Ma istun praegu ühes kaunis talveaias, mis kuulub ühe imeilusa maja juurde. Väga peenelt sisustatud, rohkelt kunsti seintel, kvaliteetne mööbel, iga detail on hoolikalt valitud ja ilmselt on selle alla paigutatud ka ohtralt raha. Seintel on miljonid pildiraamid, millel särab abielupaar – naisel on seljas silmnähtavalt kallid kostüümid, mees on tõsise olekuga. Rikkad inimesed, ilmselt edukad ja elus kaugele jõudnud.
Köögis istub mees, tema pea on ühele poole viltu, suu ammuli vajunud ja kuulda on vaid segast mõminat. Ägenenud mõmina peale jookseb hooldaja kohale süstlaga, et talle juua anda. See mees on selle uhke maja omanik – Matti, kes on 10a elanud koos ajukasvajaga, mis on temast teinud elava laiba. Matti naine suri mõned aastad tagasi – sooltevähk. Lapsi neil pole, naisest on maha jäänud vaid garderoobi täis uhkeid kingi ja kostüüme. Ning sentimeetri täpsusega paika pandud portselanikogu.
See mida ma siin majas näen, meenuta mulle jälle vaid üht – Sa võid olla rikas ja edukas, aga on asju, mida Sa osta ei saa. Tervis, õnn, armastus. Majas sebivad ringi hooldajad, paremad silitavad pead, mõned teevad puiselt oma tööd – peaasi, et patsient elab ja hingab.
Terve elu on nad ilmselt tööd rabanud, et lubada endale kõike seda glamuurset elu ja lõpus ei suutnud kumbki teineteise eest hoolt kanda – hääbus üks ja ilmselt pole teiselgi pikka pidu. Istusin minagi Matti voodiserval, vaatasin teda pikalt ja tundsin pitsitust südames – mees minu kõrval on kannatamas, tema elus pole enam midagi elamisväärset ja ma ei saa mitte midagi muuta. Tema saatus on määratud – julm on see elu. Kuidas tahaks kasvõi midagigi muuta, kasvõi kallistada, aga ilmselt ehmataks see teda – miks tuleb mingi võõras eestlanna tema majja teda kallistama. Tahaks kinkida talle elu, täisväärtusliku elu, kus oleks tervis ja lapselapsed ja palju rõõmu, aga kõik see pole minu võimuses.
Raha on teadupärast kaduv väärtus ja mingi hetk saab see otsa, siis pole Mattil enam isegi mitte lootust surra oma voodis, vaid tuleb minna hooldushaiglasse, kus ainult Jumal ise teab, kas sinu mähe ikka vahetatakse ära või lastakse ööpäev seal haududa. Olgu, usun, et Soomes pole see asi nii hull, sellised asjad juhtuvad ikkagi tavaliselt Eestis, kus sotsiaaltöötajad ja põetajad on nii alahinnatud, et ega väga ei imestagi, et nad ei vaevu käsi määrima.
Päeva lõpus läksin andsin Mattile käe. Ta hoidis seda tugevalt kinni. Ilmselt poleks lahti lasknudki, kui ma poleks seda jõuga sealt lõpuks ära tarinud. Kurb oli minna…Ilmselt ma teda enam iialgi ei näe. Tunnen siiani tema südametukseid – ta on ju elav mees, parimates aastates. Aga kas see on siiski elu?
Te arvate, et ega sellised asjad ju teid ei puuduta, aga las ma räägin Teile elust – reaalsest elust. Aastaid tagasi oli ühe minu hea tuttava abikaasa tõsine ja karm mees. Ühel grillõhtul juhtus temaga õnnetu õnnetus, nimelt tõmbas ta kogemata kurku kanakondi, mille tagajärjel jäi aju hapnikuta. See mees elab nüüd Erastveres – seal, kus kõik mõistuse kaotanud inimesed. Ei tundnud ta kunagi enam ära oma naist ega lapsi, sellestki mehest sai vaid kurva kuju rüütel.
Või minu tädi, kes traagilisel kombel hooletu meditsiinitöötaja käte vahelt otse oma kurvale eluteele sattus. Minu vanaemast sai eluaegne hooldaja. Voodihaige hooldaja. Sõbrannad olid ikka öelnud, et mis sa jamad, anna ta ära, aga vanema oli kindel, et oma lapsest ta ei loobu. Nüüd on ta ohverdanud juba üle 40 aasta., sealjuures kordagi halisemata, et elu on raske või, et keegi teeb talle ülekohut. Tema jaoks on kõik lapsed võrdsed – kõik toovad talle rõõmu.
Volikogus oli kord juttu hooldajatasudest ja ma mõtlesin, et kas seda tööd saab üldse hinnata, seda, et Sa tõused igal hommikul ja Sa tead, et üks sinu lastest ei kasva kunagi suureks ja ei lenda kunagi pesast välja. Ja mitte keegi ei ütle Sulle isegi aitäh selle eest. Linn maksab Sulle 500 krooni – võid endale torti, et Sa tubli inimene oled. 500 krooni kuus töö eest, mida Sa teed 24/7 , 365 päeva aastas, omamata ühtegi puhkepäeva või nädalakest palmi all.
Ma elan hetkel ajutiselt Soomes. Naudin keskkonna vahetust, loen häid raamatuid, kogun inspiratsiooni, suhtlen uute inimestega ja olen distantsilt märksa lähedasem oma inimestele. Ma järjest enam mõistan, et ma tahan inimesi aidata ja pühendada end sellele. Järjest enam jõuab mulle pärale elu tõeline mõte ja edasiviiv jõud. See oli on ja jääb armastuseks.
Ma rääkisin, et enne Soome tulekut tegin konto Soome tutvumissaidil, et siin oma aega sisustada. Võin oma sotsiaalse katse vist põrunuks nimetada. Mitte et mehi poleks, Jumal, neid sajab uksest ja aknast, kümneid kirju üksikutelt ja ilmselt mitte nii üksikutelt. Aga ma ei suuda. Kõigist neist ligi sajast mehest, kes nädala jooksul on minuga soovinud tutvuda on heal juhul vaid üks pälvinud rohkem tähelepanu – rockmuusik, kes igapäevaselt on tegev Tampere Ülikoolis ja on IT firma osanik. Tema kiri oli huvitav, sisukas ja pikk. Eks aeg näitab kas mul on viitsimist ka deidil ära käia. Aga see interneti värk pole ikka minu jaoks – ma olin ja jään liialt nõudlikuks ja ma aina enam ja enam saan aru, et kui üldse kunagi kellegi kõrval end sisse seada, siis peab see olema ikka inimene, kelle kõrval on mu süda rahulik ka siis, kui elu raskused teele veeretab. Nagu Matti naine, kes jäi tema kõrvale ka siis kui keemiaravi oli juuksed viinud ja mees jäi ratastooli, nagu üks teine minu tuttav, kes jäi mehe kõrvale ka siis, kui see teatas, et on viljatu, ka siis kui mu mees on diplomaat ja peab pidevalt elukohti vahetama, kui on minu valitud mees, siis selle mehega rändan ma või kohvris kaasas. Ja kui ma oma elus sellist inimest ei kohta, siis ju pole määratud. Üksi pole ka hullu, siis loon endale ise kodu ja kasutan ära oma sõbra lahke pakkumise tulla spermadoonoriks – ma ju ütlesin, et meheta või mehega, aga laps tuleb ja mitte 10 aasta pärast.
Soome õpetab mulle alati väga palju, siin on inimesed hoopis teistsugused, ei sõideta ringi hirmkalliste autodega, et endast muljet jätta, ei ole suhtumist, et keegi on kellestki parem – siin istuvad koristajad ja ülemused ühes lauas. Siin töötavad ka need noored, kelle vanemad on miljonärid. Perefirmades pole perepoeg mitte asedirektor, vaid tavaline jooksupoiss, seda ikka selleks, et õpetada last raha hindama ja näidata, et selleks, et kuskile jõuda, tuleb alustada kõige alumiselt pulgalt. Minu arvates on see parim kasvatus, mida lastele anda saab. Töö ei riku meest ja raha ei kasva puu otsas. Üks hea võte mida siin kasutatakse on see, et pannakse lapsed mingit nõmedat tööd tegema, et nad saaks aru, kui vajalik on enda harimine, et kui nad ei viitsi õppida, siis sellist nõmedat tööd Sa jäädki tegema. Mul on ka Eestis ettevõtjatest tuttavaid, kes ei viska oma lastele raha kätte, vaid need lapsed on saanud alati võimaluse tööd teha – see võimaluse andmine ongi kõige õigem asi.
Sellest, et tänapäeva lapsed on rikutud andis mulle aimu ka diskussioon teemal, et sõjavägi teeb mehest mehe, kus noormehed ja nende naised hakkasid kohe halisema, kuidas sõjaväes on nii raske ja seda pole üldse tarvis jne. Mina olen teist meelt, mina leian, et kui poisid ise end ema seelikusaba küljest lahti ei suuda imeda, siis peab seda kuidagi teisiti tegema, rääkimata sellest, et iga mees peaks omama algteadmisi sellest, kuidas vajadusel oma riiki ja peret kaitsta. Tänapäeva lapsed on kasvanud arvuti ja teleka taga, krõpsupakk näpus, ema on söögi ette viinud, nõud ära pesnud ja sokid üles korjanud ja ainus mis tänutäheks saab on kena „Käi perse, teen mis tahan” suhtumine. Vot sellist asja ma ei kannata. Leian, et distsipliin peab olema ja sõjavägi seda just õpetabki. Ma tihti meenutan oma vanaisa lugusid Siberist ja eriti siis torkab mul nagu miski südant, et inimesed tulge maa peale, meil on ikka kõik olemas, miks te ei oska seda hinnata?
Loen hetkel raamatut enesehüpnoosi jõust ja ma usun, et see on üks tuleviku võtmesõnasid. Maailmas, kus meil on miljoneid sõltuvusi, järjest enam levivaid haiguseid, rohkem stressi jne, peab inimene õppima ise endaga tegelema. Me ei jõua ju iga asja peale joosta psühholoogi või arsti juurde. See enese harimine on minu jaoks saanud ülioluliseks – see on üks rahulolu võtmesõnu. Sa ei pea olema suitsetaja, sa ei pea olema töönarkomaan, sa ei pea olema õnnetus suhtes, sa ei pea mitte midagi, kui Sa ei taha, tuleb otsida sisemist jõudu. Tuleb uskuda paremasse homsesse, iseendasse ja imedesse.
Ma ei tea mis see on, aga ma tunnen, et ma olen õnnelik. Ma tulin kõigest eemale, kõigest mis mind rõhus ja segadusse ajas – vanast keskkonnast, inimestest ja ma sain vaadata enda sisse ja ma olen mõistnud, et see õnn on koguaeg minu sees olemas, aga ma lasen tähtsusetutel asjadel ennast sellest eemaldada. Ei tohi lasta kellegi halvasti öeldud asju hinge, ei tohi murduda, kui kõik ei lähe ootuspäraselt. Kui üks uks sulgub, siis teine ikka avaneb.
Vahel ma kipun inimesi enda tahte järgi voolima, aga reaalsus on see, et inimesi tuleb võtta nii nagu nad on. Loomulikult me tahaksime kõiki näha kole ideaalsetena, mõelda, et nende väärtushinnangud on samasugused. Aga inimeste taustad on erinevad ja ainus viis hoida häid suhteid on õppida inimesi armastama sellistena, nagu nad on, isegi kui mõni asi häirib, siis tasub see hingelt ära öelda ja minna lasta. Õnne saladus vist ikkagi ongi armastus – mida kauemaks ja kaugemale ma tulen, seda rohkem ma armastan inimesi. Vahel tuleb inimestest puhata, patareisid laadida, et siis tagasi kallite inimeste juurde tulla.
