Naiselik intuitsioon

Uus aasta on saabunud! Ja teate, ma ei tea mis värk sellega on, aga ma tunnen, et see on minu aasta. Vb tuleneb see Hiina kalendrist, teadupärast ju on tiigriaasta ja just tulitiigriga on minu puhul tegemist.

Juba nädal aega on mind vallanud väga veider tunne – midagi suurt on juhtumas. Ma olen pidevalt ärevil nagu laps jõulutaati oodates ja öelge mis te tahate, ma ei saa selle tunde vastu ja üks osa mu tuttavaid juba arvabki, et olen täitsa ära pööranud.


Kõik sai alguse jõuluaegsest köögis askeldamisest. Ma hakkasin seda niivõrd nautima, et nüüd ei saa enam pliidi tagant minema. Ma ei oleks iial uskunud, et kokandus võib nii pingeid maandav olla. Ainus probleem on selles, et nüüd ei ole mul isu üldse tegeleda muude asjadega, mis peaksid olema prioriteediks number üks. Ma ei usu igat horoskoopi või selgeltnägijat, aga kuskilt jäi meelde, et 2010 pidavat olema skorpionitele ettevalmistus aasta ning veidral kombel ma just seda tunnen. Et mind valmistatakse ette suureks pöördeks oma elus. Viimati sellist kummalist ärevust tundes lõpetasin ma 7 maa ja mere taga.


Lihtlabane kana ja kala küpsetamine on minus muutnud enamat kui seda, et ma oskan söödavat toitu teha, see on muutnud mu ellusuhtumist ja väärtushinnanguid. See on pannud mind mõistma, et enamik asju siin maailmas on kättevõtmise asi ja igal asjal on oma aeg. Kui palju kordi üritasid erinevad inimesed mind pliidi taha sundida, ma ei suutnud seda, see ei huvitanud mind ja kui ma ka üritasin lõppes see alati katastroofiga. Ja ma arvasingi, et mulle pole antud seda, kuigi oma kõige sügavamas südamesopis ma alati mõtlesin, et ma tahaks osata, sest mulle on alati tundunud, et toiduga on võimalik jagada armastust. See on üks inimese põhivajadusi(toit ja armastus ma mõtlen). Ja me kõik teame kui mõnus oli lapsena minna vanaema juurde, kui ta oli valmistanud oma tarkust ja kuldseid käsi kasutades meile maitsva ahjuprae, mis tuli otse südamest. Ja olgem ausad, Sa võid olla ükskõik kui rikas ja käia peentes restoranides, aga kodule annab koduhõngu köök. Ja ma hakkan mõistma, miks mehed tegelikult tähtsustavad seda söögitegemist, see tõesti näitab, et Sa võtad kellegi jaoks aega ja hoolitsed. Mis tunne võib olla mehel, kes teeb päevad läbi tööd ja siis õhtul läheb koju, naine ootab juba esikus, et siis koos sööma minna. Sa pakud mehena naisele luksust, sa rabad selleks, et tal oleks hea, aga kui palju me naised tegelikult vastu pakume?

Kõik ei ole sündinud kokad, kõiki ilmselt ei taba ka kokanduspikne nagu mind, mõnel ei oskaks partner seda lihtsalt hinnata, mõni rabab ise poole ööni tööl, inimesi on erinevaid, aga nüüd ise aega kööki panustades ma olen mõistnud selle väärtust, naise väärtust, kes püüab oma perele pakkuda parimat, mitte lihtsalt sooja sööki, vaid kodusoojust, tänutunnet, et mees pole mitte lihtsalt selleks, et raha koju tuua ja sinuga seda koos kulutada, vaid tihti on see kvaliteetaeg koos kokates, tihti on see võimalus näidata, et ise tegin, Sulle tegin, südamega tegin. PS! Ei ole mehele läinud, nagu siin mõned on spekuleerinud, ma lihtsalt tahan öelda, et mõistan nüüd meeste seisukohta paremini.


Kui ma endale seda eesmärki seadsin, ehk siis 2010 kokkamine enam-vähem selgeks saada, siis ma kujutlesin olukorda kus mu mees pubis räägib, et minu naine ei oska ega viitsi üldse süüa teha, me sööme tavaliselt kodus võileibu. Või mu laps räägib, kuidas ema töölt tulles Selverist läbi lippas ja siis neid kõvaks läinud ahjukartuleid tõi. Ma ei taha sellist elu. Seda enam, et mu sõbrannad ja sõbrad on vapustavad kokad ja neile küllaminek on nauding, ma tahan ka, et mu sõbrad tulevad külla ja ma suudan katta laua mille pärast mul häbi poleks. Ma tahan neile näidata, et ma pingutan nende pärast.


Võib-olla on mu katus ära sõitnud, aga ma ei suuda end kujutada ette karjäärinaisena. Kindlasti mitte ka koduperenaisena, aga ma üritangi leida selles mõttes oma elus tasakaalu. Ma tunnen, et mulle ei paku hetkel pinget karjääri redelil tõusmine, ma pigem tahan teha midagi, mis pakub mulle võimalust teha inimesi õnnelikuks, võimalust olla loov, teha midagi uudset ja erilist ja seeläbi ka tuua leib lauale, st majanduslikult end ära elatada . Ja mulle hetkel tundubki, et mu elus hakkab toimuma selline pööre, mis annab mulle ka võimaluse selleks.


