Kellele ja milleks?

Mõni aeg tagasi sattudes oma blogi pärast rünnaku alla ma mõtlesin, et milleks või kellele ma seda üldse teen – ma võtan aja, ma avan end ja lõpptulemus on see, et ma saan sõimata. Ma ei saa ju selle eest mingit raha, et vabast tahtest teen ja lõpuks on minu palgaks veel inimeste põlgus… ma ei varja, et kirjutamine on olnud mulle teraapia eest ja võimaluseks end ja enda ümber toimuvat analüüsida. Eneseväljenduse oskus on mul kahtlemata aastatega just tänu sellele saidile arenenud. Ja mis seal salata, ma tahaks, et maha jääks märk, mida ehk ka minu lastel on tulevikus hea lugeda. Ma ei ole ju kunagi salanud, et elu on kaduv väärtus ja kui mul pole inimkonnale pärandada midagi enamat kui mõned mõtted, siis on see ka juba piisav – kas pole?


Ometigi küsin ma endalt endiselt kellele ja milleks? Teetassi taga vana tuttavaga minu blogi arutades selgus, et teravaid kommentaare on tulnud lausa grupeeringute poolt. Mille peale mul meenus küsimus mida ajakirjanik minult paar nädalat tagasi küsis : Kas on vahet kui räägitakse head või halba või on peamine, et räägitakse?

Ja minu vastus oli, et minu eesmärk poleks küll negatiivsete asjadega seoses huviorbiidis olla. Ma tean, et ükskõik mida Sa teed, kritiseerijaid on alati. Ja see on paratamatus ning kohatu oleks sellepärast pillid kotti lüüa, eriti kui Sa ise millegi loomist armastad. Ma vaieldamatult armastan kirjutamist ja ma olin hingepõhjani liigutatud kui jõulude ajal sain ma kirju erinevatest Eesti osadest, et olen kellegi päeva päikest toonud või aidanud jõuda uuele arusaamale.

Ma vist olen jõudnud punkti, kus ma pean enesele otsa vaatama, et äkki on aeg lõpetada – äkki mul pole midagi enam öelda. Või küsima, kas see enese maailma ees paljastamine pigem annab positiivset või praeguseks hetkeks juba negatiivset tagasi.


Ma tean väga paljusid oma blogi tuliseid fänne, kes tulevad tänaval ja patsutavad õlale, aga samas ma tunnen end ka Jeesusena, kes levitab armastuse sõnumit, püüab inimesi mõista ja motiveerida, aga selle eest tahetakse mind julmalt risti lüüa.


Ma kaalun kahe variandi vahel, kas see lehekülg peale 2 vapustavat aastat sulgeda ja hakata kirjutama sahtlisse või piirata ligipääs ehk lugeda saavad ainult tõelised huvilised ja seda ainult minu lahkel loal. Sest ausalt öeldes hakkab mul juba koppa ette viskama, et inimesed ei saa aru, et mina olen püüdnud vaid jagada võimalust elust osa saada läbi pisku huumori ja tarkusetera – sest see blogi pole iial olnud ilukirjandus – see on elu ise!
Mida arvad Sina ?