Täitsa pehmo!?

Need inimesed, kes räägivad sellest, et olen liigemotsionaalne või lausa pehmo, ei tundnud seda Kadrit, kes ma olin 5 või 10 aastat tagasi. Oi ma olin jääkuningakanna ja ise muidugi maru rahul sellega. Enamike  inimeste arvamus ei kottinud mind üldse ja kui ütles see, kelle arvamus korda läks ja ütles nii, et valus oli, siis ma tõmbasin oma tanksaapad jalga ja trampisin selle inimese tunnetel seni, kuni verd lendas. Emotsionaalses mõttes ma olin tapleja. Te saate ju aru, et ma pole mingi suupeale kukkunud tüdruk – kui ma ikka ütlesin, siis oli nii öelnud, et teine läks koju ja valas pisaraid. Ma ei ole selle üle uhke. Ma olin nagu jõhker kohtunik, kes ebaaususe korral võttis inimese kõige nõrgema koha ja tegi ta maatasa. Andku mulle need inimesed andeks, ma ei osanud end lihtsalt muul moel kaitsta. 


Selle jääkuninganna taga peitus lihtne inimene, kes kogu selle valu ja viha enda sisse kogus. Ja mitte kunagi teadlikult, vaid pigem alateadlikult maksis kätte. Seda on päris kummaline kirjutada, aga nüüd aastaid hiljem saan sellest aru. Ma ei tahtnud endale tunnistada, et ma olen lihtsalt inimene. Ma olin nii läbipaistmatu maskiga, ma olin endale soomusüü selga kasvatanud. Lõpuks ma olingi täiesti tundetu. Elu peksis nii karmilt, et lihtsam oli end välja lülitada. Minu ego ei lubanud mul iial tunnistada, et kuule, stop, Sa teed mulle haiget. Ja miski nagu ütles, et näe, see siin, ütles halvasti või kohtleb Sind halvasti, pane nüüd vahendeid valimata pauk kirja, onju hea tunne!? 


No dämit, ei olnud hea! 


Kuna ma ei näidanud oma emotsioone välja ja olin selline “kangelane” – ei tunne valu, siis tegelikult kogunes minu sisse palju negatiivseid emotsioone. Pettumus, viha, valu, seda nii inimeste, kui elu suhtes. Ja ma kordan, seda endale teadvustada on päris keeruline, eriti, kui oled asja sees. Kui me vaatame ka lapsi, siis kui te olete märganud, siis sellised kiuslikud tegelased, kes pidevalt jonnivad või halvasti käituvad, need on ennekõike need lapsed, kelle vanematel pole aega või oskust näidata oma tundeid välja. Nende laste sees on mingi emotsioon, mida nad siis kas emmele halvasti öeldes või isa taldrikuga loopides välja üritavad näidata. Ka minu tutvusringkonnas on selliseid lapsi. Üks asi on distsipliin, teine asi, mida pead kõrvale pakkuma on hool ja armastus ja lapse puhul Sa ei saa mõelda (nagu mõned mõtlevad partnerlussuhete puhul), et mis ma talle ikka ütlen, et ma teda armastan, ta teab ju seda niigi, mõtleb veel, et olen imelik. Kuulge, hallo kosmos, neelake oma ego alla! Teie lapsed vajavad Teid! Teie, kui vanemate kohus on neid armastada ja õpetada, õpetada ka seda, et emotsioone tuleb osata väljendada, see pole vale. Vale on see, kui viha, pettumus, kurbus jäävad lapse sisse. Introverdid ilmselt ei näita seda ka üldse välja, need on need lapsed, kes end teismeeas oksa tõmbavad. Kas seda te soovite oma lastele? On ka muidugi inimesi, kes petavad nii ennast, teisi, kui oma lapsi. Nimetagem seda udupeeneks näitemänguks. Nt on mingi suurem üritus, kellegi laps hakkab jonnima ja siis see emme/issi, võtab lapse ja ütleb, et:"Emme/issi armastab Sind". Tegelikult on sel emal/isal oma lapse jaoks reaalselt täpselt 5 minutit nädalas, sest  emmel/issil on ju tähtsamaid asju ka ajada. Lapsed ei taha mitte kuulda ka lihtsalt tühipaljaid sõnu, nad tahavad tunda. Ehk asjad peavad olema tasakaalus. Laps pole mingi järjekordne projekt, mille tarvis me oma tihedas ajagraafikus aega planeerime. Ja kui see laps ei tunne, et teda armastakse, et tal on hea ja turvaline olla, et tema jaoks on vanematel aega, siis tekivadki sisemised konfliktid ja lapsed muutuvad sellisteks väikesteks põrgulisteks, et hoia ja keela. Nad tahavad tähelepanu, need negatiivsed emotsioonid, mida täiskasvanud oskavad varjata, tulevad laste puhul kiiresti ja kohe pinnale. 


Tulles tagasi minu story juurde, siis nii oligi, et ma olin üks maskiga inimene. Süda valutas, hing oli haige, aga teised nägid ainult julma, tugevat, emotsioonitut ja tundetut noort naist. Mul on sellest inimesest kahju! Mul on kahju, et ma selline olin, sest see maksis mulle väga valusalt kätte. Kõik negatiivsed emotsioonid muutusid minu reaalseks eluks. Mu füüsiline keha hakkas seda jama välja näitama. Sel ajal, kui ma endale ja teistele valetasin, ma ise sõna otseses mõttes lagunesin. Mitte lihtsalt vaimselt, vaid lausa füüsiliselt. 


Üks oluline õppetund, mille olen elus saanud, on see, et me ei tohi eitada oma emotsioone. Eile ma nutsin, issand kui hea see oli, hingel hakkas hea ja kerge. Vanasti ei jooksunud mul isegi kellegi matustel pisar. Mul on meeles see, et lapsepõlves ma ka nutsin palju (ma nutsin, kui mul oli valus) ja siis saabus see hetk või iga, kus klõps käis ära, mask tuli ette ja minust saigi jääkuninganna. Ma ei nutnud aastaid, ma ei kurtnud, ma ei elanud...kahjuks. 


Nüüd ma elan ja tunnen ja tean, et ma olen kõigest inimene. Mul on õigus tunda hirmu ja valu ja mul on õigus seda välja näidata. Arvake mida te tahate, kui pehmo, siis pehmo, aga vähemalt süda on olemas ja isegi põksub. 

Armastust! 

Kui sõnad või nende puudumine teevad haiget...

See vastab ikka nii tõele, et kõige enam suudavad meile haiget teha need, kellest me kõige enam hoolime. Loomulik ju, et kui ütleb võõras, siis see ei lähe hinge, aga kui ütleb see, kellelt me tegelikult ootaks ehk kõige rohkem mõistmist või toetust, siis selle inimese sõnad kriibivad kõige enam. 

Minu elus on millegi pärast alati olnud niipidi, et märkavad ja tunnustavad need, kelle poolt seda oodatagi ei oskaks. Mäletate, kunagi kirjutasin, et teiste laste emad/isad tulid ütlema, et oi kui hästi Teil laps laulab või kirjutab, aga oma ema alustas alati pigem sellest, et midagi on valesti või halvasti, mis viis lõputu enesetõestamiseni. Oma emale või oma kõige armsamale peaksid Sa olema ju armas ja kõige parem ka siis, kui Sa lihtsalt oled, mitte midagi tõestamata.

Me võime ju mõelda, et lähedased inimesed üritavad meid motiveerida, et me veel enam pingutaks, aga mulle pole see kunagi näinud sellise konsutruktiivse kriitikana. Pigem on alati keskendutud sellele, mis halvasti on või milles ma pole veel nii hea, kui sellele, et leida üles midagi, mis hästi välja tuleb ja mõni kiidusõna öelda. 

Kuna kõik inimesed on teatud mõttes meie peegelpildid ja saadetud ka midagi õpetama, siis ma küsin endalt, et kas siis mina ka, ei oska hoida neid, keda ma armastan? Kui midagi teeb haiget või läheb korda, siis järelikult on seal taga mingi lahendamata sisemine või varjatud konflikt, mis ootab selgeks saamist. 

Hiljuti tuli minu juurde üks mulle oluline inimene ja kui üldiselt sõbrad kõik elavad kaasa ja ütlevad, et oi kui tore, et Sul hästi läheb ja Sa oled parimat väärt, siis see inimene ütles suhteliselt ebameeldival toonil, et tema küll aru ei saa, mida üle 1000 eestlase minu kirjatükkides leiavad. Palju on hala, asju näen ma must-valgena ja üldse olen ma kognematu ja naiivne, liig emotsionaalne veel pealekauba (andke andeks, et ma julgen tunda ja veel hullem välja öelda, mõni ilmselt on kivisüdamega, mõtleb ehk küll, aga iial ei tunnistaks). Kui seda oleks öelnud mingi suvaline netikommentaator, siis oleks see mul külgi mööda maha jooksnud, aga seda ütles mulle väga oluline inimene ja see tegi haiget. Ma saan aru, kui inimene avaldab ausalt oma arvamust, seda ma alati hindan väga kõrgelt ja ma ei ole nii kõrge egoga, et ma arvaks, et ma nüüd kõigile meeldima peaks või minu töid peaksid kõik jube heaks pidamaa,aga miks ma siis tunnen end halvasti? Öeldakse, et tõde teeb ikka haiget. Aga ma ei tunne, et olen teinud midagi halvasti, ma olen nendesse kirjatükkidesse pannud kogu oma südame ja hinge, minu eesmärk on alati olnud inimesi aidata ja ma tõesti pole täiuslik ja ei tea kõike, ega pole kõike oma elus kogenud, aga ma olen ka alati öelnud, et ma pole nõustaja või paberitega terapeut, vaid ma räägin oma elust, räägin oma lugu ja kirjeldan oma sisemaailma  nii hästi, kui ma oskan, ma räägin oma tähelepanekutest ja oma unistustest, miks siis tuleb inimene ja teeb selle paari lausega täiesti maha. Ja mulle automaatselt meenub minu lapsepõlv, kus oli alati samamoodi – mul võis olla saalitäis imetlejaid, aga kui see inimene, kes mulle oluline oli, tuli ja ütles, et no käis kah, siis see lörtsis kogu minu hea enesetunde ja ilusa emotsiooni. 

Kuna ma tean, et ma ei saa muuta teisi inimesi ja ma ei saa muuta minevikku, siis on see mingi oluline õppetund minule ja mingi asi, mille ma pean lahendama. Aga ma jälle tundsin, et ma ei oska. Ma tahan, et see ei läheks mulle korda, aga inimlik on ju tunda valu. 

Miks ma luban enda lähedusse inimesi, kes mulle haiget teevad, kes mind ei mõista või ela kaasa minu edule või tegemistele? Ma tõmban ligi väga kapseldunud inimesi. Ma ju tean, et mu oma ema mind väga armastab, aga ta pole seda kunagi osanud verbaalselt väljendada. Ja seda sama barjääri tunnen ma paljude inimestega, või noh, kas just paljudega, aga on ette tulnud, et mida lähedasemaks nad saavad, nad ei lähe ära, nad tahavad olla minu läheduses, aga samas nad ei oska end muul moel väljendada kui mind maha tehes. Kas ma tõesti olen selline inimene? Või miks see muster minu elus järjepidevalt kordub? Ma olen öelnud ka, et kui ma olen nii halb inimene või nii rumal või mis iganes, palun siis lahkuge, aga nad ei tee seda! Miks? Miks tahavad inimesed olla minu läheduses, et mulle haiget teha? Kas viga on minus või viga on nendes? Kas nemad peavad õppima suhtlemisoskust või pean mina õppima, et ma ei lase oma mineviku valudel täiskasvanu eas üles tulla? Kas on midagi, mida ma pole veel andestanud? Kas ma pole ise veel õppinud armastama? Kas see ongi see minu õppetund – armastada tingimusteta? Nagu ma eile mõistsin, siis olen ka mina alati tingimusi seadnud ja seda eriti neile inimestele, kes on mulle kõige olulisemad ... 

Vahel on olukordi, kus ma tõesti ei mõista, miks asjad just nii on, miks need inimesed minu ümber on, mida mul nüüd tarvis õppida on, aga ma tean, et ühel päeval ma mõistan, ühel päeval minu sees ei ole valu, ühel päeval ma oskan unustada mineviku, ühel päeval ma oskan armastada tingimusteta ja ehk siis armastatakse ka mind nii ... 

Ühel päeval... 

Töö ei riku meest!

Aastaid tagasi andsin oma CV lugeda ühele suurettevõtjast tuttavale. Sirvis seda ja ütles siis, et:”Keda see kotib, et Sa lihttööd ka teinud oled, seda pole vaja siia panna!” Sain küll aru, et ehk ta viitas sellele, et CV  pisut liiga pikk, kuid tundsin siiski, et ta haavas mind. Kas ma peaksin seda etappi oma elus häbenema? Pool Eestit korjab Soomes kurke, koristab või paneb plastdetaile kokku. Tema suhtumises oli tunda üleolevust ja see häiris mind, kuigi ka ta ise on maapoiss olnud ja haljale oksale jõudnud ikkagi …hmm… kui nüüd mõtlema jääda, ega ma siis ei teagi, kuidas tema sinna jõudis. Võib-olla ei taha teadagi. 


Kuidas ma siis kustutan mingi osa oma elust ära, umbes nagu jätaks kirja panemata, et enne ülikooli olen ikka põhikoolis ka kunagi käinud. Ja miks peaks häbenema lihttöö tegemise kogemust? Töö klienditeenindajana on andnud mulle suurepärase oskuse inimestega suhelda. Liinitöö suviti näitas,  et ma pole mingi loff, kes eeldab, et kõik talle kuldkandikul kätte tuuakse ja sedagi, et suudan vajadusel ka raskes olukorras hakkama saada. Kas te teate ka millise pinge all elavad need inimesed, kes peavad leivaraha teenimiseks kodumaalt lahkuma ja seal hommikust õhtuni rabama? Ja kui nad Eestisse tulevad, siis on juba sõbrad ümber, et tee välja, Sa meil ju Soome rikkur. Tasub ikka meeles pidada, et see raha enamikele ei tule küll kergelt. Palju tööd ja veel rohkem ohvreid. Kas seda peaks siis häbenema? 


Minu tutvusringkonnas on mitmeid iluteenindajaid, kellega ma suurepäraselt läbi saan, nad teevad oma tööd südamega, nende eesmärk pole pabereid koguda, vaid oma alal anda endast maksimum. Samas olen ma seotud mitmete juristide, ärimeeste  ja poliitikutega, ka Ansipi nõunikute seas on minu sõpru. Ka neid ma väga austan, sest ka nemad üritavad vaid teha oma tööd ja anda endast maksimumi. Kuidas ma saakisingi hinnata kedagi tema ametinimetuse järgi? Sellisel juhul jääksid mul tundmata mitmed väga erilised inimesed. Ma ise olen põhikooli ajal töötanud klienditeenindajana, keskkoolis tegin kaastöid nii Eesti Ekspressile, kui kohalikele lehtedele, ülikoolis oli vaja minna lahe taha liinitööliseks, et veidi elamiseks teenida ja ülikooli lõpuaastatel olin juba Linnavolikogu liige. Äärmusest äärmusesse, aga igal pool, kus olen olnud, on olnud väga super inimesed ja need kogemused, mis olen saanud on olnud hindamatud. Inimesest ei tee inimest tema ametinimetus, vaid tema hing. 


Ma olen ikka öelnud, et tehke seda, mida te armastate, tehke seda, mis Teid õnnelikuks teeb ja isegi kui vahel haljale oksale jõudmiseks peab tegema neid töid, mis meelt mööda pole, siis ärge häbenege seda. Kuldlusikas suus sünnivad vähesed ja elus pole iial garantiid, et ka need inimesed kõrgelt ei kuku. Raha on kaduv väärtus. Töökoht ka! Ja pole häbiasi teha ausat tööd, et oma perele leib lauale saada.


Kui te ka täna teete tööd, mis Teile ei meeldi, siis püüdke võtta sellest maksimum, ehk on need head kogemused, ehk on need suurepärased kolleegid ja ärge kartke unistada, teie ju loote oma maailma. 


Ja kui Teile lihtsalt meeldib Teie töö, siis mis vahet seal on, mida keegi teine arvab. Võib-olla Teile meeldibki rekka roolis mööda maailma vurada, võib-olla Teie ei unistagi äriklassis lendamisest ja pintsaku kandmisest, see on OK, las teevad seda need, kelle unistus see on. Inimesi on erinevaid ja kõik me oleme erilised ja väärime parimat. 


Pea siis meeles – ära häbene seda, kes Sa oled, kui ka hetkel pole sa oma elus  selles punktis, kus sooviksid, siis ära lõpeta unistamist ja püüa lihtsalt nautida igat päeva – ole Sa koristaja või tippjuht, seni, kuni Sa oled õnnelik,  on kõik ok. 

Ilusat päeva, mu armsad!  

Ma ärkasin! Halleluujah, ma ärkasin!

WoW, WoW, WoW, life is amazing!!!!


Ma olen oma suhetega päris palju näguripäevi näinud. Olen saanud sõimata, mind on hukka mõistetud, mulle on korrutatud umbes 150 korda, et Sa oled liiga pirtsakas, lase latti alla jne. Ja siis ongi olnud fookuses  minu suhted, kus ma saan alati märkimisväärse õppetunni ja kogemuse, aga seda õiget asja ikka ei ole. Ja ometigi tulevad minu juurde kümned inimesed ja ütlevad, et ma olen neil aidanud oma suhted korda saada või näidanud neile nende suhet täiesti uuest aspektist.

Ja ma küsisin endalt koguaeg, et miks on nii, et ma oskan elada teiste inimeste kingades, aga mu enda kingad hõõruvad alati villid kandadele? Ja täna ma juhtusin kuulama intervjuud Tiina Tiitusega ja mul pole tükk aega olnud tunnet, et ka selles küsimuses jõuaks ometigi õige informatsioon minuni. Mis on märk, et ma polnud valmis seda vastu võtma. Ma olen kohanud inimesi, kes vastavad kõigile minu ebanormaalsetele kriteeriumitele, näinud inimesi, kellega mul on täpselt selline keemia nagu ma alati olen unistanud ja ometigi need asjad ei klappinud, aga miks siis ometi? Tiina ütles selles intervjuus väga õieti, et kõige karmimalt kohtleme me elus neid, kes on meile kõige olulisemad. Me ei oska tingimusteta armastada. Me räägime sellest, aga me ei oska seda praktiseerida. See on täpselt see koht, millega ma olen oma elus vastuolu tekitanud – ma olen teadnud, et armastus on tungimusteta, ometigi ma pidevalt sean tingimusi. Ma olen seda terve oma elu teinud. Sa pead olema selline, selline ja selline ka veel, et ma ikka Sind armastaksin. Ma võin seista kõige täislikuma inimolendi ees, minu südames võib olla kõige kirkam tunne, aga oma totakate tingimustega rikun ma asja ära. Totaalselt! 

Samas aitas Tiina leida kinnitust sellele, et ei pea ega tasugi olla kellegagi koos, sest ühiskond seda eeldab või Sind täidab hirm üksinduse eest. Seda ma olen alati järginud ja sellesse teooriasse alati uskunud. Minu arust oli kuldne tsitaat temalt, et: ”Ei ole olemas õnnelikku suhet, on olemas õnnelikud inimesed.” Jumala eest, see on ju tõepoolest nii. Kui kohtuvad kaks inimest, kes on iseennast leidnud, on õnnelikud ja eluga rahul, siis mis probleeme neil saakski olla? Õnnetu suhe saabki alguse sellest, et Sa tõmbad ligi seda, mis Sa ise oled. See partner Sinu õnnetus suhtes on Sinu enese peegelpilt. Tiina mainis ka seda, et suhtes olles, hakkad Sa väga hästi aru saama, kes Sa tegelikult oled. Ja kui ma nüüd mõtlen oma lörri läinud suhetele, siis täpselt nii ongi olnud, ma olen tabanud ära, kes ma olen, mis ma olen, mis mind häirib ja see on leidnud kiire lõpu. Mitte sellepärast, et teine on halb inimene, vaid sellepärast, et ma ise olen veel olnud jännis oma sisemise minaga, minu sees on olnud lahendamata konfliktid ja pooleli olevad eneseotsingud. Samuti õpime me ajaga enda vastu ausad olema. Me ei pea kulutama aastaid, et mõista, kui miski meid õnnelikuks ei tee,  vaid me tunnistame tõtt ja lahkume õigel ajal.


See intervjuu oli vajalik mulle, et näeksin oma vigu ja oma komistuskive ja teisalt ka selle jaoks, et saaksin kinnitust oma sõnadele. Ma olen rääkinud palju õnnetutest abieludest. Tiina on täpselt sama meelt minuga, et mis tunne on lastel, kui nad suureks saavad ja taipavad, et vanemad on nende pärast elanud aastakümneid mingis mitte töötavad koosluses, kus armastus on ammu otsa saanud. Kõik probleemid lahenevad, kui me oleme enda ja üksteisega ausad. Tiina tõi ka näite, et inimesed käivad terapeutide juures, tantras jne, aga tegelikult on kaugele näha, et naine lihtsalt ei taha selle mehega suhtes olla. See on päris karm teema, ka mina olen selle läbinud. See on see koht, kus tõesti tuleb olla nii aus endaga, kui veel olla saab – kas ma tahan olla selle inimesega koos, kas ma ikka armastan teda, kas ma tunnen, et see on see, mida ma olen oodanud? Ja seejärel see kõige raskem osa, ausus teineteisega. 


Üks parimaid tsitaate kogu sellest intervjuust, mis kattub 100% minu viimase aja arusaamadega oli (ja ma varem absoluutselt nii ei mõelnud, see on kuidagi tulnud kogemuse ja mingile teadvusetasemele jõudmisega) – “Paljudel on koosolemise kestvusvõistlused, et ei tea mis pulmadeni peab koos vastu pidama” KULD! Kohutav tunnistada, aga ka mina mõtlesin  20 aastaselt, et võtan ühe mehe ja ma PEAN või NORMAALNE oleks temaga terve oma elu koos elada. Kuidas ma saan endale selliseid tingimusi seada, kuidas ma saan armastusele ajalimiite seada? Me muutume koguaeg, meie elus on erinevad etapid, me areneme, see on OK, tunda, et mingil hetkel võib see õnn sellisel kujul otsa saada. Nagu Tiina ütles: ”Ka üürike õnnehetk on väga palju väärt.” God bless You, Tiina!

Ja mida edasi see intervjuu kulges, seda enam mul tundus, nagu Jumal oleks ise saatnud “saadetise”. Ma olen rääkinud aastaid, kuidas mind häirib see ühiskonna poolt peale surutud teema, et mehe võrgutamiseks ja saamiseks tuleb mingeid taktikaid kasutada. See tundus mulle alati nii labane, miks ma pean hoidma end tagasi või olema ebaaus või kasutama mingeid trikke, et saada osa armastusest, mille õigus mulle sünnipäraselt kuulub. Ma olen alati unistanud, et kui ma leian selle õige inimese, siis ma lihtsalt tean ja tema lihtsalt teab ja sinna juurde ei pea kuuluma mingi haiglane komejant, kes keda taga ajab ja ma nüüd olen nii raskelt kätte saadav ja Sa tule nüüd püüa mind ja ma nüüd tõmbun veidi emmale ja siis eemaldu  sina ja siis kui sõnum tuleb, siis ma 3 päeva teen nägu, et ma olen nii hõivatud. Lõpuks ometi üks inimene, kes ütleb välja, et see on lihtsalt nõme! 

Mis ma oskan öelda, elu viib Teid kokku õigete inimestega, juhatab Teid õige infoni, laotab Teie ette vastused ja annab kätte märgid, mida järgides jõuate jälle edasi. See tänane avastus oli lihtsalt see, mida olin oodanud ja mida olin lõpuks valmis vastu võtma. Nii nagu mina aitan mõnel inimesel tõeni jõuda, aitas Tiina seda täna teha minul. Aitäh!

Taeva manna, te ei kujuta ette, kui avardav see tänane pärastlõuna oli. Mulle jõudis kohale, kui rumal ma olen olnud, kui pime ma olen olnud, kuidas armastus on kaarikuga mulle ukse ette sõitnud, kirikukellad on helisenud ja  ma olen nagu porilane köögipõrandal lebanud , justkui oleks piitsaga mind 3 korda pekstud  ja ma ikka pole aru saanud, et SEE ON SIIN! Ta on siin! Ta on kohal. Ja ma olen seda väärt, dämit, ma olen seda väärt! Ma otsin vabandusi, loon tingimusi, käin silmad kinni ja luban oma Egol end juhtida ja siis ma küsin süüdimatult – miks asjad ei tööta? Ma olen käinud ja otsinud ja oodanud ja tundnud ära alati, kui asi on vale, ma olen öelnud universumile, mis ma tahan, andnud selgeid signaale, aga oh rumaluste tippu, kui saadetis kohale tuli, siis ma küsisin, et miks kinkepaber valet värvi on ja kas on ikka kindel, et see mulle saadeti, äkki peaks mõne müüri ehitma ja mõned pisarad valama,  äkki muidu polegi PÄRIS? Täitsa idioot! 

“Kui Sa ei suuda tingimusteta armastada, siis tuleb see inimene vabaks lasta” – Tiina Tiitus 

Armastada võid Sa kõiki – oma sõpru, oma lapse ema, oma naabrinaist, küsimus on hoopis selles, kas Sa oled õnnelik? Armastada tulebki kõiki, see on meie vaimne väljakutse. Aga kui me räägime kooselust, siis tuleb küsida, kas ma olen õnnelik? Kurat, kui hea lähenemine. Mina just mõtlen ka vahel, et ma armastan paljusid inimesi, aga jah, see õnnetunne...see, et inimene paneb Sind särama.

Mul kohe meenus üks emotsioon, mida ma hiljuti kogesin. Helistas mulle üks inimene ja kohe kui ma toru ära panin, siis ma ei suutnud end tagasi hoida, keset  toidupoodi ma naeratlesin nagu hullumeelne. Nalja keegi ei visanud, ega armastust ei avaldanud. Lihtsalt minust voolas läbi rõõm, siiras rõõm. Ja läks paar päeva mööda ja jälle mu telefon helises, lõualuud kiskusid juba enne krampi, kui olin vastata suutnud, peopesad olid täiesti higised. Minu kõrval istunud inimene küsis, et.”Kuule, Sa oled väga erutunud v?” Mind tabas eriskummaline erutus ja me ei rääkinud mitte millestki erutavast. Ja kui ma sellele nüüd mõtlen, siis ma tunnen, et I want more! This person can make me feel good without doing anything special, he just is and I fucking love that! . 

Kõik minu suhted on seisnenud selles, et ma olen tahtnud kedagi ümberkasvatada või päästa. See on korralik peaga vastu seina jooksmine. Armastada tuleb! Armastus tuleb ära tunda. Ma lihtsalt tahaks selle päeva lõpuks hüüda: HALLELUUJAH! 

Mis on haiguse taga?

Hiljuti sai minu tuttav infarkti. Teades, mida see tähendab, olen nüüd märksa kaastundlikum ja mõistvam. Lapsena nägin ma küll kõrvalt nii vanaisa infarkte, kui insulte, aga ei osanud iial end nendesse kingadesse panna. Nüüd oskan. 

Naljakas on see, et inimesed arvavad alati, et kui kellelgi on infarkt olnud, siis ta kindlasti on suur ja paks ja sööb ainult rasvast liha ja hamburgereid. Ja kohe kindlasti on ta kõva suitsumees või viinanina. Ma ei ütle, et ma alati parimas vormis olen olnud, aga üle 70kg pole kaal olnud, suitsu pole elus teinud, alkoholi tarbisin väga mõõdukalt. Ega siis kopsuvähki ei põe ka alati suitsetajad ja nahavähiga võitle paadunud päiksenautlejad. 

Ma ei saa rääkida kõigi eest, aga ma saan rääkida enda kogemuse põhjal. Kuna mu tervis oli mingis punktis tõesti selline, et ükski arst  ainuisikluliselt ei  tahtnud otsuseid teha, vaid konsulteeriti alati osakonnajuhatajaga või spetsialistiga mõnest teisest osakonnast, siis ilmselt olin ma ikka üpris keeruline juhtum. 

Minu meelest on haiguste taga lihtne asi nimega STRESS. Ja stress tekib ikkagi negatiivsetest mõtetetest. Ma julgen küll nüüd tagantjärgi öelda, et kõik minu jamad said alguse minu alateadlikest mõtetest ja lahendamata sisemistest konfliktidest. Hiljem kui mingid asjad olid alguse saanud süvendasid seda stressi pidev arstide vahet sõelumine ja jutud teemal kui kiiresti ma ikka ära suren ja mis kõik minuga homne päev juhtub. See oli väga tugev negatiivne energia. Ma pidevalt mõtlesin sellele. 

Sõbrad ütlesid ikka, et mis mõttes Sul olid negatiivsed mõtted, Sa oled kõige positiivsem inimene, keda me teame. Jah, see on tõsi, ma olin tõesti ülipositiivne ja püüdsin end mingil moel veel hoida, aga see mida teie ei näe, see osa oli sügaval minu sees ja sõi mind seest poolt. Väljast olin ma alati kõige säravam, kõige positiivsem, kõige elujõulisem. Kuna ma aastaid ei rääkinud ju üldse mis minu tervisega toimub, siis see koorem muutus minu jaoks aina raskemaks. Kõik mis minuga juhtus elasin ma sissepoole. Pidev hirm, kompleksid. Ma ei teadnud kunagi, mis homne päev toob. Ja ma kartsin, et inimesed hakkavad haletsema või mind teisiti kohtlema, kui ma räägin oma probleemidest. Hirm tuleviku, hirm inimeste suhtumise, hirm surma ees oli mind seesmiselt täiesti maha murdnud. Ja keegi ei teadnud seda. Ma ei arva, et oma isiklikest asjadest peaks alati kõigile rääkima või alalõpmata kuskil kurtma ja halisema, aga mina olin vastupidine näide, ma ei julenud üldse kuskil mainida, et ma olen ka inimene, et mul on ka raske. Tegelikult oli see viga. 

Ma olen ikka öelnud, et inimesed jäävad lausa haigeks, kui neil puudub turvatunne või armastusetsoon. Üks põhjuseid mida mina oma tervvise taga nägin, oli alateadlik appikarje. Seda kõige enam oma emale. “Leia minu jaoks aega!” Kui laps on pidevalt haige, siis tuleb näha natuke kaugemale. Mida sel lapsel puudu on. Mu ema kasvatas mind üksi, mistõttu oli tal tõesti tarvis palju töötada, aga teisalt see tekitas minus, kui väikeses ilmakodanikus tunde, et ju ma pole good enough või ju ta ei armasta mind. Sellised mõtted tekitavad väga tugevad negatiivsed emotsioonid ja selline asi paneb paratamatult tervisele põntsu. Ma olin lapsena pidevas stressis. 5 aastaselt ma mõtlesin, et mis siis saab, kui ema ei tulegi koju,siis olen ma ju maailmas täiesti üksi,  12 aastaselt ma mõtlesin, et mis siis saab, kui mu sõbrad teada saavad, et mul on terviseprobleemid, 20 aastaselt ma mõtlesin juba, et huvitav kaua mul veel elada on jäänud või milline arstide stsenaarium minu elu kohta täide läheb. Ma kartsin üksindust, ma kartsin hukka mõistu, ma kartsin ebaõnnestmisi. Minu elu oli üks suur hirm. Mingi hetk ma võtsin endale ohvrirolli – ma arvasin, et minu roll ongi elada kõik õudused siin ilmapeal läbi ja ju ma siis ei väärigi paremat, et ju ma olen olnud nii halb inimene. Ma püüdsin teha kõik õieti, aga halvad asjad jätkuvalt juhtusid ja ma ei osanud sellele muud seletust anda, kui seda, et ju mu saatus ongi selline. Ja nii ma tõusingi igal hommikul üles ja mõtlesin, et tooge välja see uus katsumus, eks ma jälle võitlen. 

Aga elu ei ole võitlus ja negatiivsed mõtted loovadki aina enam reaalsust. Ma küll seda teadlikult ei tunnistanud, aga alateadlikult süüdistasin ma end kõiges, mis minu ümber toimus. Selles, et emal aega polnud, selles, et isa ei soovinud mulle ühesksi sünnipäevaks kunagi õnne, selles, et ma polnudki kõiges nii tark ja tuibli nagu kõik minult ootasid. Ma ei suutnud omastada seda armastust, mis minu ümber oli, sest ma ei osanud iseennast armastada. Nii nagu ma ei osanud oma hirmudele silma vaadata, ma peitsin pea liiva alla ja ootasin, et kui juhtub ime, siis juhtub ta iseenesest ja kui sitasti läheb, siis on see mu saatus. Teggelikult tuli mul lihtsalt võtta vastutus ja selle vastutusega kaasnes töö iseendaga. See tähendas mõttemustrite muutmist. See tähendas seda, et kui hommikul üles tõused ja Sinu pähe kargab negatiivne mõte, siis vajutadki stopi peale ja korrutad niikaua selle negatiivsuse positiivset vastet, kuni see kinnistub. Uskuge või ärge uskuge, lõpuks tuleb see automaatselt. Lõpuks te ei pea seda positiivsust teesklema või päevasele naerule ei järgne õhtust pisaratesadu, sest te hakkate nägema, et kui te vastutate oma elu eest, siis te loote oma maailma, kui te mõtelete positiivselt, siis teie maailm muutubki. Muutuvad inimesed Teie ümber, muutuvad Teie suhted nendega, muutub Teie tervis, muutuvad Teie tööasjad. 