Üks hommik oli päris hea nali. Helistas mu ema sõbranna, emale siis ja teatas, et ta oli näinud unes, et mu ema saab vanaemaks. Ma ei kujuta muidugi ette, et kas ta unenäod ka tavaliselt täituvad ja mis ajal see peaks juhtuma ja üldse võiks ju mõni isakandidaat ka olla – kahju, et ta unes ei näinud seda. Ma küll ei tahaks nüüd üleöö emaks saada seda enam vallalisena olles, aga mulle meeldis see unenägu, sest ma tunnen, et see aeg, mis ma praegu üle elan, ongi ettevalmistus selleks ajaks, kui kodu ja pere on olulisemad kui miski muu. Olgem ausad, siiani olen ma elanud egositlikult, tahtnud ennast harida, ise ringi käia, pühenduda just karjäärialastele eesmärkidele(pean selleks ka erialase hariduse omandamist). Nüüd ma tunnen, et ma olen valmis end jagama. Natuke vaeva nägema selle nimel, et sel oodatud inimesel ka minu kõrval hea oleks. Ma taaskord rõhutan, ma ei kokka mitte ühegi konkreetse mehe pärast, samuti ei käi ma kellelegi meeldimiseks ilusalongis, ma teen hetkel neid asju iseendale, et ma ise tunneks end hästi ja oleks enese üle uhke, siis on seda ka ju teised.


Mõni aeg tagasi tutvusin ma ühe toreda noorhärraga, kellega on mõnus vahepeal avameelselt elust rääkida. Ta on mees, keda on hukka mõistetud, sest ta nö hülgas oma naise ja lapse. Ja ilmselt on selliseid mehi ju terve ilm täis. Ja väga lihtne oleks teda hukka mõista. Aga mulle meeldis üks lause:” Miks ma oleks pidanud püüdma ennast peale suruda ja pidanud väevõimuga muutma teist, kui see ei toimunud, seda enam, et olin kohanud lõpuks naist, kelle puhul ma tundsin, et olen leidnud sadade tuhandete seast õige.”


Ja elus ongi nii, et me teeme vahel valesid valikuid ja kahjuks me lõpuks karistame ennast ja teist sellega, et üritame nö moraalinormidest kinni pidada. Ma ei pea õigeks kellegi hülgamist, aga ma ei suuda iial mõista ka neid paare kes elavad koos lapse pärast, kohustundest või harjumusest. Armastus ei pruugi olla igavene, armastus võib aastatega muutuda. Ärge raisake oma väärtuslikku aega! See võib olla valus, see võib haiget teha, aga tegelikult on see siiski tugevus, kui Sa suudad selle välja öelda, et oli mis oli, nüüd on see otsas.


Kindlasti ma ei ütle, et võtke oma suhteid kergekäeliselt ja pakkige päeva pealt asjad kokku ja laske jalga, aga kui asi ei tööta ja ei hakka tööle ja mitte miski ei mõju, siis tuleb minna. Lõpp kokkuvõttes võidavad kõik. Armastusele tuleb anda võimalus, puuris istumine seda küll pole.


Väga lihtne on tegelikult oma suhet ju analüüsida, küsida endalt palju pakun mina, palju pakub tema. Kui ma ikka ei tahagi temaga seksida v talle süüa teha, sest ta on lampjalgne päevavaras või kui minust ongi saanud paranoiline kaagutav naine, kes reaalselt iseennastki enam ei talu, siis miks seda suhet vaja on? Milline laps tahab elada perekonnas, kus õhtusöögiks pakutakse närve?


Selle sama mehe juures, kellest ma rääkisin meeldib mulle tohutult üks omadus – omadus kuulata südame häält. Kui 40ndates mees, suudab öelda, et ta lõpuks tundis seda klõpsu, siis ma võin öelda, et öelge mis te tahate, olgu ma noor ja naiivne, aga krt ma usun sellesse ja ma usun ka sellesse, et elus ei tohi asju ja elu ette kirjutada ja väga pikalt planeerida, vahel on nii hea elada tuules, mis viib Sind radadele, kuhu Jumal ise juhatab.


Võib - olla ma olen teinud eriala valikus vea, võib-olla olen ma suhelnud valede meestega, võib-olla ma pole maailma parim inimene, aga ma ei muretse oma vigade pärast, ma ei kahetse midagi, sest mul on ju võimalus asju uuesti proovida, teha uusi valikuid. Me areneme iga päev, kasvame vaimselt ja teeme uusi ja paremaid valikuid, sest võimalused muutuvad. Ja mida avatumad me elule oleme, seda rohkem võimalusi tuleb.

Ma ei pea elama vale mehega, kes kunagi tundus õige, ma ei pea tegema tööd mis mind ei koti, kuid kunagi oli unistuste amet, ma ei pea kannatama, sest teised arvavad, et ma peaksin elama ühiskonnas üldtunnustatud reeglite järgi.


Ma elan päev korraga ja võtan vastu kõik põnevad väljakutsed ka sellel uuel ja säravalt aastalt.

Ma ei karda seda pööret ja ma tean, et midagi suurt on juhtumas!

God bless u all!