Meeste pihiema
Öösel ühe sõbra muret kuulates tabasin end mõttelt, et tegelikult on meestel ikka elu palju raskem ja vahel oleks neile lausa meestenõuandlat vaja.
Ma olen hakanud meessugu rohkem mõistma ja ilmselt ka kõrgemalt hindama, kuna mul on päris palju väga häid ja meestuttavaid ning sõpru. Ja ma olen oma pihiema ametit pidanud juba ligi 8 aastat. Olen kokku puutunud meeste väga erinevaate probleemide ja hirmudega ja ma ütlen ausalt murdunud südamega naine pole pooltki nii südantlõhestav, kui seda on mees, kelle südamedaam teda hinnata ei oska. Samuti ei sarnane meeste probleemide lahendus absoluutselt sellele, kuidas naised seda teevad.
Ma olen näinud mehi, kes on end tsikliga kihutades invaliidiks sõitnud, kuulanud kuidas on peale seda elada pensionist, teades, et naised sind ei taha. Näinud, kuidas see sama mees teeb higipalgel trenni, et end jalule saada. Ma olen näinud kuidas mees on end nii võlgadesse mänginud, et tal ei jätku enam endal leivaraha ning näinud kuidas mees elab üle keelatut armastust, ma olen näinud mehi, kes on sattunud peale kui naine vallatleb voodis võõra mehega, mehi, keda on jäetud maha hetk enne seda kui ta tahtis jõuda abieluettepanekuni. Minu õlal on nutnud need, kel on laps ja kelle südametunnistus piinab, sest see on olnud üheöö suhe. Ma olen kuulanud mehi, kes on suurest masendusest käinud bordellis, otsinud sealt seda lähedust ja armastust või leevendust südamevalule. Ma olen olnud tunnistajateks meestel, kes on jätnud oma pere ja läinud noorema naise juurde, sest mees elas elu, kus oli rutiin, aga mitte armastust.
Kas te teate kui palju kordi olen kuulnud oma meessõprade suust, et nad tahskid oma elu omalkäel lõpetada ja kas te teate kui raske on sellistel hetkedel midagi tarka öelda, sest probleem on tõesti selline, et isegi kõrgharidusega psühhiaater ei oska midagi tarka kosta.
Te küsite kuidas ma käitun sellistes olukordades. Väga lihtne, ma ei teegi muud kui kuulan ja siis viskan olukorra üle mõne tobeda nalja. Ja kui teine pool hakkab naerma, siis ma tean, et kõik saab korda. Minu enda elu on elav tõsetus sellele et läbi pisarate tuleb kasvõi hambad risti naeratada.
Ma olen hakanud mehi armastama. Mitte, et ma varem oleks omasoolisi piilunud, aga selles suhtes armastama, et ma olen õppinud neid nägema läbi teise pilgu. Ikka kiputakse süüdistama kui mees läheb bordelli või hülgab oma pere, ei käi tööl või piinleb mõne sõltuvuse küüsis. Aga kui tihti me mõtleme sellele, et mida need mehed tegelikult üle elavad. Ja lõpuks viib ikka kõik selleni, et meestel on puudus millestki. Kui palju meie naised neid tegelikult tunnustame, ilma, et see oleks pugejalik sõnade loopimine, et suhte algul tüüp kätte saada. Kui palju me tegelikult püüame pakkuda mehele midagi põnevat, kui palju me naised aru anname, et vahel on mees meie kõrval lihtsalt kohusetundest ja me ei liiguta lillegi, et anda talle ja endale vabadus. Mõni aeg tagasi pihtis mu meestuttav mulle oma 15a suhte purunemise tagamaad. Miks see suhe lõpuks ummikusse jooksis, miks mees kõndis minema. Tema vastus oli: „ Sest see suhe ei alanud leekiva armastusega.” Mitte keegi pole tükk aega midagi nii tarka ja sügavasisulist öelnud, see muutis mind ühteaaegu kurvaks ja samas täitis rahuloluga, ühest küljest inimesed oskavad mõista veel ka armastust ja selle olemasolu hinnata , aga teiselt kui palju aastaid on inimesed võimelised elama harjumusest ning tõelise armastuseta. Ei ole midagi need mehed nii kohutavad sitapead, kes tunnetest midagi ei jaga. Jagavad küll, aga kahjuks ei oska mehed oma tundeid nii hästi valitseda või ausalt avaldada kui naised. Kui ta teid sõimab, nähes et olete teise meeskodanikuga kuskil, siis asi pole mitte selles alati, et ta on mats ja mühkam, vaid tema sees ilmselt keeb ja ta ei oska seda tuld maha keerata. Ja kui ta teid sõnagi lausumata maha jätab, siis loomulikult on ta teie silmis siga, aga mis te arvate, et tal endal pole häbi? Tal on häbi Teile öelda, et te ei suutnud talle pakkuda seda, mida te lootsite, tal on häbi öelda, et ehk elus esimest korda ta läheb ja otsib õnne, mõtleb kordki elus endale.
Mul oli kunagi meestuttav, kes minuga päeva pealt suhtlemise sisuliselt lõpetas. No ma ausalt arvasin, et see vend on kiiksuga. Ja kui ta siis pool aastat hiljem helistas öösel kell 4 ja ütles, et on mind kõik see aeg sihilikult vältinud, sest ta ei suuda leppida faktiga, et meie vahel midagi olla ei saa, siis ma sain aru, et tegelikult on naised suuremad ussid kui mehed. Enamik minu naistuttavaid vahetab mehi nagu sokke, 2 kuud on üks, siis on teine, siis armastab Pauli, järgmine nädal juba Rauli. Aga mehed võtavad palju raskemalt neid asju, ma olen siis kuhjaga lohutanud mehi, kes 2-3 aastat nutavad sama naist taga. Ei olnud ju midagi erilist lihtne Pille v Kati, aga meeste südameasju on võimatu sõnadesse panna. Ja kui meie naised lähme siis ilusalongi, siis mehed üritavad oma südant ravida enda täistõmbamisega või naiste lantimisega. Mees läheb ikka sinna, kus temast hoolitakse, kus teda märgatakse, hinnatakse ja armastatakse ka koos tema vigadega ja kui nad seda ei tunne, siis nad lähevadki oma teed.Ja lähevad ka siis, kui nemad ei armasta ja õieti teevad! Issand küll, Eesti mees lausa ripub naiste küljes kohustundest ja harjumusest - seda enesepiinamist on valus vaadata, ärge sõimake neid väheseid, kes julgevad elult otsida seda leeki. Armastage oma mehi, tegelikult on nad ilusad ja head.
Mul oli kunagi juhus, kus ma tutvusin ühe väga šarmantse mehega. Ta oli mehelik, intelligentne ja midagi tema köitis. Tema kasuks rääkis see, et kui ma tavaliselt näen meestes põhjuseid, miks ma neid üldse ei taha, siis tema puhul oli pigem see, et mida aeg edasi seda meeldivamaks ta muutus. Ma ei ütle, et tegemist oli ideaalse mehega, kindlasti olid tal omad puudused. Me suhtlesime kuniks ühel päeval pidin ma temaga kohtuma, nagu me ikka kohtusime ka varem. Aga sel päeval oli midagi teisiti – ma hakkasin oma teetassiga laua poole minema ja oh õudust, ma tundsin, et mu jalad ei kanna, need sõna otseses mõttes värisesid all. Ise veel mõtlesin, et jumal kui piinlik, ma ei saa nagu mitte midagi teha ka, et kui nüüd käed ka värisema hakkavad, siis vb end seal samas oska tõmmata. Sel päeval ma taipasin, et mul pole enam ammu ükskõik… Ja selle tagasi mõeldes meenuvad mulle mu meestuttava sõnad, et suhe peab alguse saama leekivast armastusest. Kuidas me ikkagi tunneme ära selle õige inimese? Ma siiamaani mõtlen, et mis oleks sellest asjast saanud, kui mehed oleksid rääkija tüüpi, kui nad ei hoiaks oma mõtteid või emotsioone endas. Loomulikult on võimalus, et tüüp oleks öelnud, et kuule inimene, see jääb nüüd küll sõpruse tasandile või … Ma ei tõstatanud seda teemat kunagi, sest ma ei tahtnud kaotada sõpra. Jah, ma nägin seal pilgus midagi, aga see võis olla vaid mu enese tunnete peegeldus, vb ma nii väga tahtsin seal midagi näha. Ometigi, vb tundsin ma ära oma elu armastuse , oma laste isa, vb tundis tema sama, aga meie elus ongi tihti, et me ei taha näha, me ei taha kuulda ja ammugi rääkida…
Olles õppinud viimaste aastate jooksul mehi tundma, siis ma võin päris kindlalt öelda, et pooled istuvad oma hirmudega oma kambrikestes ja elavad oma turvalist elu. Heal juhul saate te sinna piiluda pihiema rollis, nagu mina seda olen olnud.
Ja lõpetuseks üks hea nädalahit. Räägime ühe meessõbraga avameelselt seksiteemadel. Mehed põevad selliseid asju märksa rohkem kui te arvate oskate. Küsib ta siis minu käest otse mingeid asju, ise mind suurte silmadega jõllitades. Ma ütlesin, et noh, et sa oled mingi eriti konservatiivne vend vist, et aloha aloha, vaata mõnda pornofilmi, et ma ei hakka ka siin nüüd loengut pidama teemal, et on ka muid poose peale misjonäri. Ja siis kui me lahku läksime, sõnas ta tähtsa näoga: „ Ma oleksin küll Sinu jaoks liiga korralik mees!” Mille peale ma südamest naerma puhkesin, sest täpselt paar päeva tagasi kuulsin ma vastupidist ühe teise meeskodaniku käest: „Minusugune paha poiss Sulle ei sobiks.”
Eks me kõik olme natuke pühakud ja natuke patused : )
1 kommentaar:
Postita kommentaar