2 aastat tagasi, sel infarkti hetkel olin ma ajutiselt tööl Soomes. Lihtsalt, et teenida kiiresti üks suurem summa. Tegemist oli liinitööga ja midagi ülihullu seal polnud ja ma olin tulnud vaid paariks kuuks, aga ma jälestasin seda tööd. Ma olen eluaeg vihanud hommikul vara tõusmist, ma vihken töid, kus ma ei saa kasutada oma loomingulisust ja oma mõistust, ma ei salli üksluisust. Ja ma lausa unistasin, et midagi juhtuks, et ma ei peaks enam minema. Oioioi – oleks ma teadnud tol ajal, et mõttel nii suur jõud on... Ma oleks võinud unistada parem meeldivamast tööst, kui et sinisest lehest. Ja pange nüüd tähele, ma kasutasin väljendit “Ma vihkasin” ...Väga tugev negatiivne emotsioon ja ma elasin sellega päevast päeva. 

Kui see läbielamine mulle üldse midagi õpetas, siis seda, et ära raiska oma elu neile tegemistele, mida Sa ei naudi või armasta. Sinust pole sellisena kellelegi kasu ja sa raiskad vaid oma väärtuslikku aega. Ükski summa pole väärt seda, et enda tervist tappa (eriti irooniline on see, et kõik see teenitud raha, kulus hiljem mööda igasugu ravitsejaid käimisele ja muidugi ravimifirmade toitmisele)  ning mis peamine – Sinu mõtetest saab Sinu reaalsus.


Ole ettevaatlik, mida Sa mõtled, sest see ongi Sinu reaalsus. Ja vaadake mind nüüd, 2a on möödas, ma tegelesin iga päev sellega, mida ma armastasin, ma ei ole saanud selle eest sentigi raha, ma süvenesin oma minevikku, teadlikult asusin korrastama oma suhteid ja vaatasin oma hirmudele otsa. Enam ma ei karda, enam ma ei süüdista ja mis peamine MA TEAN, et kõik laheneb mulle parimal viisil. Teie, armsad lugejad, olete mulle igapäevaseks meelde tuletuseks, et ma oleks pidanud ammu oma südame häält kuulama, tegema seda, mida ma oskan, mida ma armastan ja mida mind on tegema saadetud. 

Sina lood oma maailma!

Seda, et inimesed on väsinud, võib märgata iga päev. Sellele viitavad väsinud näod, pidev haiguslehtede lunimine, streigid ja protestid, soolapuhujate uksetaga looklevad järjekorrad ning eneseabi raamatute müügirekordid.

Tundub, et inimesed on tõesti omadega ummikusse jooksnud ja vajavad mõistmist, tuge ja armastust. Kõik see, mis meid ümbritseb - stress, materiaalsed väärtused, rämpstoit, kiire elutempo, vähene liikumine, depressioon, negatiivsed mõtted, mõtlematu ravimite tarvitamine -  see on viinud katastroofi äärele. Tuntakse  end lõksus olevatena, otsitakse  tõde, lahendusi ja vastuseid.

Inimesed on hakkavad mõistma, et kui nad ei võta oma elude eest vastutust, ei lõpeta vastuvoolu ujumist ja enesehävitamist, siis nad upuvad elumerelainetes lihtsalt ära. Kõik need masud ja eluviisidest tingitud haigused, laialivajunud moraalitõed, infomüra on inimesi väga tugevalt rusunud. 

Kui väga ma ka ei unistaks, kui väga ma ka ei tahaks, ei saa ka mina Teile kirjutada rohtu, mis imesid teeks ja kõik Teie probleemid lahendaks, aga ma saan soovitada midagi, mida ma olen oma nahal kogenud ja näinud, et see töötab. Ma kolistasin aastaid erinevaid uksetagusid pidi, otsisin vastuseid ja tõde. Ma olen kokku puutunud erinevate ravitsejatega, erinevate usulahkude esindajatega, erinevate spetsialistide ja nõustajatega. Küll oli tervis kehv, küll logisesid suhted, küll ei osanud ikka oma rahaasju piisavalt hästi ajada. Ja ma ilmselt lootsingi, et keegi ütleb mulle ette, kuidas ma elama peaksin ja milliseid otsuseid tegema. Kas just selle eest te ei maksagi oma arstile, nõustajale, kaardimoorile jne? Me oleme valmis üpris palju raha kulutama selleks, et keegi meie eest otsused ära teeks ja vastutuse võtaks. Ja mida see meile tegelikult annab? ee annab võimaluse ebaõnnestumise korral kellegi peale näpuga näidata. 

Ebaratsionaalsest rahalaristamisest võiks ju lausa raamatu kirjutada. Eratreenerile makstakse ulmesummasid, aga enne treeningsaali jõudmist pole isegi iseseisvalt kahte sammu kodupargis tehtud. Võlgu võetakse kergekäeliselt, aga sellele pole mõeldud, et ehk jätaks suitsetamise maha või kas mul seda hirmkallist kila-kola ikka on nii palju tarvis. Solaariumis kõrvetame end viimsete eurosentide eest ja pärast nutame, kui arst tuleb karmi uudisega, et sünnimärk mille eemaldasite näitas laboris midagi muud, kui häid uudiseid. 

Keda me siis õigupoolest oma hädades süüdistada saame? Te võite kõik oma raha anda kellele iganes, aga see teine inimene pole mitte iialgi võimeline teie tegude ja otsuste eest vastutama, sest kui midagi juhtub või valesti läheb, siis ainult Teie ise peate tagajärgedega elama. Pangatöötaja võib Teile naeratades öelda küll, et laen on soodne, aga reaalselt ise ta ei võtaks seda mitte iialgi, sest ta teab, et sellest mülkast annab välja ujuda, eriti kui arvestada tõsiasja, et elus võib kõiksugu ootamatusi ette tulla. Arst võib Teile ka kirjutada retsepti beebipillide tarbeks, aga tema teada jäävad need faktid, mida te kuulda ei tahaks ega sooviks. Kirikupapi võib Teile ka piibli põhjal öelda, mis on õige või vale, aga ainus Jumal elab Teie sees ja ainus moraalikoodeks on Teie enese südametunnistus. 

Ärge otsige vastuseid ja tõde kuskilt mujalt, kui ainult enda seest. Ma tean, et see teekond on keeruline ja valulik, see nõuab julgust, see nõuab järjepidevust. Ma ei taha öelda, et teised inimesed ei võiks anda väga head nõu või panna Teid asjade üle teisest aspektist mõtisklema, aga lõppotsuse peate ainult Teie ise tegema ja mis peamine võtma selle eest ka vastutuse. Ainult Sina ise lood oma maailma!

Ma tunnen üht noort naist, kes võiks oma elus saavutada kõik – ta on terve, kaunis, arenguvõimeline. Tema suhted logisevad, tema rahaasjad on käest, ta ei suuda enda ja oma emotsioonidega toime tulla. Ta nõuab, et kõik teda mõistaksid, hoiaksid ja armastaksid, aga unustab olulise tõsiasja, et selleks, et siin elus midagi saada, pead Sa ka seda ise pakkuma. Kui Sa mõtled pidevalt, et kuidas kellegi rahakott tühjaks pumbata või kellelegi käru keerata, siis täpselt selline saab Sinu enda reaalsus olema. Kes soovib tänamatule armastust pakkuda? Kes pakub tõde valelikule? Selleks, et muuta oma maailma, pead Sa alustama iseenda muutmisest. 

Mu süda tilgub alati verd, kui inimesed pööravad mingisse totakasse usulahku, kus neilt võetakse viimnegi vabadus ise mõelda või olla. Mu süda tilgub verd, kui ma näen, kuidas inimesed lasevad endale iga häda korral retseptiravimi kirjutada ja nad mitte kunagi ei loe, millised on koos või kõrvanähud. Ja kellegil pole neile ka aega seda selgitada. 

Ajapuudus on üks tänapäeva ühiskonna kriitilisemaid valupunkte. Kuhu me siis kiirustame? Mulla alla? Mul küll sinna kiiret pole. 

Inimesed arvavad, et nõustaja kabinetis saavad nende paarisuhted korda. Rahast pole kahju, aga miks Teil siis ajast kahju on? Kui palju te üldse olete võtnud aega, et oma partnerit tundma õppida, et temaga avameelselt suhelda või on Teil kunagi olnud aega, et öelda neid asju, mida iga inimene kuulda soovib? Ma hoolin Sinust on alustuseks päris hea. 

Seda, kas Mati või Mart on Sulle õige inimene ei saa ju Sulle öelda suvaline inimene 5 minutilise vestluse põhjal. Seda, kas Sa saaksid oma tervise korda ainult tabletti neelates või on ka alternatiivseid võimalusi, ei jaksa Sulle selgitada ükski ülekoormatud arst viie minutiga. Need on need asjad, kus Sa pead ise enda eest seisma. Sa pead panama enda prioriteedid paika. Sina teed oma valikud – kas Sa tahad kiiresti süüa saada ja oled valmis rasva, soola ja e-aineid sisse ajama või leiad need pool tundi ja valmistad enesele kvaliteetse roa. Kas Sa tahad hästi teenida ja teed tööd, mida Sa absoluutselt ei salli või eelistad pigem loobuda mõnest ebatarvilikust pisiasjast, et saakid igal hommikul tööle minna nägu naerul, kas Sa tahad, et Sul oleks lihtsalt suhe ja keegi keda koolikokkutulekul näidata või eelistad näha endaga vaeva ja oodata ära see inimene, kellega on tõeline tunne, kas Sa leiad oma laste jaoks aega täna või leiad aega siis, kui pensionil oled, aga arvesta, et siis ei pruugi neil Sinust sooja ega külma enam olla. Me elame valikute maailmas ja need valikud tuleb meil endil teha. 

Aeg mille Sa investeerid endasse pole kunagi raisatud aeg. On ülioluline õppida usaldama oma sisehäält, sest see aitab neid keerulisi valikuid ja otsuseid teha. Selleks, et suuta armastada teisi, olla teiste jaoks olemas, selleks, et olla armastatud, pead Sa eelkõige õppima armastama ennast. 

Mitte keegi pole täiuslikum, targem ja olulisem, kui Sina ise. Ainult Sina tead, mis on Sulle tähtis, mis teeb Sind õnnelikuks, millised on olnud Sinu mineviku kogemused ja õppetunnid. Ainult Sina elad endaga päevast päeva, hommikust õhtuni koos. Sina tead, kuidas miski Sinu kehale ja vaimule mõjub. Luba enesele vaid parimat. Usalda ennast. Armasta ennast!  

Usaldage, uskuge, tunnetage!

Üks minu tuttav pöördus hiljuti minu poole murega, et ta ei suuda otsustada, mida oma eluga peale hakata. Üks osa temast tahaks põgeneda kuskile maailma teise nurka ( üheotsa pilet oli juba ostetud) ja teine pool temast tahaks jääda Eestisse, sest siin on tal väga hea töökoht, võimalused arenguks ja karjääriks ja pealegi ta väga armastab oma tööd. 


Ta küsis minu nõu. Ilmselgelt ei ole see koht, kus kõrvaline isik saaks öelda, et muidugi lase jalga või oled Sa peast segi, muidugi hoia oma kohast kümne küünega kinni. 


Nagu ikka soovitasin lähtuda oma sisetundest. Kui Sa tunned, et see minek on kerge ja annab Sulle vabaduse tunde, siis mine, ja kui Sind tööpaigas piisavalt väärtustatakse, siis nad annavad Sulle kasvõi palgata puhkuse mõneks ajaks, et saaksid kohapeal järele mõelda, mida Sa siis tegelikult soovid.  Kui nad Sind ei väärtusta, siis sellise koha pärast polegi mõtet süümekaid tunda, lihtsalt mine.  


Minu enda elukogemus oli näidanud, et kui midagi on määratud, siis kõik sujub ja kui miski pole ette nähtud , tulevad teele takistused. Sa tunned kohe ära mis on need takistused, millest peaksid üle rassima, need on sellist tüüpi, mis ainult tõestavad Sulle veel enam, et tahad oma eesmärki saavutada ja on osad takistused, mida saab kirjeldada nagu saatuse sõrme, mis ei luba Sul valesid otsuseid teha. Tähtis oli meeles pidada, et usalda oma sisetunnet ning tea, et kõik laheneb Sulle parimal viisil. 


Läksid mõned nädalad mööda. Saabub sama tuttav nägu naerul. “Aitäh Sulle nõuande eest!” Jäin mõtlema, et mida kuradit, ma ei mäleta küll, et oleksin midagi väga nõu andnud. Tuli välja, et takistused olid tõesti  saabunud tema teele – positiivsed takistused. Täpselt paar päeva enne lahkumisavalduse esitamist oli kutsutud teda koosolekule ja teatatud, et ees ootab ameti-ja palgakõrgendus ning palju uusi ning huvitavaid boonuseid ja väljakutseid. Ühe otsa pilet jäi sel korral kasutamata. 


Küsisin vaid üht: Kuidas sisetunne on? Oled asjade käiguga rahul? 


”Jah, olen nii ünnelik, tunnen, et mind väärtustatakse ja minu panust hinnatakse, tahan tõesti jääda!” 

Näete, kui lihtne on tegelikult elada, kui lähete vooluga kaasa, usaldate saatust ja sisehäält. Ärge ujuge vastuvoolu. Olgu see Teie kontrollküsimus: Kas ma olen õnnelik? Iga otsus ja valik, mis te elus teete peab tegema Teid õnnelikuks, andma hingerahu. Ja vahel, kui te polegi päris kindel, et mis siis parim lahendus oleks, usaldage end lihtsalt saatuse hoolde, paluge juhatust ja mõelge lihtsalt, et kõik laheneb Teile parimal viisil. Usaldage, uskuge, tunnetage. 

Per aspera ad astra!

Armsad inimesed, 

Ma tahaksin midagi öelda, aga viimased päevad on mind lausa sõnatuks võtnud. Ma ei tea, mis toimub, kes te olete ja kust tulete, aga minu FB lehel on, kasutaks lausa väljendit üleöö tekkinud, üle 800 fänni. 

Ma ei tea, mida te minult ootate ja ma ei oska ka muud pakkuda, kui seda, et luban julgelt mõelda ja julgelt ka edaspidi välja öelda. 


Teismeeas küsiti minult ikka, et kes ma olla sooviskin või mis minu missioon siin elus on ja ma alati ütlesin, et tahan levitada armastuse sõnumit. Ma tundsin väga sügavalt, et minu kohus on inimkonda teenida. Sellel hetkel, kui seda mõtlesin, polnud ma üldse veel taibanud, et selleks oli antud mulle ka vajaminev tööriist ja anne. Mul oli oskus panna oma mõtteid paberile. 


Oma blogiga alustades olin ma oma elus juba ilmselt nii mõnedki keerulised väljakutsed ületanud, sest ma teadsin väga täpselt, et kergelt siin elus mitte midagi ei tule. Kuhu iganes ma astusin, seal ootas ees väljakutse või tõsine katsumus. Aga oma südames ma teadsin, et ma olen määratud tähtede juurde, ma teadsin, et minus on piisavalt tahtejõudu ja piisavalt sisemist sära, et murda läbi kõigest, mis elu minu teele toob. Nii saigi minu blogi nimeks PER ASPERA AD ASTRA. See polnud minu jaoks suvaline ladina keelne väljend, vaid ma tundsingi, et pikk ja keeruline teekond ootab ees, aga justkui miski helendas kõrgel ja kaugel, miski andis jõudu, ma nägin seda enda ees – see oli kaugel, aga ta oli seal. See täht sümboliseeris minu lootust, usku ja armastust. Need kolm asja olid alati minuga koos. Ma ei andnud kunagi alla, kaotanud kunagi usku ega lakanud armastamast elu. 


2010ndal aastal, kui mind oli peale infarkti koju lubatud. Istusin oma sõpradega kodus diivanil ja vaatasime filmi. Ma tundsin iga oma rakuga, et see on viimane õhtu elavate kirjas. Ja ma küsisin endalt, is everything said and done? Üks osa minust ütles, et Sa oled oma sõpru hoidnud, tõelist armastust kogenud  ja Sa oled alati kõik välja öelnud, Sa ei pea muretsema, kui Sind enam pole, siis kõik teavad, et Sa neid armastad ja puhkpilli orkestrit ja nelke oma hauale ei taha. Teine osa minust aga mõtles, et Oh Jumal, miks? Kas mul tõesti pole enam midagi maailmale pakkuda? Kas nii lühikeseks jäigi minu teekond? 


Ma läksin magama ja ma tegin seda teadmisega, et hommikul ma enam ei tõuse. Ma ei oska seda sõnadesse panna, mis tunne on lihtsalt teada, et nüüd on kõik. Korraga oli nii hingerahu kui rusuv  raskus. 


Hommikul tegin silmad lahti ja ma polnud kohe kindlasti mitte taevas. Ei meenutanud see koht ka põrgut. Ja ma polnud isegi reinkarnatsiooni läbinud. Ei olnud mul ei tiibu ega tundlaid. Mõni tund hiljem helises telefon. “Kadri, ma kartsin Sulle helistada, eile õhtul oli mul väga õudne tunne, ma tundsin, et Sa sured ära!” Minust käis läbi värin. Kuidas sai keegi tunda midagi, mida ka mina olin tundnud. Naishääl teisel pool toru jätkas: “ Ma tundsin väga tugevalt, et Sinuga juhtub midagi, võtsin ühendust kõigi oma tuttavatega ja palusin neil Sinu eest palvetada.”  Võõrad inimesed palvetasid minu eest. Ma sain aru, et ma olin pääsenud üle noatera. Mõttel on jõud! Ja mis peamine, ma teadsin, et järelikult on mul veel midagi maailmale anda. Seda kõike oleks ju võinud pidada tühipaljaks kokkusattumuseks, kuid samal ajal oli minu sõbranna, kel on sõnaseletamatud võimed, näinud unes minu surma ja rääkinud sellest minu parimale sõbrannale. Kuna selle sõbranna unenäod on enne täppi läinud (ta on näinud unes kellegi surma ja samal hetkel on inimene hinge heitnud), siis loomulikult ei julenud keegi mulle sellest isegi mitte hingata. See ei saanud olla kokkusattumus. Kaks inimest, täpselt samal öö, täpselt samal ajal kui mina, teadsid ja tundsid, et minu tund on tulnud. Kamp võõraid inimesi, kes minust mitte midagi ei tea, palvetavad minu elu eest. Ja ma elan. Mulle ei pea kaks korda ütlema, ma tean, et mulle kingiti elu, mulle kingiti uus võimalus. 


Sellest hetkest sai alguse teekond, mille sarnast ma ei osanud ette näha. Uued sihid, uued eesmärgid, uued arusaamad ja väärtushinnangud. Midagi polnud enam päris endine. Ma teadsin, et kui ma sellest välja tulin, suudan ma kõike. Elul oli veel päris palju varuks, aga sel korral ma teadsin, et kui ma muudan oma mõtteid, siis selle sama mõttejõuga võin ma purustada kõik müürid, ületada kõik takistused ja saavutada kõik siin elus. Mul polnud selleks vaja mitte midagi muud, kui võimalust elada ja see võimalus oli mulle antud. 


Ma hakkasin elama päev korraga, ma panustasin kogu oma energia ja aja sellesse, mida ma armastasin. Ma ei lasknud enam häirida end sellest, mida keegi arvas või mõtles. Ma ei varjanud enam oma nõrkusi. Ma nägin, et inimesed tahtsid toetada ja olla sel teekonnal minu kõrval. Ma kirjutasin, ma kirjutasin, ma kirjutasin, sest iga päev oli nagu õppetund, ma teadsin, et kellelgi võib seda infot kunagi tarvis minna. 


Ja kui ma olin need asjad välja öelnud, tulid minu juurde inimesed, kes ütlesid, et minul on ka sarnased mured, sarnased rõõmud ja küsimused. Ma mõistsin, et ma pole maailmas üksi, et kõik me otsime armastust, kõik me tahame olla terved ja tublid, kõik me vajame motivatsiooni ning inpisratsiooni. Ma tundsin, et võin ja suudan olla tugi. Ja ma nägin, et kui ma julgen olla mina ise, näidata oma nõrkusi ja tugevusi, siis on mul olemas inimesed, kes koos minuga tähtede poole pürgivad. 


Ma tänan Teid kõiki, ilusad inimesed, et te mind toetate ja hea sõnaga meeles peate, ma tänan, et jagate oma muresid ja rõõme, ma tänan Teid usalduse eest. 


Ma olen õnnelik seni, kuni mul on au Teid teenida. Seni, kuni ütlete, et suudan Teid julgustada ja tunnete end täidetud armastuse väega. Te ei ole üksi, meil kõigil on raskeid hetki, me keegi pole eksimatud. Me kõik oleme üks ja elame läbi sarnaseid kogemusi, katsumusi ja emotsioone. 


Ärge kaotage usku, ärge andke alla ja ärge unustage armastada. Armastage iseennast, armastage elu, armastage kõike enda ümber – loodust, inimesi, väljakutseid. Elage kirega ja lubage, et Teie ellu voolab just seda, millest Te alati unistanud olete. 

Mina unistasin võimalusest Teid teenida, ma loodan, et teen seda väärikalt. 

Armastan! 

Kas ma tunnen?

Minu juurde tulevad ikka aeg-ajalt inimesed kurtma, et nad on oma loodavas või käsilolevas  suhtes ebakindlad. Tavaliselt on vähemalt 3-4 põhjendust ka olemas, mida siis selle ebakindluse vabanduseks välja tuuakse.

Enimlevinud on probleem asjaoluga, et partneril on lapsed. Kas ma olen valmis kasuvanema rolliks, kas meie kasvatusmeetodid ühtivad, kui suur peaks minu roll olema minu partneri laste kasvatamisel, kas minust saab automaatselt kellegi jaoks isa/ema, kas mul on kohustus kaasa rääkida neis küsimustes jne.


Siis teine komistuskivi on vanusevahe. Äkki ma olen liiga vana ja ta leiab noorema, kas ma olen tema jaoks piisavalt küps, kas meie suhe toimib ka 20 aasta pärast, meie sõpruskond on täiesti erinev, mida tema vanemad arvavad, kas mu partner soovib enam lapsi saada, kas naised vananevad kiiremini, kas mul on ema/isa armastuse puudus olnud või olen ma üldse ebanormaalne?


Siis on tihti probleem vahemaaga. Kas ma olen valmis hülgama oma kodumaa/kodulinna, kas ma harjun teise kultuuriga, kas ma peaksin tooma ohvri ja lahkuma oma sõpradest teise inimese pärast, kas ta tuleb minu juurde elama, kas meie suhe töötaks ka distantsilt jne?


Need on need küsimused, mida ma kõige enam kuulen. Ja ma alati arutan inimestega läbi millised ohud võivad teatud otsuste juures olla, kuid ma pean ütlema, et lõppude lõpuks on ainult ikkagi üks küsimus, mida tuleb eneselt küsida ja millele ka väga ausalt vastata. Mida ma tegelikult tunnen? Kui neid küsimusi ja kahtlusi tekib liiga palju ja me kipume otsima pidevalt vabandusi, et miks see suhe ei peaks töötama, siis tuleb tunnistada lihtsast tõsiasja, et ju see meie soov ei pärine ikka väga sügavalt südamest.


Siin maailmas on kõik asjad võimalikud. On kasvatatud võõraid lapsi, on kolitud 7 maa ja mere taha, on elatud õnnelikult 30 aastase vanusevahega. On elatud üle kellegi vastik ämm, on saadud hakkama kehvades elutingimustes, on seistud truult haige partneri kõrval.


Kui minu tervis mingis etapis jukerdama hakkas, siis ma mõtlesin alati, et kes mind, vigast pruuti, ikka tahab. Ja kui ma siis ühel hetkel taipasin, et minu kõrvalt lahkuks ainult see, kelle armastus ei kannaks, siis sain aru, et minu tollane olukord andis võimaluse näha, kes armastab ja kes mängib armstajat. 


Keerulised olukorrad meie elus on tihti tuleprooviks ja neid ei maksa karta. 


Iga inimesega võib juhtuda midagi, Sa võid  saada jääpurikaga vastu pead  ja oledki vigane pruut, mis sest, et mees võttis enda meelest täiemõistusliku kaunitari enese kõrvale. Sa võid olla ilus ja särav noor playboy, aga Sinu naine vb armuda kellegisse teisesse ja ikka minema jalutada. Sa võid elada inimesega kõrvuti majades ja see suhe ikka ei tööta, kuigi näete igapäev ja Teil on märksa enam ühist kvaliteetaega, kui kui kaugsuhtes oleval paaril. 


Kui Sa küsid eneselt lihtsa küsimuse – mida ma tunnen ja kas see tunne on piisav vundament ühele suhtele, siis kaovad ära kõik need ülejäänud küsimused, sest siis Sa mõistad, kui tühised võivad olla kõik väljakutsed. Armastus võib muuta maailma, võib rammida läbi müüri, see võib anda tiivad ja julgustada Sind tegema neid samme, mida Sa iial poleks uskunud end tegevat.


On mehi, kes ütlevad, et nad poleks iial nõus lapsendama – “Minu laps peab olema minu lihast ja luust”, kärgib mees resoluutselt. Kohtab aga seejärel naist, kellel pole laste saamine võimalik, armub ja mõistab siis, et ka see pisike olevus lastekodust on tegelikult väärt kõike see kõige paremat ja võib olla sama suur kingitus kui sama verega beebi.  Tihti teeb elu keerdkäike ja kingib sellisele paarile ka veel lihase lapse. Nene armastus on läbinud tuleproovi.


On neid, kes väidavad end olevat tõelised Eestimaa patrioodid, kohtavad reisil kedagi, kes nende südame kiiremini põksuma paneb ja ongi minek. Südant kinni ei seo ja maa külge ei ahelda.


On mehi, kes kiruvad oma sõpru, et näe keskeakriis, on ikka vana ionas küll...Läheb aastake mööda, mees nagu uuesti sündinud – põhjust ei pea kaugelt otsima, kõrval on märksa noorem naiskodanik.


Ärge otsige vabandusi, ärge keelake endale tunnet, kui see Teil on. Ja kui Te seisate hetkes, kus kõik tundub nii võimatu,  küsige endalt, kas ma tunnen, kas see tunne on hea, kas see annab mulle tiivad? Kui vastus on JAH, siis sirutage need tiivad välja ja lennake – lennake üle takistuste ja nautige seda, mida elu Teile kinkinud on. 

Lugesin täna intervjuud Thule Lee´ga ja seal oli üks küsimus/vastus:

Mis on peamine põhjus on, miks inimesed ei ole lähisuhtes õnnelikud?

Üks asi on see, et on kokku mindud või jäädud ning ei julgeta edasi minna, on argisusse kinni jäädud, argipäev on peale tulnud. Kui inimene läheb teisega kokku, siis ta teab, kas ta sobib või ei sobi. Siin on ülioluline see, et ei tohi endale valetada. Sa võid valetada väljapoole, aga mitte endale. Enda suhtes peab olema väga aus. Ma pean ausust üheks kõige olulisemaks iseloomujooneks. Ja samamoodi on ka tantras - peab olema aus, isegi kui see on raske. Seda, et partneriga tegelikult ei sobita, ei julge keegi välja öelda. 

Pööra positiivseks, kõik laheneb Sulle parimal viisil

Mulle ikka aeg-ajalt potsatab postkasti kirju küsimusega, et kuidas Sa jaksad nii positiivne olla või kuidas see mõtete muutmine ikkagi käib. 

Kui te loete minu varsemaid postitusi, siis te saate ise ka aru, et elu pole olnud ainult lust ja lillepidu ja on minulgi olnud hetki, kus depressioon pole mingi võõras nähtus. 


Ma olen oma loomuselt väga keevavereline ja emotsionaalne inimene. Mõnda asja ei saa muuta, aga sellega saab kohaneda. Kui ma meenutan aegu, kus ma olin alla 20ne aastane, siis näiteks suhete puhul ma olen endiselt väga kirglik inimene, kes leigeid tundeid ei tunnista ja kui on armastus, siis peavad sädemed lendama. See pole muutunud, aga muutunud on minu oskus oma energiat suunata. Ma ei kontrolli oma emotsioone, ma ei suru neid alla. Kui mul on valus, siis on mul valus, ma ei saa minna arsti juurde ja paluda südamevalu eemaldada, aga mul on siiki teatud valikud. Ma saan suunata  kuidas ma mõtlen, mida ma mõtlen ja loomulikult on mul valik oma tegude osas. 



Ma olen oma elus läbi käinud väga erinevaid emotsionaalseid karusselle. Ja mingil põhjusel just tervise ja suhetejamad kippusid korduma ja olema väga sarnase stsenaariumiga. Tegelikult on see väga selge viide sellele, et me ei taha mingist olulist õppetundi omandada. Iga korraga saad nagu natuke targemaks ja juba nagu lahendad olukorra päris adekvaatselt, aga ikkagi pole veel päris see või päris nii nagu peaks. Ja tegelikult on see nii loomulik ja keegi ei saa ju meile öelda, kui kiiresti me peaks arenema või asjadest hakkama aru saama. Iga inimene ja iga teadmine tuleb Sinuni just siis, kui selleks on õige aeg. 


Näite suhete osas olin ma varajases nooruses hästi domineeriv. Siis ma sain aru, et nii ei tööta, järgmine kord surusin end alla, siis istuti päris pähe. Ja niimoodi otsidki seda tasakaalu, et kuidas ennast kehtestada ja samas olla piisavalt avatud kompromissidele. Tundub nagu jube lihtne oleks, aga see ei ole lihtne. Eriti kui oma loomuselt, oled Sa ka pigem liidri, kui alluva tüüpi. Kuna ma olen ise tugev isiksus, siis ma alati otsin enda kõrvale tõelist püksikandjat, autoriteeti. Aga samas kaks kõva kivi nüüd mingit erilist jahu ei jahvata. Ma küsin tihti endalt, et kas nurkade lihvimine peabki olema nii valuline või ujun ma vastuvoolu? Aga ma ei taha ju nõrka partnerit ja ma ei taha ka ennast alla suruda. Kus on siis lahendus? Kas minu tahtmised on vastuolulised? See on see tõde, mida ma olen aastaid otsinud, parasjagu on kogemust, aga pähklit läbi pole purenud. 


Aga olles nendes heitlustes iseendaga ja otsides vastuseid, mida polegi tihti nii kerge leida, siis on midagi, mis mind ehk nii mõnestki eristab – see on see mõttemuster, et läheb kaua läheb, aga ma tean, et kõik lõppeb minu jaoks positiivses võtmes. Ju on mulle seda teekonda vaja. Võib-olla ma ei oska märke lugeda ja tõde on siin samas nina all. Mul ei ole probleemi tunnistada, et olen vahel nõrk või, et ma polegi maailma kõige targem inimene. Ja ma usun, et neid kahte asja tehes anname võimaluse lahendustel meie ellu tulla. Vastused ei pruugi tulla täna või homme, aga nad tulemata ka ei jää. 


Viimastel aastatel on minu elu läinud selles osas päris müstiliseks, et kui ma olen omadega ummikus, siis ma võtan 15 minutit ja palvetan. Ma sõnastan lahti probleemi ja palun oma Allikalt lahendust, märki, vihjet vms. Tavaliselt kulub pool tundi v päev ja minu puhul väga tihti kõnetab mind mõni kirjakoht raamatust. See on päris awsome tunne, kui Sul on mingi jama ja Sa lööd suvalise raamatu lahti ja seal on terve lõik või lausa lehekülg, kus on otse öeldud, midagi, mida Sul just väga vaja oli. 


Siit tulebki vastus küsimusele, kuidas ma suudan nii positiivne olla. Väga lihtne, ma alati usun, et kõik laheneb mulle parimal viisil. Ma usun, et lahendised on olemas ja jõuavad minuni. Ma usun, et info, mida ma vajan, saab minuni juhitud. Ole ainult tark ja hoia silmad/kõrvad lahti. 


