Mõni aeg tagasi rõõmustas mu hea tuttav, et tema mees on lõpuks ometi muutunud. Armukadedast mehest on saanud peale õpetlikku lahusoleku aega lahke ja muutunud mees. Selle kinnituseks oli mees nõus, et naine läheb omapäi sõbrannadega aega veetma ja tohib minekuks kasutada mehe autot. Neiu säras muidugi nagu kevadpäike, põhjuseks just mehe mõistlik suhtumine ja lahkus. Napsu ei kavatsenud sel õhtul keegi võtta, lihtsalt mõnus naiste õhtu hea söögiga ja hiljem ka ehk mõned tantsud klubis. Usaldatu tahtis eriti veel tõestada, et on usaldust väärt ja ütleski, et ärme pikka õhtut tee, et igatseb ka juba koju oma musi kaissu. Meie naised oleme eriti memmekad, kui mees meiega mõistvalt ning armastavalt käitub, see ongi see koht, kus lähed välja küll, aga koguaeg igatsed ikka koju. Kõik sujus, oli oodata imetoredat õhtut. Kui järsku helistas neiu mees, et kui autot kohe koju ei tooda, siis ärgu naine enam jalga üle koduukse tõstku. Keegi ei saanud aru, mis täpselt juhtus, aga kõigi tuju oli korraga rikutud. Mõtlesime küll, et ehk püüame meest veenda, et teema paar tantsu ja olemegi juba koduteel, aga mees oli resoluutne, et olgu kohe koju tuldud. Minusugune naine oleks muidugi sellise käitumise peale oma kaks asja kokku korjanud ja löönudki ukse kinni, sest kui suhtes puudub usaldus, siis head nahka sellest nagunii ei tule. Tuttav aga oli nii löödud ja hirmul, et tõttaski kohe kodu poole tormata, et suuremat sorti peretüli vältida.
Kogu selle komejandi peale jäin mõtlema, et küll on kurb, kui headus ja usaldus ei tule südamest, vaid on teeseldud. Lubad lahkelt midagi ja siis kakud käest, räägid, et usaldad, tekitad sooja ja mõnusa tunde ja siis tõmbad oma sisemiste hirmude pärast kõigele vee peale. See on tüüpiline näide sellest, kuidas toimiv suhe lörri ajada.
Kui eesmärk on asju toimima saada, siis peab ikka pingutus kahepoolne olema – üks usaldab ja teine ei kuritarvita seda usaldust. Kui üks aga ütleb, et usaldab ning käitub samas ristivastupidi või teine osapool kuritarvitab seda usaldusekrediiti, siis on see ju siililegi selge, et mingeid muutusi oodata pole. Miks sellist suhet siis üldse pidada? Suhetes ei piisa ilusast sõnadest, vaid kõik mis on, peab olema siiras. Nii siiras nagu peab olema lause “Ma armastan Sind” võiksid olla ka laused “Usaldan”, “Olen Sulle andestanud” jne. Kui südames pole andeks antud või ikka tõmbab teise asjades endiselt nuhkima, siis on see üks suur valetamine endale, partnerile, ümberkaudsetele. Mina ei usu valedele rajatud suhetesse.
Ma näen aina tihedamini, kuidas suhetes toimub mingi pidev nuhkimine ja spionaas. Ma näen, kuidas üritatakse kedagi enda omaks teha, tema vabadust piirata. Kas see ongi siis armastus? Kas ma tunneksin hästi, kui salaja nuhin kellegi meilboxis või telefonis? Mina ei tunneks. Aga kas ma tunneksin end hästi, kui mu mees helistaks mulle iga 5 minuti tagant, kui olen öelnud, et lähen vana klassivennaga nt kohvile? Ei, ma tunneks end nagu vang, ma tunneks, et mind ei usaldata, mind ei austata. Ja see kohe kindlasti ei pane mind kedagi rohkem armastama, pigem ikka peletab vaid eemale.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar