Mind on üldiselt üpris keeruline ärritada, aga on siiski juhuseid, kus ma karjuvat ebaõiglust nähes või tundes, et mulle ülekohut tehakse, ikka selja sirgu ajan ja vajadusel paar sõna ütlen.
Ma olen ka varem öelnud, et mind materiaalne maailm jätab suhteliselt külmaks. Ma ei leia, et ilusa elu jaoks peab olema pangaarvel alati tuhandeid eurosid ja maja ees peaksid seisma uhked autod ning hommikul peaks ilmtingimata kalamarja sööma. Ma olen küll teatud kalliste kiiksudega(milline naine poleks), aga üldjoontes võib mind pigem lihtsuse austajaks nimetada. Olen aru saanud, et kui liiga palju omada, siis see tekitab sõltuvust ja eriskummalise nõiaringi – tahad aina enamat ja enamat.
Kuna ma olen palju töid teinud oma elus lihtsalt “aitähi” eest, siis ühel hetkel taipasin, et seda hakkasid teatud sorti inimesed ära kasutama. Tuleb mulle siis telefonikõne: “Meil on siin selline lugu, et hirmsasti oleks PR inimest vaja, et Sul see sulg jookseb ja tutvusi on, et äkki aitad. Ja seda ka, et raha maksta, meil (väga) pole. Kas Sa restorani lähed ka ja ütled, et:”Mul on kõht kole tühi, aga mul toidu eest maksmiseks raha tegelikult ei jätku”? Ei lähe ju. Miks Sa siis minu juurde sellise jutuga tuled? Kui raha pole, siis lihtsalt tuleb ise mingi töö ära teha. Korraliku PR´i jaoks pole vaja just teab mis vahendeid või oskusi, hakka aga raamat nina all pressikaid vorpima ja neid laiali saatama, iseasi, kes neid avaldada soovib.
Ega mul pole kunagi inimeste aitamise vastu midagi. Ka mind on aidatud ja tehtud teeneid, mis oleksid väärt tuhandeid eurosid, aga need helistajad on üldjuhul just need, kes teenivad minust 10-30 x rohkem ja ma ei liialda siinkohal. Kas siis rikkus ja edu tulebki teiste najal liugu lastes? Sellisel juhul ei igatse ma kohe kindlasti luksust ja liigseid peensusi.
Kui mõned aastad tagasi minu tervisejamad alguse said, siis olin põhimõtteliselt töövõimetu. Arst ei lubanud teha ei füüsilist sorti tööd ja hiljem muutus ilmvõimatuks ka töö arvutiga. Silmaarst küsis, et kas ta annab sinise lehe ka. Jäin teda pikalt vaatama ja ütlesin, et mis te arvate, et ma läksin täiskohaga tööle või? Milline ülemus see suudaks leppida sellega, et töötaja töllerdab iga nädal kliiniku vahet ja on järjekordsel operatsioonil või protseduuril. Muidugi päris tabav oleks olnud mõnele bossile selgitada, et:” Kuule selline värk ka, et mu arst polnud kindel, kas narkoosist ikka tõusen, et kui mind esmaspäeval ei tule, siis näeme minu peielauas.” Või kui ma kodus kasutasin mingi hetk oma kirjatöö tegemiseks luupi (aeg, mil ma polnud veel taastunud), siis vaevalt kuskil kontoris oleks olnud paslik suurendusklaasiga tööd teha. Tagantjärgi on naljakas, aga tol hetkel tõesti polnud, sest kui Sa oled olnud iseseisev noor naine, alati saanud hakkama ja siis üleöö muutud abituks, siis võite ette kujutada millise psühholoogilise matsu see pani. Juba vaimselt ei sundinud mind miski voodist tõusm ja särama.
Ja nii oligi, et end tuli elatada sellest, et arstid olid Sind põhimõtteliselt listist maha tõmmanud ja riigil sinust kahju hakkas. Kokkuhoidliku inimesena ma ei kurtnud, vehkinud kuskil plakatitega, ega jäänud ka päris nälga, sest häid inimesi on ilmas palju.
Ükskõik kui vähe või kui palju mul rahakotis hetkel raha on olnud, mul pole kahju seda ära anda, kui keegi teeb südamega tööd. Kui mu autol midagi logiseb, siis ma ei lähe mehaaniku juurde, et kuule, mul raha pole, aga äkki parandad ikka ära, ma ei lähe kohvikusse ja alusta juttu sellest, et raha ei ole, äkki saaks ikka tassi kohvi. Esiteks oleks see alandav nii minule, kui teiseks on see lugupidamatus teise inimese suhtes, sest tema teeb ka oma tööd, tal on ka kulutused ja pere keda toita. Kui mul ikka sentigi pole, siis ma ei lähe ja kui mul on midagi vaja, siis kogun ja lähen ikka ja ei eelda, et keegi peaks mulle tasuta lõunaid jagama. Mul ei ole kahju ära anda ka viimased sendid oma hinge tagant, kui see läheb ausale tööinimesele selle eest, et ta minu heaks midagi südamega teeb.
Ma saan aru, et mida suuremad sissetulekud, seda suuremad kulutused. Aga kas see annab õiguse tulla kõige nõrgema käest kerjama? Kas mina olen Sinu käest tulnud nõudma, et anna tasuta või kingi mulle? Ma ei tee seda, sest ma võin olla puruvaene, aga väärikus maksab ka midagi. Neile, kes tänulikud oskavad olla, neile pole mulle kunagi kahju jagada kõike, mis mul on, teisalt paadunud tänamatutele, kes iga päev shampusega kõri loputades helistavad siia ja sinna ning kerjavad tasuta abi. Sinu jaoks on see järjekordse õhtusöögi raha, millest Sul kahju on, minu jaoks on see ehk terve nädala menüü.
Kurb, kui raha on inimesed tänamatuteks muutnud, kurb, kui saamine tundub justkui sünnipärane õigus, aga andmine kole kohustus. Ma olen elus palju saanud ja olen saadu eest alati tänulik olnud, samuti olen ma püüdnud jagada kõike, mis mul on, aga see ei tähenda, et ma luban end kohelda nii, nagu minu aeg ja minu töö polekski midagi väärt, nagu mina poleks investeerinud oma raha ja energiat kõrgkoolis käimisele, nagu ma poleks juba piisavalt aidanud ja hea olnud.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar