Ka siin lahe taga olen ma ikka seksuoloogi ja psühholoogi rollis. Hiljuti juhtus minu jutule üks ligi 40nene naine, kes on 2a olnud armukese rollis. Armukeseks rosinasilmne tume härra. Loomulikult on härral olemas naine ja lapsed. Eks algus oli ikka päris kena ja ilus, suutis naine leppida ka sellega, et kuskil on abikaasa ( PS! Tutvumise algul mees oma staatust muidugi ei maininud ja hiljem oli tal võtta varnast ka vabandus, et kartis, et siis naine tema vastu enam huvi ei tunne). Suhted olid kirglikud ja põnevad, eks alguses ikka kohtuti tihedasti ja armukese roll ei tundunudki nii halb. Hetkeni kui naine armus. No jutu järgi armastab ka mees, aga karm tõsiasi oli see, et tegelikult oli lisaks sellele armastatud armukesele ka veel teisi naisi. Valed muudkui kasvasid, naisest sai selle läbi omakorda nuhk, kes luuras pidevalt mehe kannul ja ei puudunud armukadedus hoodki.
Selle jutuajamise murdepunktiks oli hetk, kui naine ütles: "Ma ju tean, et oma peret ta ei jäta ja et tal on peale minu veel naisi. Ma tean, et ta valetab mulle silma sisse ja ma tean, et ta tahab minult vaid ühte asja, aga ma armastan teda!" Mainin siinkohal ära, et kui naine rasedaks jäi, siis mees käskis aborti teha, kuigi naine last väga soovis. "Tapan Su ära, kui Sa aborti ei tee", oli mees ähvardanud. See on tõeliselt raske case, sest mida Sa ütled inimesele, kes on kõrvuni armunud ja ei suuda selle tundega võidelda, isegi kui faktid on must-valgel kirjas, rääkimata sellest, et oled võtnud inimeselt vastu enda tahtmist elu. Minu ainus soovitus oli, et naisena peame eelkõige iseennast armastama ja kui me seda teeme, siis ei lase me ju igasugu tõprakarja enesele ligi.
Vahel ma unustan selle tõe ka ise ära. Ei, minu ümber õnneks pole juba ammu olnud pahatahtlike või silmakirjalikke inimesi, ma oskan neid vältida, aga ma kipun ära unustama, et keelatud vili on ikka keelatud vili ja vahel oleks ehk targem mõistusega asju võtta.
Ma ei ole ka mingi moraalijünger olnud. Kui mul on suhe või keegi on väga hinge peal, siis see on olnud minu jaoks ülimalt püha. Ma olen alati öelnud, et pigem jätan inimese julmalt maha, kui et hakkan kõrvalliini ajama, aga see ei tähenda, et ma pole ise olnud petmise kaasosaline. Oli aeg, kus ma ei vaadanud mitte kunagi vallalisi mehi, sest nendega kaasnes alati oht, et nad asuvad kiivalt su vabadust piirama ja tüüpilise skorpionina see mulle meelt mööda polnud. Ma tahtsin, et keegi oleks, aga ma ei tahtnud, et see keegi hakkaks dikteerima kuna, kus ja kellega ma käia tohin või veel hullem, et ma peaks kuskil aru andma. Paar korda on juhtunud, et mees on kaotanud oma tunnete üle kontrolli ja mind tabas totaalne paanika, et mis siis, kui ta oma naise maha jätab. Sel hetkel olid need suhted minu poolt alati lõpetatud. Rääkides armukestest, siis ma mainin siinkohal ära, et alati ei pea see tähendama salajast sekssuhet, petmine on ka see, kui sa naisele oma käikude kohta valeinfot annad ja romantilisi pärastlõunaid kuskil veedad ning tunned end lihtsalt teise naisega paremini kui enda omaga.
Nooruse uljaspäisus on möödunud ja ma olen aru saanud, et sellised suhted ei andnud mulle mitte midagi. See oli hea moodus õppida teist sugupoolt tundma, loobumata oma noorusest, sest kivina kaelas olevad suhted, mis on alanud verinoorelt, pole minu rida. Teinegi hirm on mind tabanud, et laskudes sellist tüüpi suhtesse võib mind tabada bumerangina mu enda tehtu. Ehk mis siis kui mina olen see, kes ära armub? Kui Sul on inimesest ükskõik, või kui see on pelgalt füüsiline (minu puhul üliharva esinev, sest nagu naistel ikka käivad ka minul seks ja tunded käsikäes), siis on savi, et ta poole öö ajal minema läheb, aga kujutage end situatsioonis, kus teie armukeseks on mees, kelle vastu teil on ajaga tekkinud sügavad tunded ja öösel või parimal juhul hommikul lahkub ta teie juurest rahuloleval ilmel – kuhu ta läheb? Eks ikka sinna, kus on tema pere, kus on see naine, kelle ta on valinud enda kõrvale. Tegelikult olete teie tühipaljas aseaine või lisaroog. Kui valus võib see olla, lasta minna kellelgi, kellega te tahaksite veeta veel mõned tunnid, kui valus võib teil olla kui ta tänaval teile käsikäes tuleb vastu sellega, kelle kohta te iialgi enesele ei saa. Kui valus võib olla, kui hotellist väljudes peate laskma oma „armsama” käest lahti, kui avalikkuse pilgud on Teie kohal ja kui suur poleks ka tahe meest hüvastijätuks suudelda, te seda teha ei tohi.
Vahel me tahame midagi nii meeletult, see sööb meil katuse ära, te unustate, mis ohud võivad kaasneda. Minu elumoto on ikka olnud, et parem anda kiusatusele järele ja kahetseda, kui terve elu selle küüsis piinelda. See piin on tõesti julm, aga mulle meeldis ühe oma tuttava pastori kommentaar kiusatustele järele andmiste kohta: „See viib sind alati kaugemale, kui sa kunagi mõelnud oleks minna. See hoiab sind kauem kinni, kui sa iial oleks mõelnud jääda. See läheb sulle alati rohkem maksma, kui sa iial oleks mõelnud maksta.”
Kulla sõbrad, võitlus iseendaga on vahel nii raske, nii paganama raske, eriti minul kes ma olen kireinimene ja samas pean ma võitlema päevast päeva oma n-ö. teise minaga, kes tahab elada õieti, elada nii, et südametunnistus ei vaeva, elada nii, et eneselgi on uhke olla.
Kui ma mõtlen, kui hea üks või teine asi olla võib, kui suur võib olla nt minu iha ja kirg ja kui ma siis küsin endalt, et mida ma tegelikult väärin või tahan, siis ma jõuan ikka selleni, et ma tahan olla austatud ja armastatud, ma ei taha saata hommikuti kedagi teise naise käte vahele. Ma ei taha nutta jõulude ajal patja, sest ma olen lasknud end tühipaljal ihal lolliks ajada ja jäänud mingi kiusatuse või sõltuvuse lõksu. Miks ma peaksin oma elus midagi või kedagi jagama, miks ma pean leppima pooliku praega, kui ma olen täisväärtuslik inimene ja mul on õigus süüa oma kõht täis. Miks ma peaksin oma hoolt, keha või tundeid jagama kellelegi, kes võtab seda iseenesest mõistetavalt.
Ma olen jõudnud arusaamani, et ma annan oma elus pahatihti nii palju, et mul on õigus seda kõike ka vastu saada. Ma tahan pakkuda parimat inimesele, kes seda hinnata oskab, kes sellest tõelist rõõmu leiab, keda see õnnelikuks teeb kogu eluks, mitte paariks tunniks. Miks ma peaks end ära raiskama?
Ma ei kahetse oma elus mitte midagi, ma ei leia, et oleksin korda saatnud midagi üli amoraalselt, pole ühtki abielumeest orki tõmmanud ja igas asjas on lõpuks siiski jäänud kaine mõistus pinnale, aga ma olen õppinud nii üht kui teist, nii enda, kui teiste vigadest.
Me saame seda, mida me ise usume end väärivat. Jah, ma väärin kõike seda mis pakub mulle rahuldust nii vaimsel kui füüsilisel pinnal.
Enda jutul käinud naisele ütleksin ma vaid seda, et selgrootud mehed pendeldavad mitme naise vahet, tõeline mees teeb alati otsuse. Tark mees teab, et andes end 100% naisele, saad sa vastu kogu maailma.
Ja mina pole nii rikas, et pakkuda kõike kõige paremat mitmele mehele, või sellisele, kes poole sellest raisku laseb…
Armastades iseennast, armastavad meid ka teised! Aamen!
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar