Ilma näota inimesed…

Ma olen oma blogis peaasjalikult keskendunud positiivsetele asjadele, sest mida rohkem kalduda negatiivsusele, seda enam meie elu seda sisaldab.

Aga täna ma tahaksin rääkida natukene ka elu pahupoolest ja mitte nii toredatest inimestest kellega ma kokku puutunud olen.

Umbes aasta tagasi oli minu blogis kelleltki anonüümne kommentaar, sisu enam ei mäleta ja kommentaari kaudu jõudsin ka selle autori blogini, kus selgus, et see oli lausa loodud minu ründamiseks ja avalikuks mahategemiseks. Inimestel pole elu- mis teha… Tol korral pidasin ma seda ajukääbikute halvaks naljaks ja politseisse ei pöördunud. Veebis liigub igasugu tonte.


Nüüd kampaania käigus hakkasin ma saama anonüümseid kirju. Konkreetselt mitte ka ähvardavad, aga sinna poole tugevalt kalduvaid - miljon küsimust ja süüdistust ning oli näha, et kirjutaja ei jaganud hästi matsu ei valimistest, kampaaniast ega erakondadest. Jahus ainult mingit oma teaduse teemat ja kui ma palusin, et kui Sa tahad diskuteerida, siis teeme seda võrdses situatsioonis ehk oma nimede alt – noorhärra loomulikult keeldus.


Ma pean enda tugevuseks seda, et ma julgen oma väljaütlemised teha oma nime alt. Kõigile sa ei saa ju meeldida nagunii ja on loomulik, et ma saan aegajalt ka kurjustada, aga ma ei suuda austada inimest, kes on ehk väga haritud ja intelligentne, aga tegelikult üks paras jänes.


Kui ma peidaksin end anonüümsuse taha, siis ma võiks ka käia ja möliseda ainult, lausa lust ja lillepidu, sopa siia poole ja teisele poole ja keegi mulle ju midagi öelda ei saa. Aga ma ei ole unistanud kunagi ei anonüümsusest ega võimest olla nähtamatu, sest ma julgen öelda ja ma julgen ka küsida kui küsida vaja on. Mida inimesed siis kardavad? Et nendega ei nõustuta? Kui on argumenteeritud jutt, siis pole ju probleemi. Ma ei halvusta neid, kes pole minuga sama meelt, aga mul puudub tolerantsus nende vastu, kes keelduvad silmast silma ja võrdsetes tingimustes oma mõtteid vahetamast.


See selleks, peale neid anonüümseid kirju muutus asi veel kahtlasemaks ja mulle tuli anonüümne pakk… See enam ei olnud naljakas ja selle asjaga ma juba pöördusin eradetektiivi poole… Õnneks jäi see esimeseks ja viimaseks korraks.


Täna hommikul end maast lahti ajades sain ma jälle lugeda pikka ja sisukat kommentaari, mille ainus puudus oli taaskord anonüümsus.

Mul on kahju alaväärsuskompleksides piinlevatest inimestest, kes ei julge oma nime ja näoga välja tulla. Huvitav mida nad tegelikult ikkagi kardavad? Seda, et minu poolehoidjad tambivad nad vaimselt ära, seda, et ühiskond neid ei aktsepteeri? Või on tegemist kellegagi minu kõrvalt, kes kaotaks minu silmis sel juhul austuse?

Me kõik oleme erinevad, ma ei mõista hukka seda inimest, kes pidas teadust tähtsamaks poliitikast, ma ei mõista hukka seda inimest, kes leiab et mu blogi on cräpp ( ma ju kirjutan seda endale ja neile, keda huvitab), aga paki saatjast ja blogi loojast ma küll aru ei saa – kas inimesel pole muud teha, kui külvata negatiivsust ja hirmu. See pole ju mingi arvamuse näitaja, vaid lihtlabane „Mul ei ole elu, tsurgin teiste omas” käitumine.


Ma kordan, ma ei pea kõigile meeldima ja kõik ei pea mulle meeldima, aga ma austan inimesi ja nende arvamusi… loomulikult ainult siis, kui inimene on seda austust väärt, ehk seisab oma põhimõtete eest ka avlikult.

Ma olen saanud võtta viimasel nädalal nii erakonna (sh iseenda ja ka erakonnakaaslaste tegude eest) ja oma blogi pärast, aga nüüd ma saan aru, et võlgnen kummarduse neile, kes on julgenud tulla ja rääkida neid häirivatest asjadest. Need diskussioonid on muutnud midagi paremaks ... inimene on saanud hingelt ära öelda ja mina olen saanud selgitada. Erinevalt kommenteerijast ma ei arva, et anonüümsus on edasiviiv jõud ühiskonnas, mina usun, et aeg on õppida vahetult suhtlema...