Viin päästab mehe hirmuahelaist?

Kuna ma olen vallaline ja minu sociallife on suhteliselt tihe, siis juhtun päris sageli vallaliste ja mitte nii vallaliste meeste sihtmärgiks, kelle eesmärk on ilmselgelt naine voodisse rääkida. Eks alkohol teeb oma töö ja sellistega on paras maadlemine. Aga mitte sellest ei soovinud ma rääkida. Kaudselt siiski. Olles natuke aega siin ilmas elanud, olen ma kohanud ikka erinevaid mehi ja üritanud ka igasugu situatsioone ja meeste mõttekäike analüüsida.

Kui kuulata repliike või lausa monolooge, mille abil naist voodisse üritatakse saada, siis esmapilgul jääb tõesti mulje, et eks see üks päheõpitud tekst on, mis enamike naiste puhul töötama peaks ja neiul stringid ise jalast kaovad. Mehi ja taktikaid on erinevaid, aga kui sügavamalt jälgida, siis kas tegemist on ikka joobnud inimese hämaga või püütakse selles seisundis minna teise reaalsusesse?

Kui Eesti mees on muidu tunnete avaldamise osas paras tossike, siis pitsike viina teeb selles osas imesid. Kui naised, kes ei pärine Vouge kaanelt on üpris keskpärased, siis pärast 3 õllet on nad ju täitsa pandavad. Kui kaine peaga ei tihka meeldivalt naiselt seksi manguda, siis pärast hot shoti on see kuidagi eriti mõistuspärane. Kui kainena ei meeldi meile teemad nagu lapsed ja abielu, siis purjuspäi võiks sellest täitsa rääkida. Kas pole? Just selliseid erinevaid mõttekäike ma peaasjalikult kuulen. Aga mis siis on nende taga?

Ehk mehed lähevadki oma teise maailma korraks – maailma, kus nad tegelikult elada sooviksid, maailma, kus nad saavad olla julged rüütlid, lõunamaised südametemurdjad, kes suudavad ja oskavad öelda ilusaid sõnu, kes julgevad nõuda head seksi ja teha tulevikuplaane. See on maailm, kus naised on ilusad ja head, kus korvid pole nõnda valusad. Miks purjuspäi inimene julgeb? Sest siis on valulävi kõrgem ja hommikul saab pugeda vabanduse taha „Ma ei mäleta!”

Mul on paar juhtumit, kus vastaspool on hommikul väitnud, et tema pole üldse siivutuid samme astunud ja ta ei mäletagi midagi. Keda te lollitate??? See on riivatud ego, mis ei taha mäletada, et Teile on julmalt korvi antud. Ma tean mehi, kes võivad olla täis nagu tarakanid, aga kätt nad Sulle külge ei pane. Neil pole seda vajadust ja siis on teine sort mehi, kes lausa peavad vähemalt korra katsetama, kas hammas peale hakkab. Seda sorti mehed on kaine peaga parajad tossikesed ja üritavadki just joogisena enesele midagi tõestada.

Olgem ausad, mina isiklikult pole küll kunagi nii purjus olnud, et oleksin langenud sellise mehe kätevahele, kes mulle vastumeelt on. Ja ma sügavalt kahtlen, et mehedki suudavad tõelised peletised kauniks juua. Keskmine kodanik ikka helistab täis peaga endisele armastusele või üritab voodisse saada partnerit, kes pikalt fantaasiates uidanud on.

Mulle tundub meeste alkoholiuimas käitumine alati teps kahtlane – raske uskuda mälulünki, raske uskuda, et see ila on välja töötatud eesmärgiga keppi saada. No võib-olla isegi on, aga samas räägib see ikkagi mehe alateadlikest soovidest. Silitan ja räägin ilusat juttu, lootes seda ka vastu saada. Ja rääkigu mehed mida tahavad, armastatud ja hoitud soovivad nad ka kaine peaga olla, aga ikkagi kipub olema, et ilusad ja head oskavad nad olla vaid purjuspäi, sest siis on oht haiget saada väiksem.

Tähtkujudest :)

Kuna praegu on see teema jälle moes, siis tegin oma kogemuste põhjal mõned tähelepanekud:)

Ambur: Tühja/tähja norija - never!
Kaljukits: Füüsiline tõmme, vahel ka intellektuaalne, aga liiga kinnised - jääb ära!
Veevalaja: Need räägivad ainult seksist...hmm.
Kalad: Lilli saab kuhjaga, aga üldiselt on nad sõltlased- alkohol v drugid v kõige hullem Sinu sõltlased - vangi elu- ei iial!
Jäär: üks tuli mulle kunagi kätega kallale- ei jäänud hea mulje.
Sõnn: Üks austaja oli mul sõnn, kord viha hoos midagi kobisesin ja ei võtnud paar päeva ta terrori kõnesid vastu, seejärel tabas mind surmahirm...Nende meestega pole nalja, kui tülli lähed on targem ise endale kuul pähe lasta.
Kaksikud: Pidevalt veiderdavad ja püüavad oma nalja taha peita tõsiseid tundeid, aga kui juba tunded mängus on, siis kaksiku südamesse jääb see naine pikaks ajaks:)
Vähk: Müstika! Neist ma ei saa aru, vanemad vähid on toredad, nooremad teevad mingeid veidraid käike ja hoiavad voodis nii kõvasti ümbert kinni, et võid lämbumissurma surra.
Lõvi: Tantsida saab kõvasti ja toredad on nad küll, aga ma ei kujuta seda päris hästi ette.
Neitsi: Pole ühegagi väga kokku puutunud, pidid puhtusefriigid olema.
Kaalud: Kui seksist juba juttu tuleb, siis on selge, et tegemist on konservatiividega. Nende meestega suheldes peavad olema raudsed närvid, sest tegemist on tõeliste naistemeestega ja väike vale pole nende jaoks patt. Iseloom on kerhelt öeldes sitt! Aga kui võidad nende usaladuse, siis tulevad nad Sinuga läbi tulest ja veest!
Skorpion: No ilmselt see tähtkuju on midagi vaimule,kehale ja mõistusele... Aga kui ära armuvad, siis paiskavad selle niimoodi näkku, et võid infarkti saada, aga see on ju tglt armas :)) Üldiselt kõige tõsisemalt võetavamad mehed ;)Skorpioni kõrval nälga ei sure!

Üks kaunis kiri :)

Sain ühelt oluliselt inimeselt kirja...see on üks ilusamaid kirju, mille olen saanud. Seda kirja lugedes ma tundsin, et minu nõrgad küljed pole mitte põlu all, vaid need on pandud kirja kui tugevused. Seda kirja lugedes ma tundsin, et elu on ilus ja inimesed minu ümber veel ilusamad. Ma tean, et võlgnen palju oma sõpradele, kes minu eest on hoolt kandnud nii füüsiliselt kohal olles, kui ka mõtetes minuga koos võideldes.Kirjutaja lahkel loal jagan seda Teiegagi :)

Kallis Kadri,

Sa oled täiesti teistmoodi kui teised. Kunagi kui sa rääkisid natuke rohkem oma elust, mõtlesin, et arvestades läbielatut muutuks iga teine kinniseks ning kahtlevaks, kardaks usaldada. Sina aga lubad inimesed avali käsi oma maailma,kartmata neid. Ja see on teistmoodi. Olen vahel mõelnud, et teatud määral polekski sa nagu n-ö traditsiooniline täiskasvanud vaid pigem sarnaned oma käitumiselt minu 2 aastase tütrega. Sama avatud,sama soe ja sama siiras. Kui tema ütleb,et ma olen kallis, siis olengi. Sinuga on samamoodi. Siirus on see, mis sinus võlub. Ka siirus iseenda tunnete, inimestega suhtlemise jm osas.
Jumalaga on veidrad lood. Ja tal on veidrad plaanid. Aga minu arvates üks on kindel - ta ei luba enne meist mitte kedagi ära, kui oleme oma eesmärgi täitnud. Ja see eesmärk ei ole inimestel sama. Sinu eesmärk ei ole täidetud. Seda on tunda ja seda on näha. Ma arvan, et peaksid oma lugu rääkima. Just nii siiralt nagu sa oled. Sest nagu sa facebookis nägid, siis inimesed harrastavad pea liiva alla peitmist. Kergem on mõelda - minuga ei juhtu, see on ohutu, kui endale tunnistada - tõesti, sellega on omad ohud seotud, võibolla tasuks oma naistearstilt küsida teisi meetoteid.

Mulle tundub, et me ei oska, tõesti ei oska, ei oma elu ega inimesi selles elus väärtustada enne kui meid raputatakse nagu soolatopse. Raputatakse tugevalt ja tuletatakse meelde - elu võib lõppeda vaid paari sekundi murdosa jooksul. Ja oma vabandused, oma armastusavaldused, oma head soovid, kõik, mis jäi tegemata - see jääbki. Seepärast on nii ääretult oluline hoida, neid kes südamesse pugenud ja neile meelde tuletada, et neil on koht, neil on roll ja neid ei unustata. Nad ei ole üksi. Ja mitte ainult siis kui mure on suur, vaid ka siis kui mure tundub või on imetilluke ja tühine. Mure on mure.

Ehk siis lühidalt. Ma ei usu jumalasse otseselt, kuid ta on minu maailmas kaudselt. Ma olen elus 3 korda jumalalt palunud abi. Sinu eest 3 korda. Lihtsalt, sest sul on minu elus roll. Sa annad midagi,mida teised ei anna. Sa tuletad meelde mulle teatud lapselikke ilusaid asju, siiras olemist. Ja ma loodan, et see, et on nii palju inimesi, kes sinust hoolivad, aitab sind. Sest sul on veel palju ees. Raske uskuda, et maailmas ei ole ühte mitmelapse väga head emmet Kadri. Peab ju olema üks emme Kadri. Ja naine Kadri. Ja sõber Kadri. Ja veel palju vorme sellest Kadrist.

Oled kallis!

Hoia ennast!

Ajuinfarkt

Seda, et elu karm ja ebaõiglane on, teadsin ma juba ammu, aga vahel nagu veidike liiga karm. Paar nädalat tagasi tundsin Soomes, et midagi on nagu veidi valesti – peapööritus, iiveldus, nõrkus. Kuna väljas oli ca 40 kraadi kuuma, siis arvasin, et ju see kuumarabandus on ja ei pööranud asjale suuremat tähelepanu. Võtsin külmavee pudeli kaissu ja kobisin magama – arvasin, et nädalavahetus mind ära kurnanud. Õhtul oli juba kõik ok ja unustasin vahejuhtumi sootuks. Paar nädalat hiljem valasin piima klaasi ja hakkasin sellega toa poole minema – miski tundus valesti, klaas hoidis viltu ja äärepealt oleks piim põrandale voolanud. No ikka juhtub, ju olen lihtsalt kobakäpp. Sama arvasin ka hommikuti, kui pesu hästi selga ei saanud, et ju lihtsalt uni silmas veel. Ka arvutiga trükkides vigu tehes ei osanud ma veel miskit kahtlustada. Paanika tabas mind päeval mil suutsin kogu oma õhtusöögi vaibale pillata, pisar voolas ja nühkisin lapiga põrandalt kartuleid kokku. Otsustasin, et midagi tuleb ette võtta ja suundusin kohalikku tervisekeskusesse, kus nooruke arstitädi õlavöödet katsudes arvas, et tegemist lihaspingega ja veri ilmselt lihtsalt hästi ei liigu, ning kirjutas välja hobuse doosidega valuvaigisteid ja lihaselõdvestajaid. Öösel aga läks asi täitsa kummaliseks, käsi tardus, käes olev asi jäi kui liimitult pihku ja järsku oli tunda elektrit, seejärel valu ja siis läks tsirkus lahti – käsi vehkis igas ilmakaares, küll peksin ma ära iseennast, küll mööblit, paremaga kinni hoida ma seda ei suutnud, terve vasak külg kiskus maad ligi. Hoog taandus, kuid kordus ca 20 minuti pärast uuest, mistõttu pöördusime kohe kiirabisse. Kohapeal tuli võtta järjekorra number ja oodata – taas tabas mind hoog. Arstid kõndisid tuimalt mööda ja ütlesid vaid, et kõigil on siin järjekorra number. Ümberolijad vaatasid mind nagu pidalitõbist… Mõistus oli mul selge, aga oma vasakut kätt ma ei suutnud kontrollida. Lõpuks saabus minu kord. Hoog kordus arsti käte vahel, kes arvas, et tegemist pole millegi eluohtlikuga ning andis mulle rahusteid ning palus puhktuppa minna.

Nädalavahetusel ootas mind tagasisõit kodumaale, mis möödus komplikatsioonideta, kuigi käsi oli tuim ja vahel kahtlaselt tõmbles. Helistasin perearstile, kes arvas, et vaevalt tegemist põletiku või millegi tõsisega on, et vereproovi pole ehk vaja. Võitlesin siiski saatekirja välja. Aga kuna käsi oli endiselt tuim, otsustasin nädalavahetusel tutvusi kasutades pääseda kiirabisse verd andma – proov midagi ei näidanud. Neuroloogi järjekorrad on meil ju kuude pikkused ja seega otsustas mu hea sõber sekkuda ning läks ise neuroloogiga rääkima, et viimane mind jutule võtaks – seda ta ka tegi – oma puhkuse ajast muideks. Neuroloogile asi ei meeldinud ja poole tunniga oli tarvis jõuda Tartusse kompuutrisse. Sealne õde veel nähvas minu küsimuse peale, et kas midagi kahtlast on näha, et: ”Mida te seal näha tahate?” Vaikisin ja läksin ootama valveneuroloogi, kes lõpuks ka saabus ja ütles kohe, et tarvis on teha uus ja põhjalikum kompuuter uuring. „Mida kahtlustate,” uurisin murelikult. „Ei sooviks liialt spekuleerida, kuid ilmselt on tegu kasvaja, insuldi või multiplex skleroosiga”, nentis arst kiiresti minema tormates. Nii ma seal siis lamasin, ihuüksi, telefoni aku tühi, oma uhkes punases suvekleidis pisarad voolamas. Õde tuli vererõhku mõõtma – ülemine üle 200. „Kas Teil on alati nii kõrge vererõhk”, uuris ta murelikult. „Ei, aga kui Teile teatataks, et teil on ilmselt tõbi, mis lõppeb hauas, siis ka teie rõhk oleks kõrge”, pobisesin vastu ja pisardasin edasi.

Koju mind vahepeal ei lastud, nii, et oma uhkes kleidis ja ainult rahakott näpuvahel saadeti mind kohe haiglasse, kus asuti minu aju puurima ja uurima. Üks diagnoosi kahtlus kõlas hullemini kui teine , nt epilepsia – sellega ei sooviks küll elada, järgmisena multiplex, ohoo, varsti ratastoolis – ei aitäh, või vähk, no oh seda rõõmu, ajuvähk, seda nagu ka ei sooviks. Muidugi 23a olla ajuinfarkti ohver pole nüüd ka teab mis rõõmustav uudis, aga vähemalt ma elan ja taastun.

See kogemus on mulle vaid kinnitanud kõike seda, mida olen siin varem kirjutanud – elu on lühike, elu ei saa rahaga osta, elus ei saa päevi raisata. Me kõik mõtleme, et ah, ma ju alles 20, 70a ikka veel ees – sõbrad, ma olen ka 23, siiski olen infarkti ohver.

