Jää hüvasti, mu kaunis minevik!

Üks selgeltnägija ütles mulle kord, et olen jätnud palju armastust oma minevikku. Ilmselt nii juhtub nendega, kes reservi midagi ei jäta ja mängivad täispangale. Kõik, mis mul on olnud, olen ära andnud. Kogu südamesoojuse, kogu hoole, mõistmise, armastuse. Ma pole pidanud iialgi õigeks poolikut andmist või poole kohaga panustamist. Paraku on armastus kõige ohtlikum mäng siin maailmas, riskides kõrgete panustega, võid kaotada kõik – võid kaotada südame, võid kaotada võime armastada, võid kaotada usu armastusse, võid kaotada julguse armuda. 


Minu elus on olnud kaks väga olulist inimest, kes mõlemad on viinud suure tüki minu südamest enesega kaasa. Esimese puhul õppisin, et partner peab olema hingesugulane – peab olema mingi sarnasus, mingi ühtne maailmatunnetus, inimesega peab koos olema mõnus ja vaba, see ei saa olla nagu koolitunnis istumine, et kibeled koguaeg juba vahetundi või koju. Teise inimese puhul õppisin, et erinevus kirgastab ja suhtes peab olema kirge. 


Just sel hetkel, kui püüdsin enda jaoks selgeks mõelda, mis see on, mis takistab mul elus suhteid nautimast juhtus veider asi, et mõne nädalaste vahedega helistasid mõlemad inimesed, seda vaatamata sellele, et kontakt on põhimõtteliselt kadunud mõlemaga. 


Minevik sadas sõna otseses mõttes mu õuele. Mees, kes oli olnud kui palsam minu hingele ja mees, kes oli alati olnud armueliksiir minu kehale. Kui need kaks kokku panna, oleks saanud ilmselt ideaalse koosluse, paraku pole maailmas selline ristamine võimalik. 


Mul avanes võimalus minna ajas tagasi – üks kirglik öö ja üks hingekosutav vestlus. Kõik oli täpselt nii, nagu aastaid tagasi. Ühega oli seks sama võrratu, nagu see alati on olnud ja teisega vestlus sama sügav ja sama kosutav kui see oli seda siis, kui olin alles noor ja roheline. Ja siis jõudis mulle kohale, et see ei ole ju minu tulevik, see on minu minevik. Need on inimesed minu minevikust. Ja nad olid saabunud ilmselgelt selleks, et hüvasti jätta. Nende elu on ju edasi läinud, nad on õnnelikud inimesed, neil on oma elu ja ainult mina ripun veel kuskil mälestustes. 


Nad saadeti just nüüd ja just praegu minu ellu, et saaksin oma südames lõpparve teha, et ma lõpuks ometi õpiskin elama olevikus, looma oma tulevikku. See on olnud ilus minevik, need on olnud ilusad inimesed, erilised kogemused, aga paraku on see etapp elust on läbi. 


Jah, need kohtumised lõid mu mingiks hetkeks rööpast välja, aga samas raputasid mind ka läbi, panid mõistma, et kõige olulisem on alles ees. Tänu oma minevikule, oskan hinnata tulevikku, oskan näha armastuse eri palgeid. 


Üks neist inimestest on väga õnnelikuks abielus ja ta meenutas mulle, et oluline on olla enesega aus ja suhe on lihtsalt valik ning otsus. Isegi kui see Härra või Proua Õige Sul otse nina all istub, siis ega enne midagi ei juhtu, kui teed oma valiku ja otsuse. Keegi teine ei saa seda Sinu eest teha. Enne, kui valik pole tehtud, ei saa ka tulla kinnitust, et oled teinud õige otsuse. 



Vahel tuleb minevik Sinu juurde tagasi. Astub ootamatult uksest sisse. Ja kui ta uuesti lahkub ja Sinu südames on rahu, siis Sa tead, et ta tuli vaid hüvasti jätma. See on see hetk, kus Sa tead, et lahtiseid otsi enam pole, nii nagu ka vastamata jäänud küsimusi, enam pole valu ega hirmu. Nüüd on tulnud aeg, et edasi minna. Ütle "Hüvasti!" ja luba elul end taas üllatada, luba endale säravat tulevikku. Võta kaasa kõik kaunis ja õpitu, mine teele kerge südame ja hingerahuga. Hüvasti ilus minevik, aeg on Sinust lahti lasta, aeg on edasi minna...

Ma pole täna veel päris kindel, mida ma tunnen, aga tean, et selgus on lähedal, tean, et varsti julgen öelda, et olen lõpuks valmis, valmis armastama ja valmis lubama end armastada. Ma veel ei tea, mida ma täpselt tahan, aga tean, et jõuan õige pea selgusele ja tean, et siis on see mul ka olemas. 



Ma ei anna katteta lubadusi, ma ei ütle tühje sõnu, ma ei hüppa üle oma varju. Aga kui kord tunnen, kui kord olen kindel, kui kord olen valmis, siis saab armastski tiivad ja taevavõlvil lõppevad mu kaua kestnud piinad.