 Kas Teie elus on olnud hetki, kus te palute kellelgi oma elust lahkuda, üritate teda oma peast või südamest välja saada või proovite ise minema kõndida? Ma teen seda väga tihti. Nimetaks ennast lausa põgenikuks. See juhtub just siis, kui ma omadega nii kinni jooksen, et tundub nagu õhk saab otsa.  Ja just siis, kui te olete seda teinud, juhtub midagi, mida saab nimetada lausa saatuse irooniaks. Teist mitte sõltuvatel põhjustel jooksevad teie elud ikka kokku ja teed ristuvad, isegi kui olete mõlemad alla andnud, loobunud ja head teed soovinud. See on saatus. Ja need situatsioonid ei juhtu asjata. Neid märke tuleb osata lugeda ja mõista. Kui Teil ei lubata veel teineteise eludest lahkuda, siis järelikult on midagi veel õppida või kogeda, midagi on Teid ees ootamas. Võib-olla veel tuliseid vaidlusi, mis aitaks Teil eneses selgusele jõuda, võib-olla veel pisaraid, mis õpetavad Teid valusal toonil, võib-olla on see armastus ise, millele te kergekäeliselt käega tahtsite lüüa. Saatuse vastu ei saa... Usu lihtsalt, et kõik laheneb Sulle parimal viisil ja võta vastu kõik, mis Sinu ellu saadetakse. Nende asjade, inimeste ja olukordade vajadust ja tähtsust võid Sa mõista alles aastate pärast.


Kui on pisarad, kui on valu, kui on segadus või mõistmatus, siis pööra see positiivseks. Kui Sa oled emotsionaalne, nagu mina, siis võta paber ja kirjuta või tee muusikat või suuna see energia sporti. Kui Sul on emotsionaalselt rasked ajad, nagu minul on olnud, siis võta kõiki kogemusi, kui väärtuslikke õppetunde. Kui Sa pead silmitsi seisma füüsilise valuga, siis olgu see võimalus õppida silmisti seisma oma hirmudega – kõik mis ei tapa, teeb tugevaks. Kui Su elus pole seda õiget inimest, siis ära torma kohe kassi võtma või lange depressiooni, veel pole lihtsalt Sinu aeg, investeeri see aeg iseendasse ja saa paremaks, targemaks ja tublimaks inimeseks, et ühel päeval olla veel fantastilisem kaaslane. Kui keegi Sinusse ei usu, siis võta seda kui motivatsiooni allikat ja tõesta neile vastupidist. Kui Su elus on ebameeldiv inimene, siis olgu see väljakutse, kuidas olla tasakaalukam, säilitada rahu, lahendada konflikti situatsiooni ja arendada tolerantsust.


Pööra positiivseks! Ära karda oma olemust ja loomust, ära keskendu negatiivsele, ära uju vastuvoolu  ja pea alati meeles KÕIK LAHENEB SULLE PARIMAL VIISIL! 

Varjatud sabotaaž

Mõni aeg tagasi juhtusin ühele huvitavale üritusele. Kohale olid tulnud koorekiht karvaseid ja sulelisi, kes kõik üritasid mulle selgeks teha, et ma peaksin kuuluma nn. eliitklubisse, kus käivad koos edukad inimesed.  Kõik on nii terved, rikkad, targad ja tublid ja kui kellelgi ka midagi on halvasti, siis selle tunnistamise asemel tõmbad suunurgad üles ja särad ning ütled, et: ”Pole probleemi!” Kõik naeratasid seal nagu võltsid ameeriklased ja olid omadega rahul. Ega siis positiivses mõtlemises polegi midagi halba, aga ma ei poolda sellist “mängime edukat” elustiili, eriti kui on tunda, et ülehinnatakse materiaalseid väärtusi. Loomulikult tuleb keskenduda positiivsele ja mõelda, et kõik saab korda jne, aga kui võetakse vabadus oma arvamust avaldada ja kui Sa julged mainida, et täna äkki polnudki maailma parim päev, siis sõna otseses mõttes rünnaku alla sattud, siis mulle päris selline vabaduse piiramine ei sobi. Asi on maitses, eksole. Ma väldin igasugu usulahke, “eliitklubisid” jms kollektiivseid ajupesulaid. Ma olen seda meelt, et tähtis on kuulata oma südamehäält, vältida välist infomüra  ja vahel on vaja ka nõrkushetke või kehva päeva, oluline on lihtsalt selles olukorras tajuda, et see on loomulik asjade kulg ja mitte kuskile pahasse päeva kinni jääda. Minu jaoks on ausalt veidi totter panna end fancylt riidesse ja mängida edukat, ainult sellepärast, et keegi nii ütleb või ma kuhugi kuulun või sellepärast, et siis ma paistan edukas ja saan ka kindlasti edukaks. Kuigi ma üldse ei vaidle, et mõttel on jõud, aga kohtasin seal inimesi, kes koosolekule tulid küll üleslöödult, aga kodus nelja seina vahel on täiesti tavalised dressiinimesed. Sa ei loo ju siis mitte oma edu, vaid see on udupeen näitemäng.  Nii mõnigi väga rikas, tunnustatud või andekas inimene käib dresseides ja see pole mingi näitaja. Näitavadki tihtilugu need, kel maski taga tühi kest on. Ema Teresa ei oleks pannud little black dressi selga, et näida edukana, ometigi oma tegemistes ta seda 100% oli ja maailma  oma jalajälje jättis. 


Aga see õhtu oli siiski väga olulise tähendusega minu elus. Ma tutvusin ühe inimesega, kellega ma sel õhtul, karvu pidi kokku läksin, oleks ehk palju öeldud, aga ütleme nii, et ta kuulus sinna leeri, kes kõik pidasid mind vastikuks isemõtlejaks. Ma julgesin kõva häälega öelda, et mulle tunduvad siin mõned põhimõtted natuke vastukarva olevat ja mind selline demokraatia ja sõnavabaduse piiramine häirib ja põhimõtteliselt peale selle  väljaütlemist  olin ma kohe rahvavaenlase rollis. Ma tean väga hästi, et ka see sama inimene mõtles tol hetkel samamoodi. Aga midagi oli, mis mul silma/kõrva jäi – see oli tema lugu ja ma võtsin vaevaks talle kirjutada. Ja ta tunnistas, et vaatamata minu mässumeelsusele oli temagi sel õhtul koju läinud ja mõelnud, et huvitav mis inimene ma selline olen. Sellest totrast vahejuhtumist ja ebaõnnestunud õhtust kasvas välja üks äärmiselt oluline tutvus. 


See polnud kindlasti mitte sõprus, mis oleks arenenud väga lihtsaid teid mööda, sest ette tuli korralikku egode põrkumist ja meil kummalgi olid väga tugevad sisemised konfliktid, millega oli tarvis tegeleda. Tänu sellele inimesele õppisin ma märkama, et liiga tihti ma saboteerin iseend. Ja igakord kui ta seda mulle ütles (ja seda juhtus väga tihti), siis ma muidugi vihastasin end kringliks, ärritusin ja hakkasin end õigustama ja vabandusi otsima. Selline käitumine oli väga oluiliseks märgiks, et minu vastne sõber oli torganud  täpselt mädapunni südamesse. 


Minu suust võis ikka kuulda lauseid stiilis: “Mulle meeldibki, kui mul söögiraha pole, see õpetab ja kasvatab”, “Ma olen tõepoolest kõike juba proovinud, et tselluliidist lahti saada”, "Ma ei saa aru, miks kõik mu suhted logisevad, ma koguaeg unistan Härra õigest ja harmoonilisest suhtest”, “Mu tervis ongi nii kehv, ma ei saa ju ise midagi enam teha” jne. 


Ma nimetan seda enesega lollimängimiseks. Lahendused ei saanudki minuni jõuda, sest ma ajasin iseendale totaalselt pada. Oma varjatud ja valede mõtetega töötasin sõna otseses mõttes oma harmoonilise tuleviku vastu. Tähtis oli leida vabandus ja õigustus kõigele. Tõsine egolaks ikka küll, kui nüüd sel võõral inimesel on minu osas õigus ja üldse, kuidas keegi julgeb ta mulle öelda, et äkki ma oma olemuselt olengi lihtsalt kergemeelne flirtija või mis tähendab, et ta tuleb mulle ütlema, et ehk ma peaks trenni tegema (need pole tema sõnad, aga teemad olid umbes sellisesse auku). 


Kas ma näiteks olin tõesti kõike proovinud, et tselluliidist vabaneda või olin ma proovinud ainult enda jaoks mugavamaid variante? Ma olin ju kõiki kreeme katsetanud, aga hallo aafrika, äkki oleks aeg trenni teha!? Selle variandi ma lükkasin oma peast sujuvalt välja, sest mulle ei meeldi sporti teha ja ma ei viitsi ja siis ma räägin ja kurdan kõigile, et ma olen absoluutselt kõike proovinud! Milline enesepettus! 


Oma tervisejamasid ja rahalist seisu oskasin ma kohe eriti agralt kaitsta ja õigustada. Kõik teised olid süüdi. Nii lihtne see oligi! Seda varianti nagu ei tulnudki pähe, et äkki oleks aeg ise vastutus võtta ja kõigile posijatele ja valgekitli tädide kõrval usaldada iseennast ja teha ise midagi konkreetset ära. Kui mulle seda öelda juleti, siis ma muidugi jälle vahutasin 3 päeva ja süüdistasin oma sõpra selles, et ta ei saa üldse aru, kui keeruline olukord on. Hoolimatu! Egoistlik! 


Raha teema oli veel eriti terav ja valus. Ma ei tahagi ju raha üldse, mulle ei meeldigi raha. Mis sest, et üüri polnud enam millegi eest maksta ja praekartulid olid põhiteemaks. Ma olin eluga nii rahul, et ise ka ei usu. Tegelikult ma vist ise isegi uskusin seda juttu, aga mu sõber küll ainult muigas selle peale ja nüüd ma saan aru ka miks see nii oli. Kellele ma siis õigupoolest päevad läbi valetasin? Iseendale ikka! Jah, ma pole iial olnud materialist, aga olgem nüüd ausad, ega võlakoormat ka selga ei sooviks ja vorts leiva peal oleks päris tänuväärne. Isegi kalamarja saia lubaks enesele, aga ausõna(seekord ma ei valeta ei endale ega teistele), vahel harva ainult.


Ma olen sellele sõbrale väga tänulik, sest ta oli üks väheseid julgeid, kes võttis esiteks vaevaks mind tundma õppida ja sealhulgas ka mulle alati tõtt otse näkku öelda. 


Aeg veeres edasi ja mina siplesin oma võrgus, püüdes lõpuks tunnistada endale, kes ma olen, et peegelpildi mitte sobimisel oleks reaalne alguspunkt, kust muutustega alustada. Püüdsin mõista, mida ma siis tegelikult tahan, millised on minu võimalused, kui palju ma oma potentsiaalist reaalselt ära kasutan jne. Väga tänuväärne aeg ja palju sisemisi konflikte, mida selle ajaga lahendatud sai.


Ja nagu ikka, alati kui olen mõnest etapist välja tulen, saadetakse minu ellu keegi, kelle puhul ma saan nüüd võrrelda, kuhu ma jõudnud olen ja kui totakas see kõik oli. Ma tutvusin inimesega, kes oli nagu koopia minu eelnevast minast. “Ma olen nii haige, et ma ei suudagi rääkida” (räägib inimene, kes jaksab päris edukalt iga päev tööl käia, aga siis kui oli tarvis asjadest rääkida, siis oli ta nii haige). “Ma ei tea, mida ma tahan!” (muidugi Sa ei tea, sest sa ei julge endale tõtt tunnistada). “Sina oled kõiges süüdi, ma teadsin kõiki vastuseid ja kõik plaan oli valmis, aga Sinu käitumine pani mind kahtlema” (kes siis veel süüdi on, kui kõik teised, loogiline). “Mulle meeldivadki need 10 aastad vanad ja kulunud  teksad, mul on selline maitse ja need on väga mugavad” (äkki tunnistad siiski, et shoppamine pole su meelistegevus ja naiselik abi kuluks vahel ära).


Ja kui ma midagi öelda julgesin või vihjasin, et tundub, et Sa ei aja mitte kägu mulle, vaid pigem iseendale, siis ma alles kuulsin kes ma olen. Ega ma siis paha pärast! Ja nüüd ma saan oma sõbrast, kes ka mitte ei öelnud sellepärast, et mind päevast päeva närvi ajada, vaid sellepärast, et ma õpiksin endale tõtt tunnistama, et ma ei töötaks iseenda vastu, et ma ei elaks oma elu liiga keeruliseks, et lahendused saabuksid minu ellu kiiremini. 


Karta on, et minu puhul ma lihtsalt ei viitsinud sporti teha ja ma ei viitsinud vastutust enda elu üle võtta ja ma ei julenud tunnistada, et olen rahaasjades saamatu ja ei oska küsida õiglast tasu. Ja seda ma ei julenud ka tunnistada, et ma ise ju alati keerutasin endale kokku need nö keerulised suhted, sest mulle alateadlikult meeldiski kogu see draama ja action, ma nautisin seda, see oli inspireeriv. Ja mulle meeldis pärast kurta, et kuidas küll minul alati nii juhtub! Ei tea tõesti, kes seda suppi ise pidevalt keetis, oot, vaatan veel ümberringi, Kas Sina keetsid mulle selle supi? Või Sina? Oh shit, I did it!  Ja nii tore oli õigustusi otsida...ja vaielda ... How silly! 

Lõpeta enese saboteerimine! See ei täida Sinu kõrgemat eesmärki! 

Mask maha!

Miks on nii, et kui keegi ei näe ja keegi ei tea, oleme me teised inimesed? Miks me julgeme end vabaks lasta suvekodus, kus naabreid pole või reisil olles, kus tuttavad ei näe? 

Kas ma mitte ise pole samasugune olnud? Oi ma ei tohi nii öelda, sellepärast, et see võib mu poliitilise karjääri rikkuda. Oi ma ei tohi selle inimesega küll avalikus kohas liikuda, mida küll naabrid mõelda võivad? 

Inimesed elavad selle järgi, mida keegi arvab või mille keegi suvaline tõeks on raiunud. 

Lähete pulma ja noorpaar vannub suguvõsa silme all, et:”Ma armastan Sind asurmani ja olen Sulle terve elu truu!” Ja siis näed paar aastat hiljem, kuidas tüüp täie rauaga vasakule vehib – säh Sulle truudus! My ass selline armastus! Aga miks selliseid totraid lubadusi anda? Kas me valaetame tahtlikult endale, oma suguvõsale, Püha Isale, kes meid paari paneb? 

Kui Osho, kes on üks minu vaieldamatuid lemmikuid, kirjutas kunagi, et: "Praegu ma armastan Sind ja annan end tervenisti Sinule.Järgmisest hetkest ei tea ma midagi. Kuidas saaksin midagi lubada?Anna mulle andeks", siis ma mõtlesin, et taevane arm, kuidas keegi saab nii öelda? Ja tänasel päeval saan ma sellest aru. Ma olen tihti kohanud inimesi, kes räägivad mingist elust 30 aasta pärast. Esiteks sai mulle paar aastat tagasi selgeks, et elu on nii kaduv, et pole midagi idiootsemat, kui muretseda homse pärast, teiseks olen ma erinevaid paare jälgides aru saanud, et mulle pole küll vaja mingit totakat formaalsust, kus paberi peal on küll suur armastus ja truudus, aga reaalses elus on teisest inimesest täiesti kama kaks.

Oli aeg, kus mu kolleegid olid peamiselt mehed. Ma ei liialda, kui ma ütlen, et 75% panid küll vasakule. Kes valimatult, kes pidas aastaid mingit teist naist, kes vahel libastus viinauimas. See pani asjad minu jaoks  paika. Mõnes mõttes oli see reaalsus isegi natuke liiga karm. Tunne oli selline, et targem on meest üldse mitte kunagi võtta. Enamikel olid naised selleks, et oleks keegi kellega avlikult end näidata (maine küsimus), selleks, et lapsi saada (tore kodukana kulub ju alati ära, kes koristab ja lapsi kantseldab) ja osade puhul jäi isegi põhjus segaseks, et milleks üldse naist kodus hoida, kui ikka nii savi on. 

Ja siis mul meenusid noorusajad, kus ma suhtlesin kristlike noortega. See oli see eneseotsimise aeg, kus kõik taolised küsimused kohutavalt huvi pakkusid. Neil justkui tundusid olema mingid väärtushinnangud. Samas oli see ikka armastus või pigem hirm Jumala ees? 

Aastad möödusid ja mulle tõesti tundus, et kui “kuri Jumal” ära võtta, ööpimedus samuti ära kaotada, siis jäävadki ainult mingid tühised kestad järgi, kestad milles pole ei austust, armastust ega siirust. 

Ma olen endalt küsinud mitmeid kordi, et miks inimesed elavad nii? Miks nad vannuvad midagi, mis neist ei sõltu? Miks nad annavad alusetuid lubadusi? Miks nad teevad kehva mängu juures head nägu? 

Mina lausa väldin klišeelike väljendeid “Armastan Sind surmani” jms.  Ma võin seda siiralt tahta teha ja see võib ka juhtuda, aga ma ei saa just väljastada garantiikirja. Vanasti ma ilmselt nii ei mõelnud, aga nüüd küll, et kui midagi saab otsa, lõppegu see siis väärikalt. Kui tunne on, et enam pole midagi pakkuda või partner ei paku seda, mida ootaks, siis ära alanda ennast ja teist inimest, vaid pea teisest nii palju lugu, et annad ta vabaks. Ma ausalt ei tahaks elada sellist elu, et naabri Malle tuleb mulle rääkima, et minu mees kohtub salaja mingi Mari või Siiriga. Ja mind alandaks ka see, kui mees mulle igal õhtul näkku valetaks. Ma võin andesta nii mõndagi siin elus, aga valetamine on asi, mille peale ma tõmban päeva pealt joone alla. See näitab austuse puudumist, see on selgrootute tunnus.  Mis armastusest me siin räägime? Kellele sellist armastust vaja on? Räägime siis asjadest õigete nimedega, altaril tuleb lubada, et:"Ma seisan Sinu kõrval kohusetundest kuni surm meid lahutab. Seisan ka siis kui armastus ära hääbub. Ära muretse, kui kõik kokku variseb, siis ühine pangalaen  hoiab meid ikka koos. Ja isegi kui mul on teine naine, või ma seksin oma sekretäriga, siis ära muretse, juba laste pärast ma Sind ikka ei jäta!"  

Kuidagi nii võlts on siin maailmas vahel kõik ja see nii häirib mind! Ma tahaks elada hetkes, nautida seda, mis mul on, seda aega, seda ruumi, neid inimesi. Ma ei taha küll ilusaid lubadusi loopida, et siis pärast neid murda või kellelegi näkku valetada. 

Ma pigem tunnistan endale tõtt, et mina muutun, maailm muutub ja ma ei saa kõike ega kõiki kontrollida. Sundida kedagi midagi lubama on enesepett. Täpselt nagu on enesepettus see, et minu mees või minu naine ei petaks küll mitte kunagi! Pettis ta juba sel hetkel, kui ta arvas, et elus jääbki kõik nii olema, nagu kuskil paberil paika pannakse. 

Südames elab armastus, mitte paberil... Ja muidugi mulle meeldiks mõelda, et ma papiga 70 aastaselt rõõmsalt kurke rohin ja Elmarit kuulan, aga samas, kes teab, mis elu tuua võib. Võib-olla see kellega seda teekonda täna alustan on 10 a pärast surnud ...või pole mind. Võib-olla veedame oma elu parimad ühised 10 aastat ja siis taipame, et iga asi, sh ka ilus asi saab kord otsa. Mõned inimesed on meile vajalikud teatud arenguettapideks siin elus.  Kas siis õige oleks mälestuse küljes rippuda, üksteisele näkku valetada ja head nägu teha? Mul tõusevad ausalt öeldes ihukarvad püsti, kui ma mõtlen, et mulle ronib igal õhtul kõrvale mees, kes samal ajal kellelegi teisele tundeid avaldab või minu voodist otse teise voodisse ruttab. Ma saan aru, et inimene harjub kõigega, lepib kõigega, aga kas see on see, millest ma terve teismeea nüüd unistasin? Not really! 

Sel päeval, mil ma surmaga silmitsi seisin. Sel päeval ma lubasin endale, et iga minut minu elus on väärtuslik. Ma tahan elada täna, mitte muretseda homse pärast, sest saatust ma muuta ei saa ja kõik, mis määratud tuleb nagunii. Ma lubasin endale, et ma luban enda ellu ainult siiraid asju. 

Inimesed, kes pole surmaga silmitsi seisnud, ei tea mis tunne see on, kui Sa küsid endalt, et kas ma elasin oma unistuste elu või elasin ma kellelegi teisele? Kas ma armastasin siiralt või vältisin kellelegi haiget tegemist? Ma tean, et enamik tahavad kuulda ilusaid sõnu, lubadusi ja rääkida sellest, mis saab 10 aasta pärast. Aga uskuge inimesed, seda tehes te unustate elada tänases, nautida tänast päeva. See on Teie aeg, mis jookseb. Ma ei taha elada ühtki minutit oma elust vales, sest see on raiskamine. Sestap ei valeta ma iial iseendale, ega ka kellelegi teisele. Ma ei oota, et kuna pensionipõlv saabub, et siis häid raamatuid lugeda või  tegeleda oma lemmikhobidega, sest võib-olla pensionipõlves pole mul enam seda võimalust. Ma elan oma unistuste elu juba täna! 

Ma ei ela kellegagi koos, sest oleks juba aeg või sellepärast, et ma lubasin kunagi midagi. Ma olen inimesega siis, kui ma tunnen, et see teeb mind õnnelikuks, kui ma tunnene, et selles on siirust ja see on tõeline just täna, just siin ja praegu. 

Mäletate, mida ma küsisin postituse alguses? Ma küsisin, et miks me oleme õnnelikud siis, kui keegi ei näe, kuule ja tunne? Sest siis ei kanna me maski. Kõige hullem on see, et elu maskiga koormab kõige rohkem meid endeid, sest me surume end maha, püüame elada nii nagu keegi teine õigeks peab. Proovige ühel päeval elada täpselt nii, nagu Teile meeldib ja õige tundub. Öelge neid asju, mida te olete alati öelda tahtnud, tundke neid tundeid, mis te olete ehk alla surunud, tehke neid asju, millest Teie unistanud olete, olge ausad iseenda ja teiste vastu. Unustage ära, mida keegi teine arvab ja mõtleb, sest see on Teie üks ja ainuke elu, see on Teie aeg ja Te väärite parimat, te väärite õnne. Milleks olla õnnelik ainult siis, kui keegi ei näe? See on teie valik, olla õnnelik iga päev! Sina lood oma maailma!