Mulle täitsa meeldib siin, nii nagu mulle meeldis Inglismaal või Egiptuses, nii nagu mulle Meeldib vahel jälle Eestis, ma olen saanud aru, et mina olen naine, kes on õnnelik seal, kus on tema süda.
Köögis istub mees, tema pea on ühele poole viltu, suu ammuli vajunud ja kuulda on vaid segast mõminat. Ägenenud mõmina peale jookseb hooldaja kohale süstlaga, et talle juua anda. See mees on selle uhke maja omanik – Matti, kes on 10a elanud koos ajukasvajaga, mis on temast teinud elava laiba. Matti naine suri mõned aastad tagasi – sooltevähk. Lapsi neil pole, naisest on maha jäänud vaid garderoobi täis uhkeid kingi ja kostüüme. Ning sentimeetri täpsusega paika pandud portselanikogu.
See mida ma siin majas näen, meenuta mulle jälle vaid üht – Sa võid olla rikas ja edukas, aga on asju, mida Sa osta ei saa. Tervis, õnn, armastus. Majas sebivad ringi hooldajad, paremad silitavad pead, mõned teevad puiselt oma tööd – peaasi, et patsient elab ja hingab.
Terve elu on nad ilmselt tööd rabanud, et lubada endale kõike seda glamuurset elu ja lõpus ei suutnud kumbki teineteise eest hoolt kanda – hääbus üks ja ilmselt pole teiselgi pikka pidu. Istusin minagi Matti voodiserval, vaatasin teda pikalt ja tundsin pitsitust südames – mees minu kõrval on kannatamas, tema elus pole enam midagi elamisväärset ja ma ei saa mitte midagi muuta. Tema saatus on määratud – julm on see elu. Kuidas tahaks kasvõi midagigi muuta, kasvõi kallistada, aga ilmselt ehmataks see teda – miks tuleb mingi võõras eestlanna tema majja teda kallistama. Tahaks kinkida talle elu, täisväärtusliku elu, kus oleks tervis ja lapselapsed ja palju rõõmu, aga kõik see pole minu võimuses.
Raha on teadupärast kaduv väärtus ja mingi hetk saab see otsa, siis pole Mattil enam isegi mitte lootust surra oma voodis, vaid tuleb minna hooldushaiglasse, kus ainult Jumal ise teab, kas sinu mähe ikka vahetatakse ära või lastakse ööpäev seal haududa. Olgu, usun, et Soomes pole see asi nii hull, sellised asjad juhtuvad ikkagi tavaliselt Eestis, kus sotsiaaltöötajad ja põetajad on nii alahinnatud, et ega väga ei imestagi, et nad ei vaevu käsi määrima.
Päeva lõpus läksin andsin Mattile käe. Ta hoidis seda tugevalt kinni. Ilmselt poleks lahti lasknudki, kui ma poleks seda jõuga sealt lõpuks ära tarinud. Kurb oli minna…Ilmselt ma teda enam iialgi ei näe. Tunnen siiani tema südametukseid – ta on ju elav mees, parimates aastates. Aga kas see on siiski elu?
Te arvate, et ega sellised asjad ju teid ei puuduta, aga las ma räägin Teile elust – reaalsest elust. Aastaid tagasi oli ühe minu hea tuttava abikaasa tõsine ja karm mees. Ühel grillõhtul juhtus temaga õnnetu õnnetus, nimelt tõmbas ta kogemata kurku kanakondi, mille tagajärjel jäi aju hapnikuta. See mees elab nüüd Erastveres – seal, kus kõik mõistuse kaotanud inimesed. Ei tundnud ta kunagi enam ära oma naist ega lapsi, sellestki mehest sai vaid kurva kuju rüütel.
Või minu tädi, kes traagilisel kombel hooletu meditsiinitöötaja käte vahelt otse oma kurvale eluteele sattus. Minu vanaemast sai eluaegne hooldaja. Voodihaige hooldaja. Sõbrannad olid ikka öelnud, et mis sa jamad, anna ta ära, aga vanema oli kindel, et oma lapsest ta ei loobu. Nüüd on ta ohverdanud juba üle 40 aasta., sealjuures kordagi halisemata, et elu on raske või, et keegi teeb talle ülekohut. Tema jaoks on kõik lapsed võrdsed – kõik toovad talle rõõmu.
Volikogus oli kord juttu hooldajatasudest ja ma mõtlesin, et kas seda tööd saab üldse hinnata, seda, et Sa tõused igal hommikul ja Sa tead, et üks sinu lastest ei kasva kunagi suureks ja ei lenda kunagi pesast välja. Ja mitte keegi ei ütle Sulle isegi aitäh selle eest. Linn maksab Sulle 500 krooni – võid endale torti, et Sa tubli inimene oled. 500 krooni kuus töö eest, mida Sa teed 24/7 , 365 päeva aastas, omamata ühtegi puhkepäeva või nädalakest palmi all.
Ma elan hetkel ajutiselt Soomes. Naudin keskkonna vahetust, loen häid raamatuid, kogun inspiratsiooni, suhtlen uute inimestega ja olen distantsilt märksa lähedasem oma inimestele. Ma järjest enam mõistan, et ma tahan inimesi aidata ja pühendada end sellele. Järjest enam jõuab mulle pärale elu tõeline mõte ja edasiviiv jõud. See oli on ja jääb armastuseks.
Ma rääkisin, et enne Soome tulekut tegin konto Soome tutvumissaidil, et siin oma aega sisustada. Võin oma sotsiaalse katse vist põrunuks nimetada. Mitte et mehi poleks, Jumal, neid sajab uksest ja aknast, kümneid kirju üksikutelt ja ilmselt mitte nii üksikutelt. Aga ma ei suuda. Kõigist neist ligi sajast mehest, kes nädala jooksul on minuga soovinud tutvuda on heal juhul vaid üks pälvinud rohkem tähelepanu – rockmuusik, kes igapäevaselt on tegev Tampere Ülikoolis ja on IT firma osanik. Tema kiri oli huvitav, sisukas ja pikk. Eks aeg näitab kas mul on viitsimist ka deidil ära käia. Aga see interneti värk pole ikka minu jaoks – ma olin ja jään liialt nõudlikuks ja ma aina enam ja enam saan aru, et kui üldse kunagi kellegi kõrval end sisse seada, siis peab see olema ikka inimene, kelle kõrval on mu süda rahulik ka siis, kui elu raskused teele veeretab. Nagu Matti naine, kes jäi tema kõrvale ka siis kui keemiaravi oli juuksed viinud ja mees jäi ratastooli, nagu üks teine minu tuttav, kes jäi mehe kõrvale ka siis, kui see teatas, et on viljatu, ka siis kui mu mees on diplomaat ja peab pidevalt elukohti vahetama, kui on minu valitud mees, siis selle mehega rändan ma või kohvris kaasas. Ja kui ma oma elus sellist inimest ei kohta, siis ju pole määratud. Üksi pole ka hullu, siis loon endale ise kodu ja kasutan ära oma sõbra lahke pakkumise tulla spermadoonoriks – ma ju ütlesin, et meheta või mehega, aga laps tuleb ja mitte 10 aasta pärast.
Soome õpetab mulle alati väga palju, siin on inimesed hoopis teistsugused, ei sõideta ringi hirmkalliste autodega, et endast muljet jätta, ei ole suhtumist, et keegi on kellestki parem – siin istuvad koristajad ja ülemused ühes lauas. Siin töötavad ka need noored, kelle vanemad on miljonärid. Perefirmades pole perepoeg mitte asedirektor, vaid tavaline jooksupoiss, seda ikka selleks, et õpetada last raha hindama ja näidata, et selleks, et kuskile jõuda, tuleb alustada kõige alumiselt pulgalt. Minu arvates on see parim kasvatus, mida lastele anda saab. Töö ei riku meest ja raha ei kasva puu otsas. Üks hea võte mida siin kasutatakse on see, et pannakse lapsed mingit nõmedat tööd tegema, et nad saaks aru, kui vajalik on enda harimine, et kui nad ei viitsi õppida, siis sellist nõmedat tööd Sa jäädki tegema. Mul on ka Eestis ettevõtjatest tuttavaid, kes ei viska oma lastele raha kätte, vaid need lapsed on saanud alati võimaluse tööd teha – see võimaluse andmine ongi kõige õigem asi.
Sellest, et tänapäeva lapsed on rikutud andis mulle aimu ka diskussioon teemal, et sõjavägi teeb mehest mehe, kus noormehed ja nende naised hakkasid kohe halisema, kuidas sõjaväes on nii raske ja seda pole üldse tarvis jne. Mina olen teist meelt, mina leian, et kui poisid ise end ema seelikusaba küljest lahti ei suuda imeda, siis peab seda kuidagi teisiti tegema, rääkimata sellest, et iga mees peaks omama algteadmisi sellest, kuidas vajadusel oma riiki ja peret kaitsta. Tänapäeva lapsed on kasvanud arvuti ja teleka taga, krõpsupakk näpus, ema on söögi ette viinud, nõud ära pesnud ja sokid üles korjanud ja ainus mis tänutäheks saab on kena „Käi perse, teen mis tahan” suhtumine. Vot sellist asja ma ei kannata. Leian, et distsipliin peab olema ja sõjavägi seda just õpetabki. Ma tihti meenutan oma vanaisa lugusid Siberist ja eriti siis torkab mul nagu miski südant, et inimesed tulge maa peale, meil on ikka kõik olemas, miks te ei oska seda hinnata?
Loen hetkel raamatut enesehüpnoosi jõust ja ma usun, et see on üks tuleviku võtmesõnasid. Maailmas, kus meil on miljoneid sõltuvusi, järjest enam levivaid haiguseid, rohkem stressi jne, peab inimene õppima ise endaga tegelema. Me ei jõua ju iga asja peale joosta psühholoogi või arsti juurde. See enese harimine on minu jaoks saanud ülioluliseks – see on üks rahulolu võtmesõnu. Sa ei pea olema suitsetaja, sa ei pea olema töönarkomaan, sa ei pea olema õnnetus suhtes, sa ei pea mitte midagi, kui Sa ei taha, tuleb otsida sisemist jõudu. Tuleb uskuda paremasse homsesse, iseendasse ja imedesse.
Ma ei tea mis see on, aga ma tunnen, et ma olen õnnelik. Ma tulin kõigest eemale, kõigest mis mind rõhus ja segadusse ajas – vanast keskkonnast, inimestest ja ma sain vaadata enda sisse ja ma olen mõistnud, et see õnn on koguaeg minu sees olemas, aga ma lasen tähtsusetutel asjadel ennast sellest eemaldada. Ei tohi lasta kellegi halvasti öeldud asju hinge, ei tohi murduda, kui kõik ei lähe ootuspäraselt. Kui üks uks sulgub, siis teine ikka avaneb.
Vahel ma kipun inimesi enda tahte järgi voolima, aga reaalsus on see, et inimesi tuleb võtta nii nagu nad on. Loomulikult me tahaksime kõiki näha kole ideaalsetena, mõelda, et nende väärtushinnangud on samasugused. Aga inimeste taustad on erinevad ja ainus viis hoida häid suhteid on õppida inimesi armastama sellistena, nagu nad on, isegi kui mõni asi häirib, siis tasub see hingelt ära öelda ja minna lasta. Õnne saladus vist ikkagi ongi armastus – mida kauemaks ja kaugemale ma tulen, seda rohkem ma armastan inimesi. Vahel tuleb inimestest puhata, patareisid laadida, et siis tagasi kallite inimeste juurde tulla.
Mulle täitsa meeldib siin, nii nagu mulle meeldis Inglismaal või Egiptuses, nii nagu mulle Meeldib vahel jälle Eestis, ma olen saanud aru, et mina olen naine, kes on õnnelik seal, kus on tema süda.
1 kommentaar:
Väga hea ja õige suhtumine. Läks kohe hinge...
Postita kommentaar