurid, mis kummalisel moel hakkasid tööle siis, kui olin juba puu otsas, teiseks pole mul oma sõidustaaži jooksul olnud ühtegi avariid või plekimõlkimist. Parklate hirm ma üldiselt nagu pole, aga see tänane vahejuhtum tõestas taas, et ole ettevaatlik, mida Sa mõtled. Sest mõttel on jõud! Olen sarnaselt tekitanud eluohtliku olukorra oma enda sõbrale, kelle puhul ma ka koguaeg mõtlesin, et no raudselt paneb matsu! Nädala jooksul käis laks ära. Samamoodi olen olnud avariis, kus ma ise istusin autosse ja nähes noort naisjuhti hakkasin juba ette valmistama end mõtteks, et kindlasti teeme avarii. Võiks ju arvata, et ehk on mul mingid sensitiivsed võimed, aga tegelikult oleks pidanud pöörama oma mõtted kohe positiivseks ja püüdma neid olukordi vältida, mitte peas korrutama, et nüüd juhtub ja kohe juhtub ja oi kui hirmus on. Juhtub, juhtub, kindlasti juhtub! Juhtubki see, mida Sina oma peas ette kujutad ... Sellepärast olen ka öelnud, et ärge saatke mulle kirju stiilis - ma kardan, et minu emaga juhtub midagi või, et minu vend teeb enesetapu jne. Hirm on väga tugev emotsioon ja mida Sa kõige enam kardad, see Sinuga ka juhtub. Ma tean seda imehästi, sest just lubades hirmul oma elu juhtida viskasin äärepealt sussid, olen näinud, kuidas isa, kes kartis kõige enam, et tütar võtab musta mehe, pidigi minema tütre ja tema šokolaadipoisi pulma. Mida iganes Sa mõtled, see läheb täide ja eriti lähevad täide need asjad, mille taga on tugev emotsioon... Ükskõik, kas positiivne või negatiivne.
Seda tõestab mulle iga järgnev päev... Vahel oma telefoniekraani kiigates mõistan jälle, et ka aastate tagused soovid kipuvad vägisi täide minema. Ja see on päris hirmutav. Ärge andke energiat negatiivsele. Kui te juba mõtlete ette, et midagi halba juhtub, a´la see abielu jookseb küll karile või see äriplaan läheb küll vett vedama, siis olete endale või mõnele oma kallile inimesele juba karuteene ette teinud.
Ehk siis tänase päeva oluliseimad meeldetuletused:
- minu suhted on siirad, ma ei keela enesele elu!
- mul on aega ja armastust oma laste jaoks, ma pakun neile turvatunnet, näidates välja oma tundeid.
- Ma ei ohverda oma elu kellegi teidse tarvis ning ma ei lase ennast kõrvalistel inimestel mõjutada.
- Olen oma mõtetega ettevaatlik, sest need mõjutavad otseselt minu elusündmusi nii täna, nüüd ja kohe, kui ka tulevikus.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar