Isa, ma olen segaduses, ma seisan silmitsi kiusatusega, millele ma ei oska leida seletust – ma ei suuda ega taha sellele vastu panna. Ma tean, et see pole õige.
Ei, me pole mingid südamesõbrad, vastupidi pigem täielikud vastandid, vahel on isegi tunne, et pole millestki teineteisega rääkida. Ja ma ei arva, et olen kehv suhtleja või ebaintelligentne, rääkimata sellest, et ma arvaksin, et tema seda oleks – kindlasti mitte. Kui ma lähtuksin südame või mõistuse häälest, siis pigem hoiaksin distantsi. Aga kogu minu füüsiline keha, ei suuda alluda mitte ühegi teise organi käsule.
See on täiesti ürgne magnet, mis kisub sind niimoodi inimese poole, et Sa justkui seisaksid kohapeal ja keegi lükkaks Sind kogu jõuga vastu maad. Ainuüksi mõte tema kätest minu kehal ja ma tõmbun pingesse, mind tabaks nagu elektrilöök mis täielikult keha ja mõistuse halvab.
Võimatu on olla selle inimesega ühes ruumis, sest Sul on pidevalt tunne, et Sa eiraksid kõiki seal samas seisvaid inimesi ja ründaksid oma ohvrit nagu marutõbine rebane, valimata vahendeid, aega ja kohta. Nagu kass, kes on saagi kätte saanud ja mängib sellega seni, kuni vaene väike loomake oma viimse hingetõmbe teeb.
Kõige enam ma naudingi vaikust – minu pärast võiks ta tumm olla, siis kostuks ilmselt ainult südame kloppimist ja särinat. Milleks sinna juurde veel sõnad. Mulle täiesti piisaks, kui ta lihtsalt oleks ja mul oleks õigus anda kätele vaba voli.
Vahel ma vabandan end välja sellega, et elu on liiga lühike vaagimaks, mis on õige, mis vale, lihtsalt tuleb nautida hetke… pealegi tsiteerides üht vana head tuttavat: ”Kiusatused on selleks, et neile järele anda…”
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar