Ajuinfarkt

Seda, et elu karm ja ebaõiglane on, teadsin ma juba ammu, aga vahel nagu veidike liiga karm. Paar nädalat tagasi tundsin Soomes, et midagi on nagu veidi valesti – peapööritus, iiveldus, nõrkus. Kuna väljas oli ca 40 kraadi kuuma, siis arvasin, et ju see kuumarabandus on ja ei pööranud asjale suuremat tähelepanu. Võtsin külmavee pudeli kaissu ja kobisin magama – arvasin, et nädalavahetus mind ära kurnanud. Õhtul oli juba kõik ok ja unustasin vahejuhtumi sootuks. Paar nädalat hiljem valasin piima klaasi ja hakkasin sellega toa poole minema – miski tundus valesti, klaas hoidis viltu ja äärepealt oleks piim põrandale voolanud. No ikka juhtub, ju olen lihtsalt kobakäpp. Sama arvasin ka hommikuti, kui pesu hästi selga ei saanud, et ju lihtsalt uni silmas veel. Ka arvutiga trükkides vigu tehes ei osanud ma veel miskit kahtlustada. Paanika tabas mind päeval mil suutsin kogu oma õhtusöögi vaibale pillata, pisar voolas ja nühkisin lapiga põrandalt kartuleid kokku. Otsustasin, et midagi tuleb ette võtta ja suundusin kohalikku tervisekeskusesse, kus nooruke arstitädi õlavöödet katsudes arvas, et tegemist lihaspingega ja veri ilmselt lihtsalt hästi ei liigu, ning kirjutas välja hobuse doosidega valuvaigisteid ja lihaselõdvestajaid. Öösel aga läks asi täitsa kummaliseks, käsi tardus, käes olev asi jäi kui liimitult pihku ja järsku oli tunda elektrit, seejärel valu ja siis läks tsirkus lahti – käsi vehkis igas ilmakaares, küll peksin ma ära iseennast, küll mööblit, paremaga kinni hoida ma seda ei suutnud, terve vasak külg kiskus maad ligi. Hoog taandus, kuid kordus ca 20 minuti pärast uuest, mistõttu pöördusime kohe kiirabisse. Kohapeal tuli võtta järjekorra number ja oodata – taas tabas mind hoog. Arstid kõndisid tuimalt mööda ja ütlesid vaid, et kõigil on siin järjekorra number. Ümberolijad vaatasid mind nagu pidalitõbist… Mõistus oli mul selge, aga oma vasakut kätt ma ei suutnud kontrollida. Lõpuks saabus minu kord. Hoog kordus arsti käte vahel, kes arvas, et tegemist pole millegi eluohtlikuga ning andis mulle rahusteid ning palus puhktuppa minna.

Nädalavahetusel ootas mind tagasisõit kodumaale, mis möödus komplikatsioonideta, kuigi käsi oli tuim ja vahel kahtlaselt tõmbles. Helistasin perearstile, kes arvas, et vaevalt tegemist põletiku või millegi tõsisega on, et vereproovi pole ehk vaja. Võitlesin siiski saatekirja välja. Aga kuna käsi oli endiselt tuim, otsustasin nädalavahetusel tutvusi kasutades pääseda kiirabisse verd andma – proov midagi ei näidanud. Neuroloogi järjekorrad on meil ju kuude pikkused ja seega otsustas mu hea sõber sekkuda ning läks ise neuroloogiga rääkima, et viimane mind jutule võtaks – seda ta ka tegi – oma puhkuse ajast muideks. Neuroloogile asi ei meeldinud ja poole tunniga oli tarvis jõuda Tartusse kompuutrisse. Sealne õde veel nähvas minu küsimuse peale, et kas midagi kahtlast on näha, et: ”Mida te seal näha tahate?” Vaikisin ja läksin ootama valveneuroloogi, kes lõpuks ka saabus ja ütles kohe, et tarvis on teha uus ja põhjalikum kompuuter uuring. „Mida kahtlustate,” uurisin murelikult. „Ei sooviks liialt spekuleerida, kuid ilmselt on tegu kasvaja, insuldi või multiplex skleroosiga”, nentis arst kiiresti minema tormates. Nii ma seal siis lamasin, ihuüksi, telefoni aku tühi, oma uhkes punases suvekleidis pisarad voolamas. Õde tuli vererõhku mõõtma – ülemine üle 200. „Kas Teil on alati nii kõrge vererõhk”, uuris ta murelikult. „Ei, aga kui Teile teatataks, et teil on ilmselt tõbi, mis lõppeb hauas, siis ka teie rõhk oleks kõrge”, pobisesin vastu ja pisardasin edasi.

Koju mind vahepeal ei lastud, nii, et oma uhkes kleidis ja ainult rahakott näpuvahel saadeti mind kohe haiglasse, kus asuti minu aju puurima ja uurima. Üks diagnoosi kahtlus kõlas hullemini kui teine , nt epilepsia – sellega ei sooviks küll elada, järgmisena multiplex, ohoo, varsti ratastoolis – ei aitäh, või vähk, no oh seda rõõmu, ajuvähk, seda nagu ka ei sooviks. Muidugi 23a olla ajuinfarkti ohver pole nüüd ka teab mis rõõmustav uudis, aga vähemalt ma elan ja taastun.

See kogemus on mulle vaid kinnitanud kõike seda, mida olen siin varem kirjutanud – elu on lühike, elu ei saa rahaga osta, elus ei saa päevi raisata. Me kõik mõtleme, et ah, ma ju alles 20, 70a ikka veel ees – sõbrad, ma olen ka 23, siiski olen infarkti ohver.

Ilmselt küsite, et miks ja kuidas minuga selline asi üldse juhtus. Räägin, mis edasi sai. Mind hakati juba haiglast välja kirjutama, kui minu raviarst arvas, et targem oleks ikka veel mõned uuringud teha. See otsus päästis mu elu. Kui ma oleks tol päeval lahkunud, ei oleks mind enam Teie hulgas. Avastati, et kõik minu peamised arterid, sh unearter on 70% ummistunud. Oleks ma koju läinud, oleks iga väiksem vale samm mind tappa. Nt lennureis v suurem füüsiline pingutus. Miks need sooned siis umbes olid? Põhjus on see, millest ravimifirmad ei räägi ja arstid hoiatusi ei jaga. Olles söönud 7a beebipille ei rääkinud keegi, et need tekitavad trombe. Ma olin pidevalt hädas turses jalgadega jne, aga mul polnud aimugi, et kõik see keemia oli mind vaikselt tapnud. Nii mugav oli püsisuhtes olles kindel olla väiksele roosale tabletile, nii hea oli teada, et tsükkel on nagu aamen kirikus. Kõik see mugavus läks mulle maksma äärepealt minu noore elu. Kõik see jama võttis mu tol hetkel psüühiliselt täiesti läbi.Vererõhk oli laes, tablette muudkui surati juurde ja lõpuks tuli mul kogu selle keemia vastu räige allergiline reaktsioon. Ütlen ausalt, tol hetkel ma tahtsin surra, sest ma olin sellest võitlusest väsinud. Õnneks olid mul sel hetkel toeks fantastilised sõbrad. Olin nii piinatud, et ei jaksanud poekottigi kanda, uue infarkti oht oli väga suur. Sõbranna käis ja tegi mulle süüa ning määris mu allergiast villidesse läinud keha. Jah, ma taastusin, ma tunnen jälle oma vasakut külge, mu kehal pole jälgegi villidest ja ma jaksan jälle hommikuni tantsida, aga see oli ränk võitlus, kus ilma sõprade ja pere toeta ning Jumala abita oleks ma olnud teises ilmas.

Ühel õhtul tundsin, et nüüd on minek. Sõbrad olid minu juures, kuna nad ei julgenud mind tol hetkel valveta jätta. Tundsin, et see ongi lõpp. Hommikul ärgates helistas üks kristlane, kes ütles, et ta oli eile tundnud, et surm tuleb, mis peale kutsus ta kokku kõik oma sõbrad ja pere, et nad palvetasid minu eest. Ma tean, et vikatimees oli tol õhtul lähedal ja tema teadis ka.



Minu palatikaaslaseks sattus minust 10a vanem neiu, kel multiplex skleroos – see on haigus, mille tulemust ette ei tea, see võib Sind tappa aastatega, see võib Sind halvata alles kümnete aastate pärast, samas võid elada kõrge eani suhteliselt täisväärtuslikku elu – saada lapsi jne. Ühesõnaga bingo. Ja ma ei ole kunagi tundnud, et ma suudaks ühe inimesega leida nii kiiresti ühise keele. Me mõlemad olime haiglas ju tõsiste diagnoosidega, aga meie päevad möödusid naerdes ja itsitades nagu teismelised. Ja see ongi põhiline, säilitada igas sitas olukorras positiivsus. See mida Sa ei saa muuta, sellega tuleb leppida. Meie oleme leppinud, ometigi elame usus, et Jumal ei anna meile raskemat koormat, kui me kanda suudame. Õhtuti me palvetasime koos – see oli äärmiselt vabastav, lasta lahti oma hirmud ja soovid, vabastada end neist piinadest ja jääda ootama – igal asjal oma aeg.

Umbrohi ei hävine ja minust te ei pääse. Ajagu mind või vikatimees taga, mul on vaja veel Kathriin ilmale tuua ja üles kasvatada, mul on vaja veel raamat kirjutada, mul on vaja veel tuua rahvani huvitavaid persoone,tarvis poliitikat teha, mul on tarvis veel aidata neid, kel usk ja lootus on kadunud, sest mul jätkub seda mitme eest. Ma ei karda surma, tuleb see mis tulema peab, aga ma armastan elu ja armastan inimesi enda ümber ja olen tänulik iga uue päeva eest.