Ilmselt küsite, et miks ja kuidas minuga selline asi üldse juhtus. Räägin, mis edasi sai. Mind hakati juba haiglast välja kirjutama, kui minu raviarst arvas, et targem oleks ikka veel mõned uuringud teha. See otsus päästis mu elu. Kui ma oleks tol päeval lahkunud, ei oleks mind enam Teie hulgas. Avastati, et kõik minu peamised arterid, sh unearter on 70% ummistunud. Oleks ma koju läinud, oleks iga väiksem vale samm mind tappa. Nt lennureis v suurem füüsiline pingutus. Miks need sooned siis umbes olid? Põhjus on see, millest ravimifirmad ei räägi ja arstid hoiatusi ei jaga. Olles söönud 7a beebipille ei rääkinud keegi, et need tekitavad trombe. Ma olin pidevalt hädas turses jalgadega jne, aga mul polnud aimugi, et kõik see keemia oli mind vaikselt tapnud. Nii mugav oli püsisuhtes olles kindel olla väiksele roosale tabletile, nii hea oli teada, et tsükkel on nagu aamen kirikus. Kõik see mugavus läks mulle maksma äärepealt minu noore elu. Kõik see jama võttis mu tol hetkel psüühiliselt täiesti läbi.Vererõhk oli laes, tablette muudkui surati juurde ja lõpuks tuli mul kogu selle keemia vastu räige allergiline reaktsioon. Ütlen ausalt, tol hetkel ma tahtsin surra, sest ma olin sellest võitlusest väsinud. Õnneks olid mul sel hetkel toeks fantastilised sõbrad. Olin nii piinatud, et ei jaksanud poekottigi kanda, uue infarkti oht oli väga suur. Sõbranna käis ja tegi mulle süüa ning määris mu allergiast villidesse läinud keha. Jah, ma taastusin, ma tunnen jälle oma vasakut külge, mu kehal pole jälgegi villidest ja ma jaksan jälle hommikuni tantsida, aga see oli ränk võitlus, kus ilma sõprade ja pere toeta ning Jumala abita oleks ma olnud teises ilmas.

Ühel õhtul tundsin, et nüüd on minek. Sõbrad olid minu juures, kuna nad ei julgenud mind tol hetkel valveta jätta. Tundsin, et see ongi lõpp. Hommikul ärgates helistas üks kristlane, kes ütles, et ta oli eile tundnud, et surm tuleb, mis peale kutsus ta kokku kõik oma sõbrad ja pere, et nad palvetasid minu eest. Ma tean, et vikatimees oli tol õhtul lähedal ja tema teadis ka.



Minu palatikaaslaseks sattus minust 10a vanem neiu, kel multiplex skleroos – see on haigus, mille tulemust ette ei tea, see võib Sind tappa aastatega, see võib Sind halvata alles kümnete aastate pärast, samas võid elada kõrge eani suhteliselt täisväärtuslikku elu – saada lapsi jne. Ühesõnaga bingo. Ja ma ei ole kunagi tundnud, et ma suudaks ühe inimesega leida nii kiiresti ühise keele. Me mõlemad olime haiglas ju tõsiste diagnoosidega, aga meie päevad möödusid naerdes ja itsitades nagu teismelised. Ja see ongi põhiline, säilitada igas sitas olukorras positiivsus. See mida Sa ei saa muuta, sellega tuleb leppida. Meie oleme leppinud, ometigi elame usus, et Jumal ei anna meile raskemat koormat, kui me kanda suudame. Õhtuti me palvetasime koos – see oli äärmiselt vabastav, lasta lahti oma hirmud ja soovid, vabastada end neist piinadest ja jääda ootama – igal asjal oma aeg.

Umbrohi ei hävine ja minust te ei pääse. Ajagu mind või vikatimees taga, mul on vaja veel Kathriin ilmale tuua ja üles kasvatada, mul on vaja veel raamat kirjutada, mul on vaja veel tuua rahvani huvitavaid persoone,tarvis poliitikat teha, mul on tarvis veel aidata neid, kel usk ja lootus on kadunud, sest mul jätkub seda mitme eest. Ma ei karda surma, tuleb see mis tulema peab, aga ma armastan elu ja armastan inimesi enda ümber ja olen tänulik iga uue päeva eest.

Kelle vigadest me õpime?

Ka siin lahe taga olen ma ikka seksuoloogi ja psühholoogi rollis. Hiljuti juhtus minu jutule üks ligi 40nene naine, kes on 2a olnud armukese rollis. Armukeseks rosinasilmne tume härra. Loomulikult on härral olemas naine ja lapsed. Eks algus oli ikka päris kena ja ilus, suutis naine leppida ka sellega, et kuskil on abikaasa ( PS! Tutvumise algul mees oma staatust muidugi ei maininud ja hiljem oli tal võtta varnast ka vabandus, et kartis, et siis naine tema vastu enam huvi ei tunne). Suhted olid kirglikud ja põnevad, eks alguses ikka kohtuti tihedasti ja armukese roll ei tundunudki nii halb. Hetkeni kui naine armus. No jutu järgi armastab ka mees, aga karm tõsiasi oli see, et tegelikult oli lisaks sellele armastatud armukesele ka veel teisi naisi. Valed muudkui kasvasid, naisest sai selle läbi omakorda nuhk, kes luuras pidevalt mehe kannul ja ei puudunud armukadedus hoodki.

Selle jutuajamise murdepunktiks oli hetk, kui naine ütles: "Ma ju tean, et oma peret ta ei jäta ja et tal on peale minu veel naisi. Ma tean, et ta valetab mulle silma sisse ja ma tean, et ta tahab minult vaid ühte asja, aga ma armastan teda!" Mainin siinkohal ära, et kui naine rasedaks jäi, siis mees käskis aborti teha, kuigi naine last väga soovis. "Tapan Su ära, kui Sa aborti ei tee", oli mees ähvardanud. See on tõeliselt raske case, sest mida Sa ütled inimesele, kes on kõrvuni armunud ja ei suuda selle tundega võidelda, isegi kui faktid on must-valgel kirjas, rääkimata sellest, et oled võtnud inimeselt vastu enda tahtmist elu. Minu ainus soovitus oli, et naisena peame eelkõige iseennast armastama ja kui me seda teeme, siis ei lase me ju igasugu tõprakarja enesele ligi.

Vahel ma unustan selle tõe ka ise ära. Ei, minu ümber õnneks pole juba ammu olnud pahatahtlike või silmakirjalikke inimesi, ma oskan neid vältida, aga ma kipun ära unustama, et keelatud vili on ikka keelatud vili ja vahel oleks ehk targem mõistusega asju võtta.


Ma ei ole ka mingi moraalijünger olnud. Kui mul on suhe või keegi on väga hinge peal, siis see on olnud minu jaoks ülimalt püha. Ma olen alati öelnud, et pigem jätan inimese julmalt maha, kui et hakkan kõrvalliini ajama, aga see ei tähenda, et ma pole ise olnud petmise kaasosaline. Oli aeg, kus ma ei vaadanud mitte kunagi vallalisi mehi, sest nendega kaasnes alati oht, et nad asuvad kiivalt su vabadust piirama ja tüüpilise skorpionina see mulle meelt mööda polnud. Ma tahtsin, et keegi oleks, aga ma ei tahtnud, et see keegi hakkaks dikteerima kuna, kus ja kellega ma käia tohin või veel hullem, et ma peaks kuskil aru andma. Paar korda on juhtunud, et mees on kaotanud oma tunnete üle kontrolli ja mind tabas totaalne paanika, et mis siis, kui ta oma naise maha jätab. Sel hetkel olid need suhted minu poolt alati lõpetatud. Rääkides armukestest, siis ma mainin siinkohal ära, et alati ei pea see tähendama salajast sekssuhet, petmine on ka see, kui sa naisele oma käikude kohta valeinfot annad ja romantilisi pärastlõunaid kuskil veedad ning tunned end lihtsalt teise naisega paremini kui enda omaga.

Nooruse uljaspäisus on möödunud ja ma olen aru saanud, et sellised suhted ei andnud mulle mitte midagi. See oli hea moodus õppida teist sugupoolt tundma, loobumata oma noorusest, sest kivina kaelas olevad suhted, mis on alanud verinoorelt, pole minu rida. Teinegi hirm on mind tabanud, et laskudes sellist tüüpi suhtesse võib mind tabada bumerangina mu enda tehtu. Ehk mis siis kui mina olen see, kes ära armub? Kui Sul on inimesest ükskõik, või kui see on pelgalt füüsiline (minu puhul üliharva esinev, sest nagu naistel ikka käivad ka minul seks ja tunded käsikäes), siis on savi, et ta poole öö ajal minema läheb, aga kujutage end situatsioonis, kus teie armukeseks on mees, kelle vastu teil on ajaga tekkinud sügavad tunded ja öösel või parimal juhul hommikul lahkub ta teie juurest rahuloleval ilmel – kuhu ta läheb? Eks ikka sinna, kus on tema pere, kus on see naine, kelle ta on valinud enda kõrvale. Tegelikult olete teie tühipaljas aseaine või lisaroog. Kui valus võib see olla, lasta minna kellelgi, kellega te tahaksite veeta veel mõned tunnid, kui valus võib teil olla kui ta tänaval teile käsikäes tuleb vastu sellega, kelle kohta te iialgi enesele ei saa. Kui valus võib olla, kui hotellist väljudes peate laskma oma „armsama” käest lahti, kui avalikkuse pilgud on Teie kohal ja kui suur poleks ka tahe meest hüvastijätuks suudelda, te seda teha ei tohi.


Vahel me tahame midagi nii meeletult, see sööb meil katuse ära, te unustate, mis ohud võivad kaasneda. Minu elumoto on ikka olnud, et parem anda kiusatusele järele ja kahetseda, kui terve elu selle küüsis piinelda. See piin on tõesti julm, aga mulle meeldis ühe oma tuttava pastori kommentaar kiusatustele järele andmiste kohta: „See viib sind alati kaugemale, kui sa kunagi mõelnud oleks minna. See hoiab sind kauem kinni, kui sa iial oleks mõelnud jääda. See läheb sulle alati rohkem maksma, kui sa iial oleks mõelnud maksta.”


Kulla sõbrad, võitlus iseendaga on vahel nii raske, nii paganama raske, eriti minul kes ma olen kireinimene ja samas pean ma võitlema päevast päeva oma n-ö. teise minaga, kes tahab elada õieti, elada nii, et südametunnistus ei vaeva, elada nii, et eneselgi on uhke olla.


Kui ma mõtlen, kui hea üks või teine asi olla võib, kui suur võib olla nt minu iha ja kirg ja kui ma siis küsin endalt, et mida ma tegelikult väärin või tahan, siis ma jõuan ikka selleni, et ma tahan olla austatud ja armastatud, ma ei taha saata hommikuti kedagi teise naise käte vahele. Ma ei taha nutta jõulude ajal patja, sest ma olen lasknud end tühipaljal ihal lolliks ajada ja jäänud mingi kiusatuse või sõltuvuse lõksu. Miks ma peaksin oma elus midagi või kedagi jagama, miks ma pean leppima pooliku praega, kui ma olen täisväärtuslik inimene ja mul on õigus süüa oma kõht täis. Miks ma peaksin oma hoolt, keha või tundeid jagama kellelegi, kes võtab seda iseenesest mõistetavalt.

Ma olen jõudnud arusaamani, et ma annan oma elus pahatihti nii palju, et mul on õigus seda kõike ka vastu saada. Ma tahan pakkuda parimat inimesele, kes seda hinnata oskab, kes sellest tõelist rõõmu leiab, keda see õnnelikuks teeb kogu eluks, mitte paariks tunniks. Miks ma peaks end ära raiskama?

Ma ei kahetse oma elus mitte midagi, ma ei leia, et oleksin korda saatnud midagi üli amoraalselt, pole ühtki abielumeest orki tõmmanud ja igas asjas on lõpuks siiski jäänud kaine mõistus pinnale, aga ma olen õppinud nii üht kui teist, nii enda, kui teiste vigadest.

Me saame seda, mida me ise usume end väärivat. Jah, ma väärin kõike seda mis pakub mulle rahuldust nii vaimsel kui füüsilisel pinnal.

Enda jutul käinud naisele ütleksin ma vaid seda, et selgrootud mehed pendeldavad mitme naise vahet, tõeline mees teeb alati otsuse. Tark mees teab, et andes end 100% naisele, saad sa vastu kogu maailma.

Ja mina pole nii rikas, et pakkuda kõike kõige paremat mitmele mehele, või sellisele, kes poole sellest raisku laseb…


Armastades iseennast, armastavad meid ka teised! Aamen!

Kuidas leitakse armukesi?

Minu tutvusringkonnas on käinud tuline vaidlus teemal, et mis värk nende tänapäeva suhetega on ja kas tõesti on truudus vaid äbarike juhuse puudus. No ma räägin Teile loo elust enesest. Läks üks minu tuttav kord oma paari lähedasega ühest Eesti väikelinnast läbi sõites kohalikku söögikohta. Minu tuttav istus lauda, millest üks mees muudkui mööda koperdama hakkas. Mees tegi kõik, et end märgatavaks muuta. Järsku hakkas ta söögikohast väljuma(no jättes mulje, et ta ei viitsi ruumis sees oma praadi oodata). Ka neiu suundus samal hetkel välja telefoniga rääkima. Kui ta tagasi tuli, pures mees juba vapralt oma lihatükki. Jäid siis kaks hinge üksteist pidevalt pikalt piidlema. Kuniks mees lahkus ja uksel silma tegi. Neiu järgnes, tegi, et räägib telefoniga(JÄLLE!), ise ümber maja suuri ringe tehes. Järsku sõitis mees talle autoga järgi ja küsis, et ega neiu küüti ei vaja. Kahjuks ei vajanud. Vahetati hoopis telefoninumbrid. Juba paar päeva hiljem kohtusid need inimesed uuesti ja nende vahel süttis tõeline leek. Mees väitis, et oli neiule lähenenud, sest just sellist tüüpi naine on tema maitse. Selgus, et mees on abielus, aga seda tõmmet ei suutnud kumbki maha suruda. Kui neiu uuris, et miks mehel vajadus üldse kedagi veel lisaks oma naisele omada, ütles viimane, et ega muidu poleks see pähe tulnudki, kuid see neiu on täpselt 100% tema maitse. Nüüd kohtuvad nad siiani ja veedavad teineteisega kirglike öid. Kas sellest midagi enamat kasvab, teab vaid Jumal ise, aga kogu minu jutu iva on suht ühtne – milleski ei saa kunagi kindel olla. Kui Teie suhtes on ikka midagi puudu ja te pole ise valinud endale partnerit, keda on raske üle trumbata, siis ei tasu ka väga loota, et ühel hetkel ei hakka kõrvalliinid jooksma. Vaimne side ja truudus, austus ning armastus on tugevad ja siduvad nähtused, kuid ei tasu alahinnata füüsilist tõmmet – võin oma kogemusest öelda, et see võib olla suhteliselt endaga kaasakiskuv. Aga mina saan seda endale lubada, sest ma pole end kellegagi sidunud ja just sel põhjusel ma ei tormagi mingi suvalisega abieluranda, niikaua kui ma olen võimeline kedagi oma abikaasast rohkem ihaldama, ärge lootkegi mind loori all näha.

