Kirgede tormis

Paljud paarid kurdavad selle üle, et suhtest on aastatega kadunud kirg, aga mis saab siis, kui aastad mööduvad, aga kirg jääb? Kujutlege end olukorras kus aastate eest lõkkele löönud kirg kummitab ka siis, kui elu on teid lahku viinud, vahemaa on teid kaugeks teinud, kummalgi on oma elu – abielu, ehk lapsedki või hulgaliselt partnereid, kelle juurest olete püüdnud leida seda õiget tunnet. 

Ja kui te taas kohtute võib-olla pole seda juhtunud juba viimased 5 aastat, võib-olla näete iga 6 kuu tagant, aga alati on seal see üks tunnusjoon – kirg, mis ei kustu. Teie elud võivad olla korras, pole muresid või abieluprobleeme, ometigi kui Teie pilgud kohtuvad, siis pilluks justkui sädameid igast ilmakaarest. See puudutus on endiselt sama hea ja erutav, need suudlused lähevad iga korraga magusamaks. Mis siis saab, kui kirg ei sure? Kas keelates kirge, keelame enesele elu? Kas iha tohib olla tugevam, kui ühsikonna poolt ette määratud normid ja moraalikoodeks? Ja mis see kirg siis ikkagi on? 

Enamik seostavad kirge suhte algusfaasi või üheöösuhetega. Aga see maailm pole ju nii must-valge. Mina nt ei tunne küll mingit kirge suvalise jorsiga ööklubi suitsuruumist, samuti ei saa ma öelda, et kõik minu suhted olekid alanud jubeda kirepuhanguga. Ja siis me räägme aastatega kustuvast kirest – kui paljud eestlased on oma suhet alustanud kirglikult, et saaks rääkida millegi kadumisest või kustumisest? 

Kas kirg on pelgalt füüsiline? Kas kui kahe inimese vahel on keemia, on see  siis kohe midagi räpast, on siis tegemist labase seksisooviga? Või on kirg midagi enamat?

Minu heal sõbral on teooria, et inimesed ise on lahutanud kire ning armastuse. Kirg on nagu seksuaalenergia ehk teisisõnu loomisenergia. Loomisenergia abil on sündinud suured asjad siin maailmas,  alates lastest, lõpetades võimasate kunsti-ning heliteostega. Selleks, et kirg käivituks, on tarvis armastust. Seega on need kaks tugevalt seotud. 

Kui ma selle teooria peale pikemalt mõtisklesin, sain aru, et tegelikult väga paljud meist keelavad enesele armastust, nad ei luba sel emotsioonil, suurel kirel end võimust võtta, sest nad peavad seda kuidagi tabuks. Kaine mõistus võidutseb! Paraku keelab kaine mõistus meil tihti tõelised tunded. 

Need valitud ning vähesed, kellega olen kirge kunagi kogenud, on tõepoolest olnud mehed, kes on muutnud minu elu. See on olnud armastus, see on mõjutanud mind läbi terve minu järgneva  elu. Ja alati pole olnud see füüsiline – kirg võib kirgastada ka vaimu – kirglikud vaidlused, vestlused, kogemused, elamused... 

Kas mitte paljud meist pole tegelikult kogenud seda eriskummalist energiat, keemiat, mis tarib teid inimese poole nagu magnet ja me oleme seda lihtsalt eiranud, sest alati on “mõistuse häälel” midagi öelda – te olete liiga erinevad, te ei vasta paarina ühiskonna normidele, see on ainult seksuaalne tõmme, ta on hõivatud jne. Seda haruharva esinevat kirge kardetakse, sest see tundub nii võimas, nii põletav, nii laastav ja see surutakse maha, sest inimene teab, et kirehoos võib ta teha asju, mida ta muidu ei teeks. Ja ma ei pea siinkohal silmas, et te kirehoos  kellegi maha lööte, vaid ma räägin julgusest, mis kirg Teile anda võib – julgusest armastada ning olla armastatud, julgusest jätta vana elu, julgusest seista silmisi kogu ühsikonna hukkamõistuga, julgusest võidelda. 

Me surume end maha ja keelame endale elu. Me keelame endale imelisi hetki ja siis küsime süüdimatult – miks minu elus  puudub romantika, miks minu elu pole kui muinasjutt? Kui Lumivalgeke oleks ka printsi suudluse peale ärgates küsinud, et mida küll pöialpoisid mõtlevad (Toriseja oleks kindlasti mõelnud, et prints on üks hellitatud, rikkurist ilueedi ning litsmees,  kes ainult Lumivalgekese kleidi alla loodab pääseda) ja printsi minema saatnud, siis poleks ka muinasjuttu. Ja kui teine prints poleks Tuhkatriinut üles otsinud, sest ta on ikkagi vaene ja teisest klassist ning ühiskond vaatab viltu, siis poleks ka seda muinasjuttu sündinud. Selleks, et meie elu meenutaks pisutki tõelist muinaslugu, peame oskama unistada ning lubama sel unistusel reaalsuseks saada. Mitte selles pole asi, et maailmas enam ei eksisteeriks tõelisi tundeid, tõelist keemiat ja inimeste vahelist elektrit, vaid küsimus on selles, et me ei taha selle olemasolu tunnistada, tahame seda alla suruda, tahame vastata normidele ja ühiskonna ootustele ning kardame – lihtsalt kardame seda tulist leeki. Tõsi ta on, kui see leek süttib, siis on teda raske kustutada ... Sa võid elada kellega iganes koos, põgeneda maailma teise otsa ja mööduda võib aastaid... tõeline kirg ei kustu ja kes teab, ehk Sa küll püüdsid endale tõestada, et see oli vaid ürgne instinkt, aga võib-olla see oligi armastus, mida Sa enda meelest aastaid otsisid, aga mis pulbites teie soontes juba siis, kui teie pilgud kohtusid, kui kirehoos unustamatult suudlesite ning käsikäes hommikusse jalutasite.