Mind on alati paelunud küsimus – miks naised ihaldavad Edgar Savisaart . Ma sain oma küsimusele vastuse tutvudes hiljaaegu ühe Savisaare armukesega. Nimelt pidavat Ets olema voodis väga hell ja hea (ausalt öeldes mul läheb kohe süda pahaks). Samuti pidi Edgar särama oma teadmistega, nt suudab Hr. Linnapea välja arvutada naiste ohtliku perioodi ja siis vastavalt sellele ikka jälgida, et äpardusi ei juhtuks.(ta oskab lugeda 6ni ja tunneb nädalapäevi- see on tõesti hämmastav ) Samuti pidi Ets olema väga järjekindel ( no see mulle meeste puhul meeldib, aga no ma siiski enne elaks surmani kassiga ja veedaks öid kummimehega kui temaga). Et kui tema ikka naist tahab, siis jookseb nagu väike hulluke roosidega sabas. Selline naistemees on onu Ets!

Täna öösel sain ma huvitava kogemuse osaliseks. Nimelt sain ma unepealt orgasmi. (Küll on Eestist eemal olles hea kirjutada seksiteemadel – I feel free). No see on selline eriskummaline värk, et ärkad keset ööd üles, mõnulained käivad üle keha, aga voodi on tühi ja tekib tõesti küsimus, et kas päkapikud või ufod on teid vägistanud. Või on see ikkagi mingi alateadvuse kokkumäng, et näed mingit megaerootilist unenägu ja siis keha kohe allub sellele. Üks elukogenum naine teadis öelda, et pikale veninud tsölibaat võibki niimoodi lõppeda – no ei teagi kohe, kas joosta seksmaratonile või nautida iseeneslikke naudinguid.

Karm elu

Ma istun praegu ühes kaunis talveaias, mis kuulub ühe imeilusa maja juurde. Väga peenelt sisustatud, rohkelt kunsti seintel, kvaliteetne mööbel, iga detail on hoolikalt valitud ja ilmselt on selle alla paigutatud ka ohtralt raha. Seintel on miljonid pildiraamid, millel särab abielupaar – naisel on seljas silmnähtavalt kallid kostüümid, mees on tõsise olekuga. Rikkad inimesed, ilmselt edukad ja elus kaugele jõudnud.

Köögis istub mees, tema pea on ühele poole viltu, suu ammuli vajunud ja kuulda on vaid segast mõminat. Ägenenud mõmina peale jookseb hooldaja kohale süstlaga, et talle juua anda. See mees on selle uhke maja omanik – Matti, kes on 10a elanud koos ajukasvajaga, mis on temast teinud elava laiba. Matti naine suri mõned aastad tagasi – sooltevähk. Lapsi neil pole, naisest on maha jäänud vaid garderoobi täis uhkeid kingi ja kostüüme. Ning sentimeetri täpsusega paika pandud portselanikogu.

See mida ma siin majas näen, meenuta mulle jälle vaid üht – Sa võid olla rikas ja edukas, aga on asju, mida Sa osta ei saa. Tervis, õnn, armastus. Majas sebivad ringi hooldajad, paremad silitavad pead, mõned teevad puiselt oma tööd – peaasi, et patsient elab ja hingab.


Terve elu on nad ilmselt tööd rabanud, et lubada endale kõike seda glamuurset elu ja lõpus ei suutnud kumbki teineteise eest hoolt kanda – hääbus üks ja ilmselt pole teiselgi pikka pidu. Istusin minagi Matti voodiserval, vaatasin teda pikalt ja tundsin pitsitust südames – mees minu kõrval on kannatamas, tema elus pole enam midagi elamisväärset ja ma ei saa mitte midagi muuta. Tema saatus on määratud – julm on see elu. Kuidas tahaks kasvõi midagigi muuta, kasvõi kallistada, aga ilmselt ehmataks see teda – miks tuleb mingi võõras eestlanna tema majja teda kallistama. Tahaks kinkida talle elu, täisväärtusliku elu, kus oleks tervis ja lapselapsed ja palju rõõmu, aga kõik see pole minu võimuses.

Raha on teadupärast kaduv väärtus ja mingi hetk saab see otsa, siis pole Mattil enam isegi mitte lootust surra oma voodis, vaid tuleb minna hooldushaiglasse, kus ainult Jumal ise teab, kas sinu mähe ikka vahetatakse ära või lastakse ööpäev seal haududa. Olgu, usun, et Soomes pole see asi nii hull, sellised asjad juhtuvad ikkagi tavaliselt Eestis, kus sotsiaaltöötajad ja põetajad on nii alahinnatud, et ega väga ei imestagi, et nad ei vaevu käsi määrima.

Päeva lõpus läksin andsin Mattile käe. Ta hoidis seda tugevalt kinni. Ilmselt poleks lahti lasknudki, kui ma poleks seda jõuga sealt lõpuks ära tarinud. Kurb oli minna…Ilmselt ma teda enam iialgi ei näe. Tunnen siiani tema südametukseid – ta on ju elav mees, parimates aastates. Aga kas see on siiski elu?

Te arvate, et ega sellised asjad ju teid ei puuduta, aga las ma räägin Teile elust – reaalsest elust. Aastaid tagasi oli ühe minu hea tuttava abikaasa tõsine ja karm mees. Ühel grillõhtul juhtus temaga õnnetu õnnetus, nimelt tõmbas ta kogemata kurku kanakondi, mille tagajärjel jäi aju hapnikuta. See mees elab nüüd Erastveres – seal, kus kõik mõistuse kaotanud inimesed. Ei tundnud ta kunagi enam ära oma naist ega lapsi, sellestki mehest sai vaid kurva kuju rüütel.

Või minu tädi, kes traagilisel kombel hooletu meditsiinitöötaja käte vahelt otse oma kurvale eluteele sattus. Minu vanaemast sai eluaegne hooldaja. Voodihaige hooldaja. Sõbrannad olid ikka öelnud, et mis sa jamad, anna ta ära, aga vanema oli kindel, et oma lapsest ta ei loobu. Nüüd on ta ohverdanud juba üle 40 aasta., sealjuures kordagi halisemata, et elu on raske või, et keegi teeb talle ülekohut. Tema jaoks on kõik lapsed võrdsed – kõik toovad talle rõõmu.

Volikogus oli kord juttu hooldajatasudest ja ma mõtlesin, et kas seda tööd saab üldse hinnata, seda, et Sa tõused igal hommikul ja Sa tead, et üks sinu lastest ei kasva kunagi suureks ja ei lenda kunagi pesast välja. Ja mitte keegi ei ütle Sulle isegi aitäh selle eest. Linn maksab Sulle 500 krooni – võid endale torti, et Sa tubli inimene oled. 500 krooni kuus töö eest, mida Sa teed 24/7 , 365 päeva aastas, omamata ühtegi puhkepäeva või nädalakest palmi all.

Ma elan hetkel ajutiselt Soomes. Naudin keskkonna vahetust, loen häid raamatuid, kogun inspiratsiooni, suhtlen uute inimestega ja olen distantsilt märksa lähedasem oma inimestele. Ma järjest enam mõistan, et ma tahan inimesi aidata ja pühendada end sellele. Järjest enam jõuab mulle pärale elu tõeline mõte ja edasiviiv jõud. See oli on ja jääb armastuseks.

Ma rääkisin, et enne Soome tulekut tegin konto Soome tutvumissaidil, et siin oma aega sisustada. Võin oma sotsiaalse katse vist põrunuks nimetada. Mitte et mehi poleks, Jumal, neid sajab uksest ja aknast, kümneid kirju üksikutelt ja ilmselt mitte nii üksikutelt. Aga ma ei suuda. Kõigist neist ligi sajast mehest, kes nädala jooksul on minuga soovinud tutvuda on heal juhul vaid üks pälvinud rohkem tähelepanu – rockmuusik, kes igapäevaselt on tegev Tampere Ülikoolis ja on IT firma osanik. Tema kiri oli huvitav, sisukas ja pikk. Eks aeg näitab kas mul on viitsimist ka deidil ära käia. Aga see interneti värk pole ikka minu jaoks – ma olin ja jään liialt nõudlikuks ja ma aina enam ja enam saan aru, et kui üldse kunagi kellegi kõrval end sisse seada, siis peab see olema ikka inimene, kelle kõrval on mu süda rahulik ka siis, kui elu raskused teele veeretab. Nagu Matti naine, kes jäi tema kõrvale ka siis kui keemiaravi oli juuksed viinud ja mees jäi ratastooli, nagu üks teine minu tuttav, kes jäi mehe kõrvale ka siis, kui see teatas, et on viljatu, ka siis kui mu mees on diplomaat ja peab pidevalt elukohti vahetama, kui on minu valitud mees, siis selle mehega rändan ma või kohvris kaasas. Ja kui ma oma elus sellist inimest ei kohta, siis ju pole määratud. Üksi pole ka hullu, siis loon endale ise kodu ja kasutan ära oma sõbra lahke pakkumise tulla spermadoonoriks – ma ju ütlesin, et meheta või mehega, aga laps tuleb ja mitte 10 aasta pärast.

Soome õpetab mulle alati väga palju, siin on inimesed hoopis teistsugused, ei sõideta ringi hirmkalliste autodega, et endast muljet jätta, ei ole suhtumist, et keegi on kellestki parem – siin istuvad koristajad ja ülemused ühes lauas. Siin töötavad ka need noored, kelle vanemad on miljonärid. Perefirmades pole perepoeg mitte asedirektor, vaid tavaline jooksupoiss, seda ikka selleks, et õpetada last raha hindama ja näidata, et selleks, et kuskile jõuda, tuleb alustada kõige alumiselt pulgalt. Minu arvates on see parim kasvatus, mida lastele anda saab. Töö ei riku meest ja raha ei kasva puu otsas. Üks hea võte mida siin kasutatakse on see, et pannakse lapsed mingit nõmedat tööd tegema, et nad saaks aru, kui vajalik on enda harimine, et kui nad ei viitsi õppida, siis sellist nõmedat tööd Sa jäädki tegema. Mul on ka Eestis ettevõtjatest tuttavaid, kes ei viska oma lastele raha kätte, vaid need lapsed on saanud alati võimaluse tööd teha – see võimaluse andmine ongi kõige õigem asi.

Sellest, et tänapäeva lapsed on rikutud andis mulle aimu ka diskussioon teemal, et sõjavägi teeb mehest mehe, kus noormehed ja nende naised hakkasid kohe halisema, kuidas sõjaväes on nii raske ja seda pole üldse tarvis jne. Mina olen teist meelt, mina leian, et kui poisid ise end ema seelikusaba küljest lahti ei suuda imeda, siis peab seda kuidagi teisiti tegema, rääkimata sellest, et iga mees peaks omama algteadmisi sellest, kuidas vajadusel oma riiki ja peret kaitsta. Tänapäeva lapsed on kasvanud arvuti ja teleka taga, krõpsupakk näpus, ema on söögi ette viinud, nõud ära pesnud ja sokid üles korjanud ja ainus mis tänutäheks saab on kena „Käi perse, teen mis tahan” suhtumine. Vot sellist asja ma ei kannata. Leian, et distsipliin peab olema ja sõjavägi seda just õpetabki. Ma tihti meenutan oma vanaisa lugusid Siberist ja eriti siis torkab mul nagu miski südant, et inimesed tulge maa peale, meil on ikka kõik olemas, miks te ei oska seda hinnata?

Loen hetkel raamatut enesehüpnoosi jõust ja ma usun, et see on üks tuleviku võtmesõnasid. Maailmas, kus meil on miljoneid sõltuvusi, järjest enam levivaid haiguseid, rohkem stressi jne, peab inimene õppima ise endaga tegelema. Me ei jõua ju iga asja peale joosta psühholoogi või arsti juurde. See enese harimine on minu jaoks saanud ülioluliseks – see on üks rahulolu võtmesõnu. Sa ei pea olema suitsetaja, sa ei pea olema töönarkomaan, sa ei pea olema õnnetus suhtes, sa ei pea mitte midagi, kui Sa ei taha, tuleb otsida sisemist jõudu. Tuleb uskuda paremasse homsesse, iseendasse ja imedesse.

Ma ei tea mis see on, aga ma tunnen, et ma olen õnnelik. Ma tulin kõigest eemale, kõigest mis mind rõhus ja segadusse ajas – vanast keskkonnast, inimestest ja ma sain vaadata enda sisse ja ma olen mõistnud, et see õnn on koguaeg minu sees olemas, aga ma lasen tähtsusetutel asjadel ennast sellest eemaldada. Ei tohi lasta kellegi halvasti öeldud asju hinge, ei tohi murduda, kui kõik ei lähe ootuspäraselt. Kui üks uks sulgub, siis teine ikka avaneb.

Vahel ma kipun inimesi enda tahte järgi voolima, aga reaalsus on see, et inimesi tuleb võtta nii nagu nad on. Loomulikult me tahaksime kõiki näha kole ideaalsetena, mõelda, et nende väärtushinnangud on samasugused. Aga inimeste taustad on erinevad ja ainus viis hoida häid suhteid on õppida inimesi armastama sellistena, nagu nad on, isegi kui mõni asi häirib, siis tasub see hingelt ära öelda ja minna lasta. Õnne saladus vist ikkagi ongi armastus – mida kauemaks ja kaugemale ma tulen, seda rohkem ma armastan inimesi. Vahel tuleb inimestest puhata, patareisid laadida, et siis tagasi kallite inimeste juurde tulla.

Mulle täitsa meeldib siin, nii nagu mulle meeldis Inglismaal või Egiptuses, nii nagu mulle Meeldib vahel jälle Eestis, ma olen saanud aru, et mina olen naine, kes on õnnelik seal, kus on tema süda.

Pihitoolis

Isa, ma olen segaduses, ma seisan silmitsi kiusatusega, millele ma ei oska leida seletust – ma ei suuda ega taha sellele vastu panna. Ma tean, et see pole õige.

Ei, me pole mingid südamesõbrad, vastupidi pigem täielikud vastandid, vahel on isegi tunne, et pole millestki teineteisega rääkida. Ja ma ei arva, et olen kehv suhtleja või ebaintelligentne, rääkimata sellest, et ma arvaksin, et tema seda oleks – kindlasti mitte. Kui ma lähtuksin südame või mõistuse häälest, siis pigem hoiaksin distantsi. Aga kogu minu füüsiline keha, ei suuda alluda mitte ühegi teise organi käsule.


See on täiesti ürgne magnet, mis kisub sind niimoodi inimese poole, et Sa justkui seisaksid kohapeal ja keegi lükkaks Sind kogu jõuga vastu maad. Ainuüksi mõte tema kätest minu kehal ja ma tõmbun pingesse, mind tabaks nagu elektrilöök mis täielikult keha ja mõistuse halvab.


Võimatu on olla selle inimesega ühes ruumis, sest Sul on pidevalt tunne, et Sa eiraksid kõiki seal samas seisvaid inimesi ja ründaksid oma ohvrit nagu marutõbine rebane, valimata vahendeid, aega ja kohta. Nagu kass, kes on saagi kätte saanud ja mängib sellega seni, kuni vaene väike loomake oma viimse hingetõmbe teeb.


Kõige enam ma naudingi vaikust – minu pärast võiks ta tumm olla, siis kostuks ilmselt ainult südame kloppimist ja särinat. Milleks sinna juurde veel sõnad. Mulle täiesti piisaks, kui ta lihtsalt oleks ja mul oleks õigus anda kätele vaba voli.


Vahel ma vabandan end välja sellega, et elu on liiga lühike vaagimaks, mis on õige, mis vale, lihtsalt tuleb nautida hetke… pealegi tsiteerides üht vana head tuttavat: ”Kiusatused on selleks, et neile järele anda…”

Hambaarsti ooteruumis. Mina ja 2 last.

5a neiu uurib:"Kas Sa oled endine vang,et Sul tätoveering on?"


Eks vanemate lollus paistab ikka laste pealt silma, kui sellist asja lastele öelda, siis võiks ka selgitada, et aeg on veidi edasi läinud ja mitte iga tätoveeringu omanik pole kriminaal.

Kuidas sihvkasid õieti tarbida?

Täna on olnud täitsa põnev päev. Sain vastuse küsimusele: Miks on tarvis toota dvd-mängijaga vanne, kohtasin Tartus üle pika aja seksikat meest, sain teada, et mu naabrimutt on psühhopaat, õppisin tundma vene sihvkakultuuri, arutlesin poliitilistel teemadel, kohtasin liinibussis strippar Marcot ning sain teada, et olen sündinud hingehoidja oskustega. Kohe kõigest lähemalt, mu sõbrad!

Täna oli printsessi saate finaal ja Dimi tutvustas oma printsessidele millega ta tegeleb – nimelt toodab ta dvd-mängijaga vanne. Hmm… kellele neid vaja on? Ja kas vannis on ka mingi seade, mis vee kuumana hoiab, spiraal nt? Kui ma filmi lõpuni vannis istuks, tuleks mul ilmselt nahk maha. Aga üks mu sõber veidi suunas mind ja mõistsin lõpuks, et see on vann neile, kes nt harrastavad naisega õhtuti vanniseksi ja tahaksid eelmänguks pisut pornot vaadata – kõlab täitsa loogiliselt.

Täna nägin ma Tartus üht seksikat meest – siiski suht tavatus olukorras. Jooksis teine titevankriga mööda linna. Mõtlesin, et astu või ligi ja küsi, et ega te juhuslikult lesk pole, võtaks Teid ja lapse vastu pole ka midagi. Eile just uuris üks Araabia kodanik minult, et millised mehed meil Eestis on, kommenteerisin ühe lausega: „ Head on kõik võetud!” Ja vaevalt see ilusate jalanõude, kauni kanni ja karvase lõuga tüüpki nüüd päris üksikisa on – nii hästi ikka ei läheks ju.

Oma elust venelasega olen ilmselt varemgi kirjutanud, aga see on üks paganama huvitav kogemus (no lisaks sellele, et ta õpetas mind numbreid vene keeles lugema,aga kui 4ni jõuan läheb alati jälle meelest). Täna pesi ta kraanikausis sõelaga sihvkasid. Need pidavat ju mustad olema. Okey – kuna ma neid ise ei söö, siis vb tõesti nii tehaksegi. Seejärel pistis ta need mikrokasse. „Mida Sa teed, kuivatad neid,” uurisin mina. „Ei, need pole veel küpsed,” vastas tema. Ahaa, et siis mitte küpseid seemneid küpsetatakse 15 minutit mikrokas – see oli küll uus info. Vaata, aga vaata, mida vanas eas õppida annab.


Seiklused minu Tartu kodus sellega ei lõppenud. Jõudsin koju ja hakkasin hoogsalt päevasündmusi lahkama, kui keegi koputas ja tahtis siis väevõimuga uksest sisse tulla. Õnneks oli uks lukus. Vaatasime „elukaaslasega” teineteisele otsa ja hiilisime vaikselt ust avama. Seal seisis kuri naabritädi, kes alustas monoloogi:” Te olete VÕLGU! Eelmise kuu üür on maksmata. Teil on postkast tühjendamata, Teil on koridor pesemata jne.” Esiteks ma ei tea, et seda võlaks nimetataks, kui pole jõudnud veel ülekannet ära teha, teiseks ma ei tea, et see puutuks suvalisse naabrisse, kolmandaks miks on tarvis pidevalt seda põrandat pesta, kui ma elan 5 korrusel ja pühin seda regulaarselt. Kui tal nii igav on, siis pesku ise seda põrandat. Täiesti hullumeelne mutt! Loodan, et pensioniiga tõstetakse, siis saavad sellised ühiskonnale ka kõrges eas kasulikud olla ja ei tüüta süütuid naabreid.


Täna juhtus minuga muudki põnevat. Läksin kooli, kus oli minu hingehoidja loeng ja kohapeal selgus, et tänaseks oli tarvis ette valmistada hingehoidliku vestluse raporti ettekanne. Ma olin selle muidugi ära unustanud. Aga mulle sobibki selline spontaanne püünele ronimine, siis ma ei jõua end ogaraks närveldada. Läksin ette, rääkisin kuidas ma inimesi tavaliselt nende ülikeerulistes olukordades nõustan ja sain hindeks A. Ilmselt vastab tõele, et mul on vanainimese hing ja teadmised eelmisest elus. Ja kuna ka retoorika on mul A, siis laske aga mul rääkida sellest mida ma tean ja ma teen seda rõõmuga.

Koolist kodu poole minnes ründas mind püstolreporter küsimusega, et mida ma arvan sotside ja rahvaliidu ühinemisest. Ehmatasin täiesti sõnatuks end. Ja sisuliselt jooksin minema. 100m eemal hakkas mõte alles liikuma. Mis siin ikka arvata, rotid põgenevad uppuvalt laevalt, punane päästemeeskond korjab nad oma päästepaati. Jagatud hääled toovad rõõmu kõigile!



Paar päeva tagasi lugesin Kroonikast, kuidas Kersti Tootsi tuttav oli ostnud kerjusele saiapätsi, viimane oli aga sellega virutanud heategijale vastu pead ja rahast paljaks teinud. Ma ütlen, et iga heategu saab karistatud! Hea, et veel pudelit ei ostnud… või kookospähklit :D


Seda, et eestlased kohati rumalad on, teame me kõik, aga viimaste päevade pommuudis oli ikka see, et kuidas rasedusest hoiduda. Peale seksi tuleb sauna minna või end coca-colaga pesta, see tapvat sperma. Siis vb kasutada ka meetodit, et määrid enne vahekorda enda suguelundid hambapastaga kokku (huvitav kuidas seda hiljem puhtaks saab?), siis vb alla neelata ka kondoomi ja parim soovitus oli juua pudel viina peale seksi, aga mina seda ei julgeks soovitada, sest aktiivse seksuaalelu puhul võib niimoodi sattuda karmile alkoholismirajale! Eesti tõusva iibe terviseks!

Poor heart, what I have done to You...

Vahel ma mõtlen, et mida Jumal mulle andnud on – mida väärtuslikku. Kuigi ilmselt kõik Jumala kingitu on hindamatu. Aga ühel päeval ma mõtlesin oma südamele, sellele väiksele organile, mis on nii mitmetähenduslik. Mida kurja me oleme oma südamele teinud, mõtlemata, et sellel väiksel käkil meie rinnus on nii oluline roll.

Süda, see on meie elu alus, kui süda vaikib, siis kustub elu. Oma südamele ei tee me liiga mitte ainult viinaga red bulli sisse tõmmates või rasvast sealiha süües, me teeme seda ka tehes valesid valikuid inimsuhetes.

Miks me ei hoia end? Miks me inimesed käitume tihti nii ennast hävitavalt? Me käitume halvasti millegagi, mille Jumal on meile andnud ? Meile on antud süda milles tuksub elu ja meie töö on ainult seda hoida ja kaitsta.

Mõni aeg tagasi arutasin lähedase inimesega teemal palve jõud ja vajalikkus. Ta on oma elus jõudnud kaugele ja võib öelda, et paljud tema unistused on täitunud. See inimene mõjub väga lootust süstivalt. Ta tunnistas, et teda on aidanud usk ja palved, igapäev kujutas ta endale ette kõike seda, mis tänasel päeval on tema reaalsus. Aga paljudel tekib kindlasti küsimus, et kui Jumal teab meie südamesoove, siis miks on vaja meeleheitlikult palvetada ja anuda – see on tihti inimese jaoks alandav. Palud päeva, palud kaks ja siis mõtled, et Jumal on sadist, kuna muutusi pole toimunud.


Minu teooria on, et palvetamine pole tarvilik mitte Jumalale, vaid meile endile. Selleks, et me ise ka mõistaksime, mida meie süda kõige enam soovib, järjepidev palve aga näitab selle soovi sisu ja sügavust. Pealegi, kui Jumal viskaks kõik head asjad meile nina alla, siis me ei oskaks seda hinnata, väärtustada ja selle eest tänulik olla. Kui aga miski on olnud pikalt meie südamesoov, siis selle saavutamisel oskame näha ka Jumala rolli ja abi selles küsimuses. Nende asjadega mida me alguses kirglikult soovime on tihtilugu nõnda, et mõne aja möödudes see tahtmine vaibub ja südamesoov kustub. Aga tõelised unistused ei kustu, tõelised eesmärgid ei kao ja tõeline südamesoov elab ka siis, kui usk ja lootus on kadunud ja ma usun, et Jumal näeb neid soove ja aitab neid täita.

Jumal andis meile südame, püüdkem seda siis hinnata. Ärgem valutagem südant selle pärast, mida meil pole, või selle pärast, kes soovib seda kildudeks murda. Tõstkem väike süda vati sisse, hoidkem teda soojas ja kastkem teda lootuste ja unistustega, sest siis ta tuksub…Mida tugevamini ta tuksub, seda rohkem ta jõuab…Seda kiiremini saab soovidest reaalsus.

Kellega Sina oma lapsed teed?

Kohtusin hiljuti vana tuttavaga, keda polnud tükk aega näinud. „Olen otsustanud emaks saada,” teatas ta teadlikult. "Ohoo, oled leidnud mehe," uurisin vastu. „Ei, teen lapse abielumehega ja hakkan üksikemaks!” Jäin sõnatuks. Mõtlesin sekundi ja alustasin monoloogi teemal, et Sa oled ju noor ja terve naine, milleks kiirustada, ehk leiad veel eluarmastuse ja siis kahetsed seda sammu. Pealegi on lapsega märksa raskem meest leida. Teda ei paistnud minu jutt huvitavat, ta oli teinud otsuse. „Kas see pole veidike egoistlik,” pärisin edasi. Teha laps, kes peab elama isata on ju pisut egoistlik või mis, vähemalt mulle kui isata kasvanud inimesele tundub küll nõnda. Aga seepeale kostis noor naine vaid, et tal on isa, aga see ei tähenda, et tal oleks ISA – mõistate? Nojah, tundub, et raske on panna mõistust pähe kellelegi, kes on juba otsuse tuleviku suhtes vastu võtnud.

Aga kodus järgi mõeldes, üks osa minust isegi mõistab teda. Ma ei poolda küll lapse tegemist, et enda egoistliku soovi emaks saada täita, samuti ei poolda ma otsust jätta laps ilma võimalusest kasvada isaga ja tunda isaarmastust, aga …Ma saan aru selles mõttes, et meil, tänapäeva naistel on tõesti keeruline leida seda õiget. Olen seda ise ju näinud ja tundnud. Lugesin täna artiklit Beatrice´ist ja Priidust ning nende lastest, kes muideks näevad lihtsalt imearmsad välja. Mindki tabas tappev titeisu, aga kui pole seda printsi, kes oleks ka ideaalne isa minu lastele? Kas ma peaksin siis jääma lastetuks? No muidugi, 23 aastaselt selliseid mõtteid mõelda on natuke vara, aga aeg lendab linnutiivul ja nagu kirjutas Janek Mäggi, siis 30a naistel on rong läinud. Ja ma ei taha lapsi saada 40selt, ma tahan neid nüüd, kui ma olen veel võimeline ilma karguta titevankrit lükkama ja mu lapse lasteaia kaaslased ei arva, et ma võiksin olla hoopis vanaema oma võsukesele.


Äkki pole rumal mitte minu tuttav, vaid ma ise. Äkki olen ma naiivitar ja tema realist. Keda või mida ma ootan? Elan roosas mullis lootuses, et tuleb see haritud, hea huumorisoonega, kena, laia silmaringiga ja südamlik meeskodanik ja 35selt avastan, et sellist meest pole olemaski. Siis on ju hilja.

Kevad on armumiste aeg, aga suur osa minu tutvusringkonna naistest on mustas masenduses. Lisaks sellele, et kedagi pole kaissu võtta, puudub isegi keegi, kellest unistada. Ega liha tahakski nii väga, saaks no jahtidagi, aga mida Sa jahid? Abielumehi pole ilus sihikule võtta ja vallaliste seas on põud.

Araabias ringi tuustides rääkisin paljude meestega ja uurisin nende suhtumist euroopa naistesse. Üks mees ütles midagi, mis kõlas täiesti loogiliselt. Euroopa naisi kardetakse, sest naised tulevad, abielluvad kohalikuga, teevad lapsed, aga siis kaovad - koos lastega muidugi mõista ja araabia mehele onn järeltulija väga oluline. Seda juba sellepärast, et Egiptuses nt on olematu pension ja vanaduspõlves peavad üleval just järeltulijad. Siit koorubki see saladus miks räägitakse meestest, kes naisi koos lastega seal kinni hoiavad. Kui ikka nii kaugel suhet luua, siis peab olema paganama kindel, et ka seal oma elu jätkata soovid.

Samuti kohtasin tänaval tüüpi, kel Eestist pärit tüdruk. „Teil on seal ikka keerulised naised,” turtsatas noormees. „Aga ma armastan teda!” Nii siiras oli nooruke poiss, kes tunnistas, et kuigi ta harva teda näeb, ootab ta ära ja sõidab ehk ühel päeval Eestisse talle järgi. Ilus ja siiras on see noor armastus. Lausa ülendav oli näha kedagi sellist, kes kohe polnud tilli püksist välja ajanud, vaid lubas oma noorukest naist oodata – seda igas mõttes …Kas see nooruke naine siin Eestis ka teda ootab, seda teab vaid Jumal ise. Võib-olla saab kutt oma vitsad ja murtud südame ning temastki saab samasugune riistarüütel , petis ja jobu nagu paljud teised turiste ärakasutavad araablased, kellest Pullerits oma kunagises artiklis rääkis.

Mõttetera eestlastest ajas

Ma loen 88a Loominguliste Liitude Ühispleenumi kõnesid ja mõtlen, et see oli ikka põnev aeg. Inimestel oli ühine eesmärk, mille nimel vaeva nähti. Kõnedes on powerit, inimsuhetes on kokkuhoidmist. Kes oleks uskunud, et 20a hiljem puuduvad eestlastel ühised eesmärgid, on vaid personaalsed sihid. Inimkett hakkab lagunema, inimesed ei taha enam hoida kinni teise eestlase käest, vaid vastupidi joosta ikka kaugemale ja ette, sest teisele eestlasele on ju vaja ära teha. Enam ei unistata koos banaanist, nüüd saab banaani see, kes on rohkem mammonat kokku kraapinud. Rahvuslik ühtsus on kadunud, jäänud on materiaalne maailm koos oma sihitult tööd rabavate eestlastega.

Riskides läbi elu

Kas ma olen konn? Seda küsimust küsin ma eneselt viimasel ajal rohkem kui peaks. Aga ma tunnen end konnana. Seda igakord kui ma bussis Tartust Põlvasse sõidan v kui ma jälle kohvrit pakin. Ma ei ole kunagi lõplikult rahul siin ega seal. Viimane kord lennukis rääkisin oma Kõrgema võimuga ja ütlesin:” Kui Sul pole mulle kohta, siis las see lennuk kukub alla, mul poleks selle vastu midagi”. Isegi ei raputanud. Näh, järeldus – mul on veel mingi roll siin maapeal täita. Ma ei karda surma, ma vist ei karda midagi, no kui rotid välja jätta. Mulle isegi meeldivad olukorrad, kus surm on käega katsutav, aga miskipärast tunnen ma end alati väga kindlalt. Ma olen olnud mitmes õnnetuses, mis alati on lõppenud kriimudeta. Mitte, et ma tahaks ratastoolis vurada taastusravi osakonnas, vaid ma lihtsalt olen mõtisklenud, et kes või mis põhjusel mind nõnda hoiab? Mind, kes ma ise alati ronin ohtlikesse situatsioonidesse, mind, kes ma ei karda surma ja võiksin vabalt elada ka üleval pool pilvi.

Nt aastaid tagasi oli avarii, kus meie pere sõiduautole sõitis sisse rekka, siin ma olen, elus ja terve. Sel talvel sõitis üks tuttav kraavi, mul polnud isegi rihma peal – jälle ei ühtki kriimu. Aastaid tagasi hääletades juhtusin Eesti ühe kurikuulsama kinni istunud vägistaja autosse – kõik läks hästi. Olen töötanud mehe alluvuses, kes oli aastaid vangis mõrvakatse eest. Sadu olukordi, kus teistel on palju kehvemini läinud. Viimasel Egiptuse reisil kukkus minust paar meetrit eemal sisse ühe kaupluse varikatus. Jällegi olin ma vaid pealtnägija.


Jah, saatust pole kena narrida ja ma ei teegi seda, ega siis tahakski olla sellistes jubedates olukordades ohvrirollis, kuid kuidas saatus oma valikuid teeb?

Ma vahel mõtlen oma varalahkunud kursaõe peale, kes oli liiga noor, et surra ja seda nii piinaval moel, kui seda on verevähk. Kes ja miks ta välja valis?

Ma käisin jälle Egiptuses. Sihtkoht jäi samaks, sest ma tundsin, et paar kuud tagasi jäi tutvumisperiood üürikeseks – nädal hotellis ei näita mitte midagi. Seekord otsustasin ma tutvuda eluga tänaval, elada üürikorteris, käia ise toidujahil ja heita pilk ka ööellu. Toidujaht selles mõttes, et sealne elu ei ole nagu meil, et lähed supermarketisse ja ostad mida tahad. No ok, peatänaval ehk küll, aga kui Su elukoht on keskusest ca 5 km väljas, siis on juba märksa keerulisem endale hommikusöögi materjali leida. Ma kõmpisin läbi u 3 km ja 5 väikest poodi, et saada kokku munad, piim, kartul ja mingi vorsti sarnane asi. Viimane jäigi leidmata, tuli leppida konservpurgis olevate hallikat tooni viineritega, mille kuupäev oli teadmata kuna see oli kirjas araabia keeles. Munad olid nagu ennemuiste kilekotis ja nendegi värskust tuli kodus katsetada, no üldiselt kui nad veel poes pole halvaks läinud, siis 45 kraadises kuumuses tund aega jalutades võid olla 50% kindel, et omletti tehes sattub ka mõni tibupoja alge söögi sisse. Piimast ma ei hakka rääkimagi seda ei hoita isegi külmkapis (ainult eksklusiivsetes poodides). Igaks juhuks ei hakanud proovima, kohvi sees aga keris küll. Mind paneb ikka imestama kuidas sellistes toredates kohtades ei ole mitte mingit tervisekaitset. Sealiha (mida seal küll üldiselt haruharva tarbitakse) ripub nt väljas päikse käes ja kärbsed lasevad rõõmsalt heal maitsta. Ma ei taha teada mis võib inimesega juhtuda, kui seda süüa – no ilmselt ei miskit, sest araablased ise ju elavad veel.

Mis liikluskultuuri puutub, siis isegi mina, kes ma olen sõitnud aasta Inglismaal ja seda veel ekstreemses maapiirkonnas, ei läheks ma Egiptuses kunagi rooli, nii, et unustage ära oma „Rendime auto” jutt. Kui ikka liikluseeskirjad puuduvad, tänaval sõidetakse 100km/h ja inimesed kargavad teele, seal kus Jumal juhatab, siis veab ikka sajaga kui kedagi surnuks ei sõida, rääkimata sellest, et seal on purjuspäi sõitmine lubatud(Purjus on nad seal harva, aga hashishi pilves pidevalt). 2 realine tee muutub märkamatult 4 realiseks ja on ainult juhuse küsimus kes pääseb eluga, kes mitte. Olin ka ise tunnistajaks, kui üks väike poiss auto alla jäi.Ise ka imestan, et see oli ainuke kord. Ühe kohaliku tuttava autos sõites nägin, kuidas ta pressis mingist kaubikust niimoodi mööda, et peegel oli kõver ja ainus kommentaar oli:” U have to drive like this here or dont drive at all”. Okei… ma eelistaks siis üldse mitte rooli minna.


Hotelli jõudes ootas meid ka muidugi paras üllatus, mind ja minu reisikaaslasi oli pandud – pange tähele, mitte ühte hotellituppa, vaid ühte voodisse. Väga meeldiv ikka. Admin küsis, et kas ma siis pole selle härrasmehe abikaasa. Ei! Ja kui ka oleks, siis kes see kolmas meile on, et ta meie voodisse on paigutatud? Igatahes läks lõpuks ikka kitsaks ja otsustasin hotellist lahkuda. Kohaliku juurde! Haah! Täiesti võõras inimene, korra elus näinud, aga riskima peab. Minu meestuttav oli muidugi ahastuse äärel, et nüüd lähen ma vabasurma ja mind vägistatakse ära ja viiakse kuskile keldrisse jne. Aga teate ju mind, kangekaelne nagu ma olen, ma olin võtnud eesmärgi sukelduda kohalikku ellu ja selleks oli tarvis hotellist pääseda. Läksime siis peole, mees kes pidi mulle öömaja pakkuma teatas, et enne kella 4 hommikul tema korterisse ei pääse. Et ta paigutab mind turvalisse kohta seniks. Minu reisikaaslane tõmbus näost valgeks ja hakkas paluma, et kulla Kadri ära ikka mine, see kõlab kahtlaselt. Mina aga ikka ajasin oma joru, et kes ei riski, see shampust ei joo. Ma olen alati unistanud ohtlikust olukorrast, kus oma läbirääkimisvõimed proovile panna. Korteriomanik teatas oma alamale, et viidagu mind hotelli, kuhu ta mulle öösel kell 4 ise järgi tuleb. Ronisin autosse, ise mõeldes, et äkki olen ma ikka liiga hull ja jumal teab mis nüüd edasi saab. Hotelli jõudes olin ma juba parasjagu närvis. Admin teatas, et teda on minu tulekust informeeritud ja järgnegu ma talle. Ronisin trepist üles, ise nii purjus, et jalad enam ei kandnud. Mulle oli valmis pandud viimase korruse tuba. Astusin sisse… Voodi, kapp ja imepisike aken. Heitsin pikali. Kuulda oli vaid vene naiste karjeid ja mingit räiget saagimist ja kopsimist. Hirm hakkas süvenema. Süda peksis ja und ei tulnud. Püüdsin paar tundi tukastada, aga asjatult. 15 min enne 4 helises telefon – korteriomanik. „Soovid Sa jääda hotelli või tuled minuga ära korterisse!?” Eem… tulen ära! Vibasin alla ja uurisin adminilt palju ma võlgnen. „Ärge muretsege, teie eest on juba tasutud.” Välja jõudes ootas mind korteriomanik, kes teatas, et täna ööseks tulevad tema juurde ka 2 sõpra. Ai vana, mõtlesin mina ja trükkisin juba valmis sõnumit tekstiga : „ APPPI”! 3 meest ja väike mina – persse, kas mul on vaja koguaeg lollusi teha. Jõudsime pimeda kõrvaltänavani. Lonkisin autost välja ja pidasin Jumalaga dialoogi, et saagu ta aru, et ma olen küll uljaspea, aga ka seekord võiks ta mind kaitsta. Jõudsime korterisse. Istusin. Järsku tõmbas üks kuttidest selga spidermani pidžaama ja korteri omanik uuris millises toas või voodis soovin ööbida. Huuh – olin pääsenud! Tuli välja, et üks meestest on restoranipidaja ja alustab just uue avamisega Prahas, korteriomanik ise, keda ma põgusalt teadsin on samuti restoraniäris ja neil oli vaja enne lihtsalt äriasju arutada. Ma olin pääsenud! Öö möödus rahulikult. Ja minu usaldus inimeste vastu taastus. Korteriomanikust sai minu tõeline abimees terve reisi jooksul.

Niimoodi riskides ja sisetunnet kuulates olen ma ennegi leidnud toredaid inimesi. Mitte alati ja mitte kõigil ei pruugi nii vedada, aga minu elukogemus on näidanud, et kõige enam tuleb karta tõelisi lipitsejaid, kes üritavad väevõimuga endast üliusaldusväärset muljet jätta.

Reis oli meeldejääv ja tõi minu argiellu jälle pisut põnevust. Minust sai ju tuhapilve Kadri. Päris põnev kui ETV ootab Sind lennukis. Lend sujus ja Eestisse tagasi jõudes tabas mind muremõte – mis mind siin siis õigupoolest ootab – kuhjaga koolikohustust, mis on minult võtnud viimsegi motivatsiooni kirjatööga tegeleda. Hulk arveid mis tänu tuhapilvele tekkisid. Volikogutöö, milles ma pole üldse enam väga motiveeritud, sest hing ihkab seiklust…

Vees on käidud, olen tagasi maismaal, aga kauaks, vot seda ei tea.

Mõned pildid ka:


Korteriomanik




Liiklus

Pullerits andis tikud, rahvas süütas leegi

27. märtsi Postimehest võis lugeda Priit Pulleritsu üllitist, kus teemaks, et elu moslemimehega on kauni õnne asemel osutunud tragöödiaks.


Artiklit kommenteeriti üle 400 korra, mis näitab, et teema ei jätnud külmaks. Nii mõneski kodus käis agar sõnasõda. Ühed leidsid, et Pullerits on tabanud naelapea pihta ja moslemid ongi ühed petised ja kaabakad, kes Maarjamaa naisi ära kasutavad. Arvati ka, et küsimus pole ei usus ega rahvuses, vaid ikka inimeses. Kogu krempel ei piirdunud lõpuks enam küsimusega kas moslemid on head või halvad, vaid lahati ka seda, et kas Eesti naine on loll ja litsakas, kas moslemid üritavad tulla oma usku siia levitama, kas Eestis vohab rassism jne.


Tõsi, olen Egiptuses käinud ja libekeelsetest seal puudust ei ole. Erinevalt paljudest teistest, ei hakanud ma abieluettepanekuid kokku lugema, sest neid sadas uksest ja aknast ning minu meelest oli pigem tegemist odava meelelahutusega, a´la mitu kaamelit siis välja ka käiakse. Sellist turismipiirkonna lõõpimist nüüd tõsiselt võtta on minu meelest naiivne.


Mis puutub kuulsasse „I love you” ette vuristamisse esimesel kohtumisõhtul, siis jällegi peab tõdema, et viga on ikka naises kui aru ei saada, et mees, kes soovib, et teda tõsiselt võetakse ei hakka esimesel õhtul suurest armastusest rääkima ei Eestis ega mujalgi.



Mind kurvastas artikli puhul kõige enam see, et lugejani oli toodud vaid negatiivsed lood, mistõttu läks kommentaaride osas lahti sõda ja jäi kõlama mõte, nagu moslemid ja araabia mehed ongi kõik vägivallatsejad, kes naise keldrisse kinni panevad ja passid ära peidavad. Tegemist oli täiesti alusetu üldistusega, millele vihjas ka juhtlõik: „Üha rohkem Eesti naisi arvab, et on leidnud mandlisilmse elu armastuse. Nad eksivad. Rängalt.” Oleks ikka olnud kena ära mainida, et mitte kõigil pole nii kehvasti läinud.


Tõeline teemaarendus läks lahti hoopis kommentaaride jaos, kus osad hakkasid rääkima juba Islami terroristidest, kes tahavad Eesti kaunitaride kaudu riiki pääseda. Rääkida terroristidest, seda veel ajal, kui Eestis paneb mõni mees tervele korterile pommi alla, siis ma küsin küll, et kas ikka saab mõelda, et niikaua kui keegi võõras meie kodumaale ei tule on siin turvaline ja hea?


Lisaks selle loo ühekülgsusele häiris mind päris paljude kommenteerijate suhtumine, et need kel abielu on võõrsil nurjunud ärgu enam tagasi tulgu, seda enam kui peaks ka lapsed olema. Ja üldse polevat igasugu mustadel meie maale asja. Ma nimetan seda silmakirjalikkuseks. Neid, kes käivad Soome, Rootsi, Inglismaale ja mujale tööle pole Eestis teps mitte vähe ja keegi ei tunne end ka süüdi, et võõral maal paremat palka otsima läinud on. Ometigi, kui keegi väliskodanik plaanib siia tulla paremat elu otsima, siis hüpatakse kohe kõrri, seda enam kui tegemist on erineva rassiga.




Silma riivas ka mõttetera, et tõmmudel lastel oleks meie ühiskonnas raske, sest siin hakatakse näpuga näitama ja kiusama. Soovitan inimestel silmad avada ja aru anda, et meie laste käitumine pärineb eelkõige ikka koduseinte vahelt ja kui me ei õpeta maast madalast, et olemas on ka teisi rasse, religioone ning kultuure, siis ei ole lootustki, et miski siin päikse all muutuks.


Õnneks on aeg edasi läinud, me ei ela enam raudse eesriie taga, piirid on avatud ja noored reisivad ringi – mustanahaline pole enam vaatamisväärsus ja ka rätti kandev naisolevus pole teab mis haruldus. Globaliseerumine on paratamatus, armastust otsitakse ja leitakse ka mujalt kui oma konnatiigist. Peame arvestama, et Eesti inimesed lähevad võõrsile ja alustavad uut elu. Sama teevad ka mujalt pärit inimesed. Nii nagu meie ei lähe moslemeid ümber kasvatama, ei tule ju ka nemad Eesti rahval identiteeti ja kombeid põrmustama, seda enam, et eestisse viisat saada on raske, kui mitte võimatu. Pealegi, mitte kõik kuuma päikse all eluga harjunud rosinasilmad ei igatse lumisesse Eestisse.


Kurb on, et üks osa meie oma rahvusest on valmis pöörama lähedasele selja kui ta on valinud elu teistmoodi inimesega kui meie tänavatel liiguvad. Kurb on, et mõned arvavad endast nii palju, et julgevad tulla ütlema, kellega me tohime või ei tohi lapsi teha või kus me oma lastega elame. Kui üks vanem on eestlane, siis on ka lapse juured Eestis ja tal on siin sama palju õigust olla nagu teistel, olenemata mis värvi ta on. Tuletagem meelde, et eestlastest on ülekäinud nii sakslased kui venelased jt rahvused, kas siis kõik segaverelised on halvad ja pahad? Ilmselt soomlase – eestlase järeltulijasse ei suhtuta sugugi nii negatiivselt, kui egiptlase-eestlase omasse. Kas ma haistan siin rassismi?


Eestlane, kes tahab nii väga olla eurooplane, kes alati ütleb, et oleme Soome naabrid, mitte ei rõhuta Venemaa naabriks olemist, peaks minema ja vaatama euroopas ringi. Erinevast rassist lapsed õpivad samades koolipinkides, kõigil on alles oma identiteet, aga mõnuga tutvustatakse enda keelt ja kultuuri ka teistele. Ei ole seda võõristust ja näpuga näitamist. Püüdkem siis olla eurooplased ka mõttelaadilt. Rohkem tolerantsust!


Tulles tagasi Pulleritsu artikli juurde, siis mina võin öelda, et olen lisaks negatiivsetele juhtumitele kursis ka positiivsete armulugudega - keldrist ja passi peitmisest on asi kaugel. Naised on läinud sinna, leidnud hea töö ja õppimisvõimalused ja lisaks sellele on neil õnn elada koos mehega, kellega on leitud ühine keel – tragöödiast on asi kaugel.


Ma tahan jõuda selleni, et pole võimalik kedagi liigitada heaks või halvaks tema usu, nahavärvi või rahvuse järgi. On kõigest inimesed kes jagunevad põhimõtteid omavateks ja mitteomavateks. Abiellume me kas asiaadi, negriidse rassi või eurooplasega, moslemi või kristlasega, küsimus on ikkagi austuses. Kui see puudub võid sa iga mehe käest peksa saada. Kui aga tegemist on armastusega, siis raskustest aitavad üle mõistmine, austus ja kompromissid. Loomulikult mida erinevam on kultuuritaust, seda keerukam ja raskem on seda suhet üles ehitada. Inimesi tuleb tundma õppida, võtta aega ja mitte esimese ettejuhtuva „i love you” vennaga voodisse hüpata ja sealt edasi valguskiirusel abieluranda sõuda, sest siis tõesti võib juhtuda, et olete oma naiivsuses kõrvetada saanud. Aga olgem ausad selles pole süüdi keegi teine kui inimene ise ja vale on hakata selle põhjal tegema üldistusi ja üht usulahku hukka mõista.


See kas Teie elu on tragöödia või kauakestev õnn saavad kõik ise otsustada, võttes südamele lisaks ka mõistust kuulda. Eestlastele aga soovitus: kõik mis on erinev, pole alati halb. Ole avatud südamega, siis võtab ka ülejäänud maailm sind avasüli vastu.

Vahel on vaja...

Ma pole ammu kirjutanud – jah, ma tean. Kuigi kirjutada ju ilmselt oleks nii mõndagi. Nt sellest kuidas ma ilma kellelegi ütlemata jalga lasin. Palmide alla. Ma nii väga tahtsin minna, et isegi mina, kes ma pole ebausklik, leidsin, et targem oleks vaikida ja mitte ära sõnuda. Nii ma siis pakkisingi kohvrid ja läksin.

Otsus minna just Egiptusesse tulenes sellest, et minu üks parimaid sõbrannasid seal elab. Oleme väga lähedased ja raskel hetkel olen alati temalt lohutust saanud ja rasked hetked mul just olid.

Lennukilt maha tulles tabas mind õndsustunne – päike, meri – muud hing ei ihaldanudki. Lähemal tutvumisel linnaga aga sain kerge šoki. Liiklus on seal KOHUTAV ja ma ei liialda. Tulesid nad ei kasuta, liiklusmärke ei eksisteeri, signaalitamine käib iga sekund, ülekäigukohti pole ja üldse paras kaos. Ka tänavad ei paista just silma erilise puhtusega, prügi lendab maha ja aknad vajuvad tolmukihi alla kõveraks.

Sama aga ei saa öelda hotelli ala kohta. Otsustasime puhkusest võtta mis võtta annab ja seega bookisime endile 5 tärni hotelli, kuna hinnavahet erilist ei tulnud. Teenindus oli viimase peal, restoran võitis mu südame teemaõhtutega – aasia, itaalia jne köök, nautisin täiega. Rannas kokteilide joomisest ei hakka rääkimagi, puhas rõõm. Eriliselt kifti mulje jättis animation team, kes vedasid rahvast kaasa. Küll tehtu vesivõimlemist, mängiti võrku, tantsiti latiinot ja kõhutantsu, toimusid joogatunnid jne.

Mis meestesse puutub, siis ma sain lausa krambid. Olin küll kuulnud tüütutest tsurkadest, aga et nad kohe nii hullud on. Esimeste päevade jooksul pakuti rannas massaažiteenust, kuna proovi massaaž oli väga hea, otsustasin ka tunnise seanssi võtta. Laman siis seal, kui härra sosistab:”Relax”. Okey, riiläksin siis seal kui tuleb aeg ümber pöörata. Onu siis masseerib nägu ja huuli ja lõpuks tunnen juba tema hingeõhku – vend üritas mind suudelda. Normaalne! Or not! See polnud veel kõik – edasi on järgmise kategooria mehed – poepidajad. No nende eesmärk on muidugi midagi maha ärida, aga ega nad euroopa naisest ka ära ütleks. Sattusin siis mina ka ühe küüsi, kes esialgu tundus täitsa ok, lubasime välja minna jne. Siis selgus, et ma pean aru andma, kui kellegi teisega kuhugi lähen ja siis ei saa meie vahel enam sõprust olla. Nagu WTF? Meil Eestis küll nii pole – sõnasin mina ja pärast mõningasi väljaskäike otsustasin, et sellist sorti sõprussuhted pole minu jaoks.

Hotellis aga ei pääsenud ma meestest mitte kuhugi. Vaene koristaja armus vist ära, uuris teine, et kummas voodis mina magan ja hakkas siis minu voodikesele käteräti kujukesi meisterdama. Okey, täitsa armas ju, aga järgmine kord kargas juba sisse ja soovis mind pildistada – okey, päris põnev.

Mis puutub pildistamisse, siis ma juba harjusin sellega ära, et tänaval astuti ligi ja sooviti minuga pilti teha. Tundsin end lausa vaatamisväärsusena.

Ok, järgmine hull oli aednik. Kes ronis minu 2 korruse rõdule, et mulle lilli tuua ja kui üks teine massöör (kes kuulus normaalsete inimeste hulka ja soovis minuga suhelda tsiviliseeritumal moel) küsis, et miks Sa seda teed, oli aednik vastanud, et: ”Ehk on meil ühine tulevik!?” Hahaha – yeah, sure!

Ka restoranis söömas käies ei saanud ma rahu, teenindajad jooksid võidu, et kes mulle vett või veini toidu kõrvale serveerida saab, rääkimata sellest, et iga klienditeenindaja ja poepidaja hotellist soovis minuga peale tööd välja minna – ei aitäh, ma olen puhkusel.

Ometigi mitte kõik sealsed mehed ei jätnud külmaks, leidus siiski üks noormees, kes mulle täitsa armsaks sai. Tutvumislugu päris lihtne. Kutsus teine mind vesiaeroobikasse, aga põhjamaa ülbik nagu ma olen saatsin põrgu ja ütlesin, et tahan päikest võtta. Sekund hiljem olid minu pahkluud juba tema peos ja sõna otseses mõttes taris kutt mu põlvili liiva sisse. Kuidas sa julged? Aga andkem au, mulle meeldivad mehed, kes alla ei anna ja mitte ei ürita moosiga Sind ära rääkida, vaid kasutavad ürgmehelikke võtteid. No kuna tegemist on ka vaieldamatult andeka tantsijaga, siis ma sulasin nagu või pannil. Seda enam, et ilusale naeratusele ja heale huumorisoonele ei ütle ma kunagi ei. Nii ma siis imetlesin mõned päevad oma silmarõõmu ja mõtlesin, et kuidas ta küll ümber sõrme mässida.

Paar päeva hiljem kohtusime taas, tema oli oma töökohustusi täitmas, mina trimpasin lounge´is drinki, kui järsku noorhärra kohale ilmus ja vaikselt vihjas, et homme minnakse suurema seltskonnaga peole ja soovi korral võin liituda. Juhuuuu! Aga ega mina siis niikaua jaksa oodata, vaid uurisin, et ehk kohtume juba varem hotelli klubis – mõeldud, tehtud. Tantsupõrandal ja hilisemal jalutuskäigul rääkisime juba lähemalt ja selgus, et ka temale olin kohe silma jäänud. Uurisin, et miks ta ometi siis varem endast rohkem märku ei andnud – ta olevat kartnud, et saadan ta kohe kuradile. Nojah, ma vist mõjungi ka kõige julgematele ja suurematele naistemeestele nagu külm Antarktika. Igatahes on mul hea meel, et kohtusime.

Rääkides nüüd mitte nii toredatest asjadest, siis suutsin ma kaameli otsast alla kukkuda. Kuradi beduiin ajas kaameli liiga vara püsti ja mina vaeseke lendasin suure kaarega vastu liiva-kivi segu. Kõht potisinine ja kraabitud, selg paigast ära, tasakaalu häired, peapööritus – see kõik ootas mind ees.

Mul on hea meel, et ma tegin selle äkkotsuse minna ja nautida 7 päeva elu. Ja ma usun, et peale kooli lendan Egiptusesse mõneks ajaks elama, sest nädalaga ei saa Araabia maadest midagi teada. See on väljakutse, mille endale püstitan.

Mulle tehti paar päeva tagasi hea tööpakkumine. Konkurss oli lõppenud, soovijaid oli Põlvast, Tartust jne. ometigi helistati just mulle. Ma pean tunnistama, et oleksin ilmselt keeldunud ka siis, kui mul kool takistuseks poleks. Tunnen, et ma pole veel valmis alustama tööorja elu ja end siduma. Ma tahan veel minna ja käia, kuniks olen noor, kuniks mul pole majalaenu, meest ja tööd, mis mind Eesti vangina hoiaks.

Ma tulin tagasi Eestisse ja olin masenduses. 2 kuu küttearve oli 6000 krooni, ilm oli külm ja teed libedad, inimesed mornid. Töötatakse selleks, et elada ja elatakse selleks, et töötada. Mis mul sellest rahast, ma tahan koguda midagi enamat kui raha, ma tahan elukogemust, vaimutarkust, sest elatakse vaid korra.

Eesti on koht, kus on minu juured, kuid tihti tunnen, et ma pole siin õnnelik, vähemalt mitte praegu, mitte täna, mitte nüüd. Ühest küljest patrioot, kuid millegi või kellegi vangina võime me seda miskit või keskit vihkama hakata. Sellepärast ma olengi alati rustuna olles otsinud väljapääsu, läinud piiri taha. Otsinud uusi radu, et vanadele naastes end jälle hästi tunda.

Elu on kingitus

Seda et mul on kohutav nädalavahetus olnud te juba teate, pisarad, pinged, keerulised suhted jne, aga täna päädis see eriti hirmsa lõpuga - nimelt olin osaline avariis. Juht vajus lumevalli poole, mille peale kõrvalistuja keeras auto rooli teisele poole, mille peale seisis ees post ja veel hullem vall, auto läks risti, rooli keerati ilmselt veel, mille peale auto kaotas juhitavuse täiesti, keerlesime nagu lõbustuspargis, silme eest jooksis vaid läbi meie poole suunduv autoderivi, see sama post ja kraav, ainus mõte mida ma jõudsin mõelda oli, et tuleb mis tuleb, see on minu saatus. Lõpetasime kraavis, ust ma lahti ei saanud, auto ise kreenis... Nii ma siis istusin seal kena 20-30 minutit ja mõtlesin elu üle järgi... Ja ega see autost välja minek poleks olnud ka väga meeldiv, sest kraav oli sügav ja ülepea lumes olla poleks ka ilmselt meeldiv olnud.

Lõpuks koju saabudes nägin Kanal 2 uudistes laibakotte ja mõistsin, et kui kõrgem vaim ise poleks kohal olnud, oleks see võinud olla mina...

Ja arvestades pingelisi aegu oleks mu sõpradele jäänud viimaseks mälestuseks tige ka kurvameelne Kata... Ma ei taha seda, ma tahan, et inimesed mäletaksid mind õnneliku ja rõõmsana ja selleks on elus vaja teha valikuid - Sa ei saa teha kõike ja olla kõiges parim, sa ei saa elada labasel moel oma karjäärile, sa ei saa lasta oma ellu inimesi, kes Sind vaid õnnetuks teevad.

Elu on valik! Elu on lühike!


Nädalake tagasi suri üks minu hea tuttav - tema eluküünal kustus bussipeatuses - Jumal ise teab kuhu oli ta teel, kuid Sinna ta iialgi ei jõudnud... Me kõik peame arvestama, et vb juhtuda, et hüvastijätu aega ei jäeta, seepärast elage nii nagu see oleks Teie viimane, öelge lähedastele kui palju te neid armastate ja hoidke suhted selged.

Olgu Jumal tänatud tänase päeva eest, selle eest, et mulle on antud päevi!

Sest mõnikord ma komistan & mõnikord ma kukun, kuid seni kuni hing on sees ...

Neil nädalatel onmul väga raske olnud, sest olen müünud oma hinge igale poole ja püüan anda endast maximumi igal rindel ja nii ma olengi päeva lõpuks vastik ja halb inimene. Ma tunnistan, et minuga on olnud väga raske suhelda. Teisalt jälle näed sellises situatsioonis, kes on Sinu sõbrad ja tõelised tugisambad. Mul on nagu kaks väga head võrdlust. Esimene on see, kuidas mees peaks käituma, kui naisel ( ma ei pea siin silmas nüüd paare, vaid üleüldiselt ) on raske. Esimene sõber alustas ignoreerimist, inimene 2 päeva ei vastanud ühelegi minu sõnale. Ma saan aru, et ma olin vb natuke kurvameelne ja agressiivne, nagu ütles üks mu hea sõber, et ära kurvasta ja ära tigetse,aga sellegipoolest ma ootan sõpradelt kainet mõistust ja kui mul on raske, siis ära kurat tee seda veel hullemaks oma käitumisega. Ega ma ei ole ju lambist selline, mul on raske ja ma ootan tavaliselt siis tuge, aga kui inimene pöörab Sulle selja, seda enam lähen ma endast välja. Ja selle inimese kõrval oli teine sõber, kes kannatlikult kuulas ära mu igapäevase hala – KUULAMINE ON VÕTMESÕNA – ja andis hea nõuande ja motiveerivad sõnad pealekauba. Vot siin ongi mehe ja mehe vahe. TÕELINE mees on Sulle toeks, nõrk mees või sitapea tüüpi mees keerab Sulle kõige raskemal hetkel selja. Ja ma olen seda oma elus väga palju täheldanud ja see on mind teinud targemaks ja õpetanud mehi valima. Teate kui palju on selliseid pealtnäha enesekindlaid mehi, kes käituvad nagu machod ja siis ühel hetkel sa taipad, et kesta all on väike hall hiireke, kes iial ei julge elus riskida, kes iial ei kannaks Sind raskel hetkel tulest ja veest läbi. Tõeline mees pole alati kestalt vapper, vaid ta on sisemiselt tugev, ta erudeeritud ja ta on väga hea inimestetundja, kes suudab Sinu nõrkuse muuta Sinu tugevuseks, kes oskab Sind niipalju motiveerida, et Sa teed oma pingutused ja tuled tagasi, ükskõik kui sügaval mudas Sa poleks.


Ma jõudsin ühel päeval niimoodi koju, et mul oli olnud 12 h tööpäev, ma ei olnud maganud, sest öösel tegin ma oma lõputööd,seljataga oli nv, kus oli 3 eksmit, milleks, mille sooritamine vajas põrgulikku õppimist, ma ei olnud päeva aega söönud ja ma suutsin maha jääda bussist, väljas oli -30 kraadi ja mul oli sitt olla. Väsinud, näljane ja ma ei tundnud oma sõrmi, ainus mis andis tunda oli valu. Ja ma jõudsin koduuksest sisse ning pisarad hakkasid voolama, sest ma tundsin, et ma ei jaksa, ma teadsin, et mul on vaja tööga seoses veel teha mõned paberid kodus ja ma tundsin, et ma vajaks natuke puhkust, aga see puhkus tuleks millegi arvelt ja teada tuntud maksimalistina, vähemalt nendes asjades mis on mulle südamelähedased ma ei saa ju lubada, et ma heidan magama, kui miski on lõpetamata. Ja nii ma istusin mantel seljas, kindad käes ja nutsin. Vanaema tuli ja pani mulle mitu tekki peale ja keetis kohe sooja supi, aga ma olin ikkagi õnnetu, sest inimesed ei taipa et isegi kui ma ütlen, et mul on niigi miljon kohustust, siis nad ikka veeretavad kõik Sinu kaela. Ja kui sellisel hetkel juhtuvad Sinu kõrvale inimesed, kes toetamise asemel ainult virisevad nagu juhtus selle blogiga või lihtsalt ei räägi Sinuga, nagu juhtus minu sõbraga, siis on väga raske end tunda inimesena.


Õnneks tuleb peale vihma alati päike ja minu päevakava on muutumas pisut tagasihoidlikumaks ja õnneks on minu elus ka inimesi, kes kuuluvad kategooriasse TÕELISED.

Siis on hea näide veel ühest sõbrast, kes ei vaikinud, aga reageeris minu mossi vajunud näo peale veel hullemini, ehk lausa hakkas karjuma. Ja kui mul siis juba pisar silma hakkab tikkuma, siis ta tõmbus tagasi ja soovis mulle ikka edu eesseisvaks kaitsmiseks jne.

Ma ei tea kui oluline ma ühele või teisele inimesele olen, vb neil oli raske näha mind sellisena, nagu ma ütlesin, ma polnud ajutiselt mina ise. Vb olid neil endal mured ja minu tujutsemine ajas neid tõesti nii marru. Ma ei tea! Aga kui Teie elus on situatsioone, kus teisel on raske, siis ärge arvake, et teilt midagi võimatut oodatakse. Sa lihtsalt ütled, et SA SAAD HAKKAMA! Ma olen olemas. Ja sellest piisab, inimene saab sisemist jõudu ja tuleb asjast välja. Vahel on nii vähe vaja…


Aga nüüd natuke naljakamatel teemadel. Ükspäev tuli üks meeskodanik uurima, et kumba Armani ülikonda ta peaks eelistama. Vaatasin pilte ja minu kriitiline silm ei märganud erilist erinevustki 2 mudeli vahel, Pealegi kes siis pildi järgi ülikonda valib, ma võin seljas vaadata ja öelda. Ja mul tekkis küsimus, kas küsija tõesti tahtis minu arvamust ülikonna lõike ja värvi osas või tahtis ta lihtsalt peenelt vihjata, et ta kannab Armanit …nagu see mind väga huvitaks. Mehed jääva meesteks!

Kellele ja milleks?

Mõni aeg tagasi sattudes oma blogi pärast rünnaku alla ma mõtlesin, et milleks või kellele ma seda üldse teen – ma võtan aja, ma avan end ja lõpptulemus on see, et ma saan sõimata. Ma ei saa ju selle eest mingit raha, et vabast tahtest teen ja lõpuks on minu palgaks veel inimeste põlgus… ma ei varja, et kirjutamine on olnud mulle teraapia eest ja võimaluseks end ja enda ümber toimuvat analüüsida. Eneseväljenduse oskus on mul kahtlemata aastatega just tänu sellele saidile arenenud. Ja mis seal salata, ma tahaks, et maha jääks märk, mida ehk ka minu lastel on tulevikus hea lugeda. Ma ei ole ju kunagi salanud, et elu on kaduv väärtus ja kui mul pole inimkonnale pärandada midagi enamat kui mõned mõtted, siis on see ka juba piisav – kas pole?


Ometigi küsin ma endalt endiselt kellele ja milleks? Teetassi taga vana tuttavaga minu blogi arutades selgus, et teravaid kommentaare on tulnud lausa grupeeringute poolt. Mille peale mul meenus küsimus mida ajakirjanik minult paar nädalat tagasi küsis : Kas on vahet kui räägitakse head või halba või on peamine, et räägitakse?

Ja minu vastus oli, et minu eesmärk poleks küll negatiivsete asjadega seoses huviorbiidis olla. Ma tean, et ükskõik mida Sa teed, kritiseerijaid on alati. Ja see on paratamatus ning kohatu oleks sellepärast pillid kotti lüüa, eriti kui Sa ise millegi loomist armastad. Ma vaieldamatult armastan kirjutamist ja ma olin hingepõhjani liigutatud kui jõulude ajal sain ma kirju erinevatest Eesti osadest, et olen kellegi päeva päikest toonud või aidanud jõuda uuele arusaamale.

Ma vist olen jõudnud punkti, kus ma pean enesele otsa vaatama, et äkki on aeg lõpetada – äkki mul pole midagi enam öelda. Või küsima, kas see enese maailma ees paljastamine pigem annab positiivset või praeguseks hetkeks juba negatiivset tagasi.


Ma tean väga paljusid oma blogi tuliseid fänne, kes tulevad tänaval ja patsutavad õlale, aga samas ma tunnen end ka Jeesusena, kes levitab armastuse sõnumit, püüab inimesi mõista ja motiveerida, aga selle eest tahetakse mind julmalt risti lüüa.


Ma kaalun kahe variandi vahel, kas see lehekülg peale 2 vapustavat aastat sulgeda ja hakata kirjutama sahtlisse või piirata ligipääs ehk lugeda saavad ainult tõelised huvilised ja seda ainult minu lahkel loal. Sest ausalt öeldes hakkab mul juba koppa ette viskama, et inimesed ei saa aru, et mina olen püüdnud vaid jagada võimalust elust osa saada läbi pisku huumori ja tarkusetera – sest see blogi pole iial olnud ilukirjandus – see on elu ise!
Mida arvad Sina ?

Sobivusest

Ma lisan oma eelmisele sissekandele veel ühe huvitava teksti, mille autorit ma ei tea, aga mis suuresti kattub minu armusaamadega ehk minu jaoks tähendab hea sobivus samuti intelligentset suhtlust(loe:ainult tark mees on mees), teadmist, et mees oleks sobilik minu laste isaks (loe: autoritaarne mees on mees) ja seksuaalne külgetõmme(loe: elu lõpuni kuivalt nühkida - no way).

Aga järgnev siis kellegi teise sulest...


Ma tahaksin defineerida absoluutse sobivuse: see on olukord, kus kahel inimesel on teineteisega kogu aeg koos hea olla olenemata välistest mõjutajatest.
Sobivus on oluline tegur psüühilise seisundi saavutamiseks, mida nimetatakse õnneks või õnnetundeks. Sobivas suhtes inimene on õnnelik olenemata töötatud tundide arvust, saavutatud positsioonist, raha või asjade hulgast.Ainult sobivas suhtes on inimene vaba vajadusest näida kellegi teisena. Sobivas suhtes inimene saab teha seda, mida ta tahab teha. Teostada oma unistusi.
Seksuaalne sobivus on üks lihtsamaid meetodeid sobivuse kindlakstegemisel. Sest seksuaalset sobivust on raskem ette kujutada või teeselda. Seks tähendab lähemat kokkupuudet teise indiviidiga, mistõttu võib tunda teise indiviidi lõhna, mille abil on võimalik sobivust tuvastada.
Sobivuse hindamine on oluline kõikvõimalike organisatsioonide ja liitude, näiteks abielu ja perekonna loomisel. Püsivad ja vabad liidud saavad põhineda ainult sobivusel.

Kohtumine targa mehega...

Üle pika aja võin ma öelda, et olen kohanud inimest, kelle puhul ma saan öelda, et ta on tabanud ära minu olemuse mind reaalselt väga hästi tundmata.

Mul on sõpru, kes teavad mind 10 aastat, kellega on tekkinud usaldus ja kes on mind samm-sammult õppinud tundma, kuid väga harva kohtame me elus inimesi, kel on mingi intuitiivne võime läbi näha meie olemust, hirme, soove, tugevusi ning nõrkusi.

Kummaline on ka see, et need inimesed on olnud mulle väga lähedaste sünnikuupäevadega.

Ja kõik need, kelle puhul ma olen tundnud hingesuguluse sarnast tunnet, on olnud väga suure lugemusega inimesed ja tõesti hea suhtluse aluseks on lai silmaring ja ma tõesti naudin inimesi, kes suudavad mind oma teadmistega harida ja panna mind elu üle mõtlema.

Paar päeva tagasi rääkisime suhetest ja meil läks jutt sellele, et mida ma meestes hindan ja tunnistasin avameelselt, et kuna ma olen suht tuline naisolevus, siis mind eriti köidavad mehed, kes suudavad mind taltsutada ehk siis konservatiivse naisena leian ma , et meeste jalas peaksid püksid olema, aga minusuguse frukti kõrval on see ikkagi suht võimatu. Minu hea tuttav kostis selle peale, et: „ Sinu saatuseks on ka vanem mees ja mitte 2-3aastat vanem, vaid hetkeseisuga peaks ta olema 33+… „

Seda teemat jätkates jagasin ma üht oma kunagist kirjatükki, peale mida härra X teatas, et ( ja nüüd ma teen seda, mida ma oma blogi ajaloos pole varem teinud, ehk tsiteerin sõna sõnalt ) :

„See peab olema väga, väga tugev, Sinust palju palju tugevam mees, keda Sa selliselt armastada võiksid. Ta ei tohi kõhelda ega ebaleda, tal peab olema julgust riskida ja võita ning vastutust võtta - võimas väljakutse Sulle, selline mees leida.
Loodetavasti on ta Sinu jaoks siiski kusagil olemas ...”


Ma ütlen: aplaus! Mitte keegi pole varem seda nii hästi sõnadesse pannud… Ainus inimene, kes saab aru, et küsimus pole mitte niivõrd minu pirtsakuses, vaid lihtsalt ma olen nagu kange alkohol, ma võin mõne inimese oma tugeva natuuri ja võimega lämmatavalt armastada lihtsalt teise ilma saata… Ma ei saa nõrka meest enesele lubada. Mees peab olema nagu tuletõrjuja – ta piirab tule levikut…ja nagu Robinson, kes ei lase leegil iial lõplikult kustuda… Selle mehega ma abiellun!

Ja lõpetuseks kuldsed sõnad: "Ka Teie,Preili, pole enam täna see, kes te olite eile!"

Ilma näota inimesed…

Ma olen oma blogis peaasjalikult keskendunud positiivsetele asjadele, sest mida rohkem kalduda negatiivsusele, seda enam meie elu seda sisaldab.

Aga täna ma tahaksin rääkida natukene ka elu pahupoolest ja mitte nii toredatest inimestest kellega ma kokku puutunud olen.

Umbes aasta tagasi oli minu blogis kelleltki anonüümne kommentaar, sisu enam ei mäleta ja kommentaari kaudu jõudsin ka selle autori blogini, kus selgus, et see oli lausa loodud minu ründamiseks ja avalikuks mahategemiseks. Inimestel pole elu- mis teha… Tol korral pidasin ma seda ajukääbikute halvaks naljaks ja politseisse ei pöördunud. Veebis liigub igasugu tonte.


Nüüd kampaania käigus hakkasin ma saama anonüümseid kirju. Konkreetselt mitte ka ähvardavad, aga sinna poole tugevalt kalduvaid - miljon küsimust ja süüdistust ning oli näha, et kirjutaja ei jaganud hästi matsu ei valimistest, kampaaniast ega erakondadest. Jahus ainult mingit oma teaduse teemat ja kui ma palusin, et kui Sa tahad diskuteerida, siis teeme seda võrdses situatsioonis ehk oma nimede alt – noorhärra loomulikult keeldus.


Ma pean enda tugevuseks seda, et ma julgen oma väljaütlemised teha oma nime alt. Kõigile sa ei saa ju meeldida nagunii ja on loomulik, et ma saan aegajalt ka kurjustada, aga ma ei suuda austada inimest, kes on ehk väga haritud ja intelligentne, aga tegelikult üks paras jänes.


Kui ma peidaksin end anonüümsuse taha, siis ma võiks ka käia ja möliseda ainult, lausa lust ja lillepidu, sopa siia poole ja teisele poole ja keegi mulle ju midagi öelda ei saa. Aga ma ei ole unistanud kunagi ei anonüümsusest ega võimest olla nähtamatu, sest ma julgen öelda ja ma julgen ka küsida kui küsida vaja on. Mida inimesed siis kardavad? Et nendega ei nõustuta? Kui on argumenteeritud jutt, siis pole ju probleemi. Ma ei halvusta neid, kes pole minuga sama meelt, aga mul puudub tolerantsus nende vastu, kes keelduvad silmast silma ja võrdsetes tingimustes oma mõtteid vahetamast.


See selleks, peale neid anonüümseid kirju muutus asi veel kahtlasemaks ja mulle tuli anonüümne pakk… See enam ei olnud naljakas ja selle asjaga ma juba pöördusin eradetektiivi poole… Õnneks jäi see esimeseks ja viimaseks korraks.


Täna hommikul end maast lahti ajades sain ma jälle lugeda pikka ja sisukat kommentaari, mille ainus puudus oli taaskord anonüümsus.

Mul on kahju alaväärsuskompleksides piinlevatest inimestest, kes ei julge oma nime ja näoga välja tulla. Huvitav mida nad tegelikult ikkagi kardavad? Seda, et minu poolehoidjad tambivad nad vaimselt ära, seda, et ühiskond neid ei aktsepteeri? Või on tegemist kellegagi minu kõrvalt, kes kaotaks minu silmis sel juhul austuse?

Me kõik oleme erinevad, ma ei mõista hukka seda inimest, kes pidas teadust tähtsamaks poliitikast, ma ei mõista hukka seda inimest, kes leiab et mu blogi on cräpp ( ma ju kirjutan seda endale ja neile, keda huvitab), aga paki saatjast ja blogi loojast ma küll aru ei saa – kas inimesel pole muud teha, kui külvata negatiivsust ja hirmu. See pole ju mingi arvamuse näitaja, vaid lihtlabane „Mul ei ole elu, tsurgin teiste omas” käitumine.


Ma kordan, ma ei pea kõigile meeldima ja kõik ei pea mulle meeldima, aga ma austan inimesi ja nende arvamusi… loomulikult ainult siis, kui inimene on seda austust väärt, ehk seisab oma põhimõtete eest ka avlikult.

Ma olen saanud võtta viimasel nädalal nii erakonna (sh iseenda ja ka erakonnakaaslaste tegude eest) ja oma blogi pärast, aga nüüd ma saan aru, et võlgnen kummarduse neile, kes on julgenud tulla ja rääkida neid häirivatest asjadest. Need diskussioonid on muutnud midagi paremaks ... inimene on saanud hingelt ära öelda ja mina olen saanud selgitada. Erinevalt kommenteerijast ma ei arva, et anonüümsus on edasiviiv jõud ühiskonnas, mina usun, et aeg on õppida vahetult suhtlema...

Ei me ette tea, mis elu meil ...

Ma tulin täna töölt koju ja minu seljataga kõndisid 2 noort neiut ja arutasid kellestki noorhärra X-st. Üks neiu ütles, et: ”Ah see tüüp v, ta on ju täitsa outsider, keegi ei suhtle temaga, ta on imelik!” Ja teine neiu ütles, et temal hakkas sellest poisist kahju ja ta oli hakanud temaga suhtlema. Nimelt olevat selle poisi isa surnud, kui ta oli 7 aastane ja poiss oli seejärel muutunud kinniseks ja hoidnud teistest eemale, mistõttu hakati teda norima ja kiusama. Neiu tunnistas, et nüüd nad suhtlevad juba päris tihedalt ja poiss oli just hiljuti rõõmsalt teatanud, et tal läheb õppetöö väga hästi.

See juhuslikult kuuldud lugu kandis endas sügavat sõnumit. Lapsed on õelad. Vanema kaotanud v muul moel midagi traagilist kogenud lapsed vajavad täiskasvanute tähelepanu, kaitset ja nõustamist. Ja me kõik vajame häid inimesi, kes ei lähe massiga kaasa ja ei mõista mitte hukka, vaid ulatavad oma abikäe. Märgake inimesi enda ümber!


Teine mõtlemapanev asi oli üks telesaade. Meil on Eestis 75 000 ravikindlustuseta inimest – neile on üks osakond ja 25 voodikohta. See on mõtlemapanev. ETV pealt näitas haiglat, mis oli nii räbalas olukorras, et ei kannatanud kriitikat. Seal näitas inimesi, kes oli seal kas õnnetuse tagajärjel, lihtsalt vanadusest v raske puudega. 10 voodit ühes suures kõledas ruumis, iga haige seal omaette oigumas, kes lamas, kes istus pea süles. Keda üritati pikali olles sööta, kes ei saanud midagi aru mis toimub, keda puhastati sitast. See oli pilk reaalsusesse, ausalt öeldes oli viga võileib teleka ette kaasa võtta. Ma pean ütlema, et need on ikka fantast inimesed, kes suudavad sellistes tingimustes ja selliste inimestega päevast päeva töötada. Ja mis kõige hullem, Sa iial ei tea, kuna Sa ise võid sellises seisus lõpetada – sõidab Sulle üks roolijoodik selga ja sa lamad ka kuskil 4 seina vahel ja sinu päeva parim sündmus on see kui hooldaja sulle küpsist toob ja pai teeb.


Kas te olete kuulnud, et Toe Tagi Revol on vähk? Noor, edukas, kena noormees – elu ei vali. Sa võid olla ükskõik kes, Sa võid olla rikas või vaene, Sa iial ei tea, milline võib olla Sinu saatus, Sa võid täna olla kaunitar , homme põlenud näoga koletis, Sa võid täna elada ilusas majas, homme vb see olla saanud tuleroaks, sa võid olla täna terve kui purikas, homme on su diagnoosiks vähk, sa võid täna olla õnnelik abielunaine, homme nutetud silmadega lesk.


Üks minu tuttav rääkis mõni aeg tagasi, et tema lähisugulastel läks ühel hetkel elu allamäge. Mees oli arhitekt, naine juhtival kohal kinnisvarafirmas. Palgad olid olnud head , laen oli võetud ja mitte vähe. Mõlemad on hetkel töötud ja heatahtlik sugulane püüab nüüd enda elu kõrvalt nendega oma sääste jagada. Ma tahan inimestele öelda, et püüdke ikka natuke reaalselt mõelda, mida te saate endale lubada ja mida mitte. Elus ei eksisteeri jäävaid asju. Ja selleks, et täisväärtuslikult midagi nautida peaks ikka arvestama, et üle võimete ei tasu elada, võlg on võõra oma ja see on nagu nöör ümber kaela. Olgu väiksem maja, aga elagu seal õnnelikud inimesed :)

Ma tulin eile töölt koju ja ma olin nagu kurikaga pähe saanud, mind valdas must masendus. Ei, mul ei läinud tööl halvasti, vastupidi, ma saan selliste asjadega tavaliselt väga edukalt hakkama. Aga mind tabas mõte, et kui ma 50 aastaselt sussid püsti viskan, siis mitte keegi ei hakka ju lugema mitu head uudist või pressiteadet ma olen elu jooksul kirjutanud. Ma tunnen, et miski saladuslik jõud pressib mulle seda karjeristi elu peale. Ma teen, ma saan kiita, ma tahan veel teha ja vaimustunult ma raban siis, lõpuks mõistes, et ma olen selle kõrval ikkagi paganama õnnetu. Sest see ei huvita mind, ma ju tean, et ma saan hakkama, ma ju tean, et ma oskan, ma tean, et ma võiksin suure tahtmise juures omal alal tippu jõuda. Aga see pole minu prioriteet, see on ju kõigest töö ja kui Sa tuled õhtul koju ja Sul pole mitte kellegagi seda jagada ja akusid laadida, siis on see kõik tähtsusetu, see ei maksa mitte midagi, olgu su kuupalk või 20 000.

Ühel hommikul üles tõustes meenus mul üks kirjakoht piiblist, mis ütleb, et kui mul poleks armastust, oleks ma kui kumisev vasknõu.Ja elus esimest korda ma suutsin selle lause enda jaoks lahti mõtestada. Kui Su elus pole armastust, siis sa oledki üks tühipaljas kest. Armastus paneb meid elama, ta motiveerib, annab ideid ja energiat, usku ja lootust. Ta täidab Teid sooviga maailma muuta. Ta paneb teid hommikul tantsima, ta äratab teid õrnalt unest ja uinutab teid igal õhtul. Armastus annab põhjuse elada, ta täidab teie elu.

Armastage elu, armastage lähedasi, armastage iseend! Ükskõik milline te olete, kes te olete või milline on teie saatus, Jumala ees oleme me kõik võrdsed. Ja elu on ettearvamatu. See elu võib lõppeda järsult, homme ei pruugi mind või Sind enam ollagi. Kõlab julmalt, aga see on reaalsus. Mida kuradit Sa ootad, kui Sa näed, et Su elus on midagi valesti, siis viimane aeg on midagi ette võtta. Ärge keelake endale õnne, te kõik väärite seda, võidelge, nautige ja olge tänulikud kõige eest mis Teil on!

Meeste pihiema

Meeste pihiema

Öösel ühe sõbra muret kuulates tabasin end mõttelt, et tegelikult on meestel ikka elu palju raskem ja vahel oleks neile lausa meestenõuandlat vaja.

Ma olen hakanud meessugu rohkem mõistma ja ilmselt ka kõrgemalt hindama, kuna mul on päris palju väga häid ja meestuttavaid ning sõpru. Ja ma olen oma pihiema ametit pidanud juba ligi 8 aastat. Olen kokku puutunud meeste väga erinevaate probleemide ja hirmudega ja ma ütlen ausalt murdunud südamega naine pole pooltki nii südantlõhestav, kui seda on mees, kelle südamedaam teda hinnata ei oska. Samuti ei sarnane meeste probleemide lahendus absoluutselt sellele, kuidas naised seda teevad.


Ma olen näinud mehi, kes on end tsikliga kihutades invaliidiks sõitnud, kuulanud kuidas on peale seda elada pensionist, teades, et naised sind ei taha. Näinud, kuidas see sama mees teeb higipalgel trenni, et end jalule saada. Ma olen näinud kuidas mees on end nii võlgadesse mänginud, et tal ei jätku enam endal leivaraha ning näinud kuidas mees elab üle keelatut armastust, ma olen näinud mehi, kes on sattunud peale kui naine vallatleb voodis võõra mehega, mehi, keda on jäetud maha hetk enne seda kui ta tahtis jõuda abieluettepanekuni. Minu õlal on nutnud need, kel on laps ja kelle südametunnistus piinab, sest see on olnud üheöö suhe. Ma olen kuulanud mehi, kes on suurest masendusest käinud bordellis, otsinud sealt seda lähedust ja armastust või leevendust südamevalule. Ma olen olnud tunnistajateks meestel, kes on jätnud oma pere ja läinud noorema naise juurde, sest mees elas elu, kus oli rutiin, aga mitte armastust.


Kas te teate kui palju kordi olen kuulnud oma meessõprade suust, et nad tahskid oma elu omalkäel lõpetada ja kas te teate kui raske on sellistel hetkedel midagi tarka öelda, sest probleem on tõesti selline, et isegi kõrgharidusega psühhiaater ei oska midagi tarka kosta.


Te küsite kuidas ma käitun sellistes olukordades. Väga lihtne, ma ei teegi muud kui kuulan ja siis viskan olukorra üle mõne tobeda nalja. Ja kui teine pool hakkab naerma, siis ma tean, et kõik saab korda. Minu enda elu on elav tõsetus sellele et läbi pisarate tuleb kasvõi hambad risti naeratada.


Ma olen hakanud mehi armastama. Mitte, et ma varem oleks omasoolisi piilunud, aga selles suhtes armastama, et ma olen õppinud neid nägema läbi teise pilgu. Ikka kiputakse süüdistama kui mees läheb bordelli või hülgab oma pere, ei käi tööl või piinleb mõne sõltuvuse küüsis. Aga kui tihti me mõtleme sellele, et mida need mehed tegelikult üle elavad. Ja lõpuks viib ikka kõik selleni, et meestel on puudus millestki. Kui palju meie naised neid tegelikult tunnustame, ilma, et see oleks pugejalik sõnade loopimine, et suhte algul tüüp kätte saada. Kui palju me tegelikult püüame pakkuda mehele midagi põnevat, kui palju me naised aru anname, et vahel on mees meie kõrval lihtsalt kohusetundest ja me ei liiguta lillegi, et anda talle ja endale vabadus. Mõni aeg tagasi pihtis mu meestuttav mulle oma 15a suhte purunemise tagamaad. Miks see suhe lõpuks ummikusse jooksis, miks mees kõndis minema. Tema vastus oli: „ Sest see suhe ei alanud leekiva armastusega.” Mitte keegi pole tükk aega midagi nii tarka ja sügavasisulist öelnud, see muutis mind ühteaaegu kurvaks ja samas täitis rahuloluga, ühest küljest inimesed oskavad mõista veel ka armastust ja selle olemasolu hinnata , aga teiselt kui palju aastaid on inimesed võimelised elama harjumusest ning tõelise armastuseta. Ei ole midagi need mehed nii kohutavad sitapead, kes tunnetest midagi ei jaga. Jagavad küll, aga kahjuks ei oska mehed oma tundeid nii hästi valitseda või ausalt avaldada kui naised. Kui ta teid sõimab, nähes et olete teise meeskodanikuga kuskil, siis asi pole mitte selles alati, et ta on mats ja mühkam, vaid tema sees ilmselt keeb ja ta ei oska seda tuld maha keerata. Ja kui ta teid sõnagi lausumata maha jätab, siis loomulikult on ta teie silmis siga, aga mis te arvate, et tal endal pole häbi? Tal on häbi Teile öelda, et te ei suutnud talle pakkuda seda, mida te lootsite, tal on häbi öelda, et ehk elus esimest korda ta läheb ja otsib õnne, mõtleb kordki elus endale.


Mul oli kunagi meestuttav, kes minuga päeva pealt suhtlemise sisuliselt lõpetas. No ma ausalt arvasin, et see vend on kiiksuga. Ja kui ta siis pool aastat hiljem helistas öösel kell 4 ja ütles, et on mind kõik see aeg sihilikult vältinud, sest ta ei suuda leppida faktiga, et meie vahel midagi olla ei saa, siis ma sain aru, et tegelikult on naised suuremad ussid kui mehed. Enamik minu naistuttavaid vahetab mehi nagu sokke, 2 kuud on üks, siis on teine, siis armastab Pauli, järgmine nädal juba Rauli. Aga mehed võtavad palju raskemalt neid asju, ma olen siis kuhjaga lohutanud mehi, kes 2-3 aastat nutavad sama naist taga. Ei olnud ju midagi erilist lihtne Pille v Kati, aga meeste südameasju on võimatu sõnadesse panna. Ja kui meie naised lähme siis ilusalongi, siis mehed üritavad oma südant ravida enda täistõmbamisega või naiste lantimisega. Mees läheb ikka sinna, kus temast hoolitakse, kus teda märgatakse, hinnatakse ja armastatakse ka koos tema vigadega ja kui nad seda ei tunne, siis nad lähevadki oma teed.Ja lähevad ka siis, kui nemad ei armasta ja õieti teevad! Issand küll, Eesti mees lausa ripub naiste küljes kohustundest ja harjumusest - seda enesepiinamist on valus vaadata, ärge sõimake neid väheseid, kes julgevad elult otsida seda leeki. Armastage oma mehi, tegelikult on nad ilusad ja head.


Mul oli kunagi juhus, kus ma tutvusin ühe väga šarmantse mehega. Ta oli mehelik, intelligentne ja midagi tema köitis. Tema kasuks rääkis see, et kui ma tavaliselt näen meestes põhjuseid, miks ma neid üldse ei taha, siis tema puhul oli pigem see, et mida aeg edasi seda meeldivamaks ta muutus. Ma ei ütle, et tegemist oli ideaalse mehega, kindlasti olid tal omad puudused. Me suhtlesime kuniks ühel päeval pidin ma temaga kohtuma, nagu me ikka kohtusime ka varem. Aga sel päeval oli midagi teisiti – ma hakkasin oma teetassiga laua poole minema ja oh õudust, ma tundsin, et mu jalad ei kanna, need sõna otseses mõttes värisesid all. Ise veel mõtlesin, et jumal kui piinlik, ma ei saa nagu mitte midagi teha ka, et kui nüüd käed ka värisema hakkavad, siis vb end seal samas oska tõmmata. Sel päeval ma taipasin, et mul pole enam ammu ükskõik… Ja selle tagasi mõeldes meenuvad mulle mu meestuttava sõnad, et suhe peab alguse saama leekivast armastusest. Kuidas me ikkagi tunneme ära selle õige inimese? Ma siiamaani mõtlen, et mis oleks sellest asjast saanud, kui mehed oleksid rääkija tüüpi, kui nad ei hoiaks oma mõtteid või emotsioone endas. Loomulikult on võimalus, et tüüp oleks öelnud, et kuule inimene, see jääb nüüd küll sõpruse tasandile või … Ma ei tõstatanud seda teemat kunagi, sest ma ei tahtnud kaotada sõpra. Jah, ma nägin seal pilgus midagi, aga see võis olla vaid mu enese tunnete peegeldus, vb ma nii väga tahtsin seal midagi näha. Ometigi, vb tundsin ma ära oma elu armastuse , oma laste isa, vb tundis tema sama, aga meie elus ongi tihti, et me ei taha näha, me ei taha kuulda ja ammugi rääkida…


Olles õppinud viimaste aastate jooksul mehi tundma, siis ma võin päris kindlalt öelda, et pooled istuvad oma hirmudega oma kambrikestes ja elavad oma turvalist elu. Heal juhul saate te sinna piiluda pihiema rollis, nagu mina seda olen olnud.

Ja lõpetuseks üks hea nädalahit. Räägime ühe meessõbraga avameelselt seksiteemadel. Mehed põevad selliseid asju märksa rohkem kui te arvate oskate. Küsib ta siis minu käest otse mingeid asju, ise mind suurte silmadega jõllitades. Ma ütlesin, et noh, et sa oled mingi eriti konservatiivne vend vist, et aloha aloha, vaata mõnda pornofilmi, et ma ei hakka ka siin nüüd loengut pidama teemal, et on ka muid poose peale misjonäri. Ja siis kui me lahku läksime, sõnas ta tähtsa näoga: „ Ma oleksin küll Sinu jaoks liiga korralik mees!” Mille peale ma südamest naerma puhkesin, sest täpselt paar päeva tagasi kuulsin ma vastupidist ühe teise meeskodaniku käest: „Minusugune paha poiss Sulle ei sobiks.”

Eks me kõik olme natuke pühakud ja natuke patused : )