Ei me ette tea, mis elu meil ...

Ma tulin täna töölt koju ja minu seljataga kõndisid 2 noort neiut ja arutasid kellestki noorhärra X-st. Üks neiu ütles, et: ”Ah see tüüp v, ta on ju täitsa outsider, keegi ei suhtle temaga, ta on imelik!” Ja teine neiu ütles, et temal hakkas sellest poisist kahju ja ta oli hakanud temaga suhtlema. Nimelt olevat selle poisi isa surnud, kui ta oli 7 aastane ja poiss oli seejärel muutunud kinniseks ja hoidnud teistest eemale, mistõttu hakati teda norima ja kiusama. Neiu tunnistas, et nüüd nad suhtlevad juba päris tihedalt ja poiss oli just hiljuti rõõmsalt teatanud, et tal läheb õppetöö väga hästi.

See juhuslikult kuuldud lugu kandis endas sügavat sõnumit. Lapsed on õelad. Vanema kaotanud v muul moel midagi traagilist kogenud lapsed vajavad täiskasvanute tähelepanu, kaitset ja nõustamist. Ja me kõik vajame häid inimesi, kes ei lähe massiga kaasa ja ei mõista mitte hukka, vaid ulatavad oma abikäe. Märgake inimesi enda ümber!


Teine mõtlemapanev asi oli üks telesaade. Meil on Eestis 75 000 ravikindlustuseta inimest – neile on üks osakond ja 25 voodikohta. See on mõtlemapanev. ETV pealt näitas haiglat, mis oli nii räbalas olukorras, et ei kannatanud kriitikat. Seal näitas inimesi, kes oli seal kas õnnetuse tagajärjel, lihtsalt vanadusest v raske puudega. 10 voodit ühes suures kõledas ruumis, iga haige seal omaette oigumas, kes lamas, kes istus pea süles. Keda üritati pikali olles sööta, kes ei saanud midagi aru mis toimub, keda puhastati sitast. See oli pilk reaalsusesse, ausalt öeldes oli viga võileib teleka ette kaasa võtta. Ma pean ütlema, et need on ikka fantast inimesed, kes suudavad sellistes tingimustes ja selliste inimestega päevast päeva töötada. Ja mis kõige hullem, Sa iial ei tea, kuna Sa ise võid sellises seisus lõpetada – sõidab Sulle üks roolijoodik selga ja sa lamad ka kuskil 4 seina vahel ja sinu päeva parim sündmus on see kui hooldaja sulle küpsist toob ja pai teeb.


Kas te olete kuulnud, et Toe Tagi Revol on vähk? Noor, edukas, kena noormees – elu ei vali. Sa võid olla ükskõik kes, Sa võid olla rikas või vaene, Sa iial ei tea, milline võib olla Sinu saatus, Sa võid täna olla kaunitar , homme põlenud näoga koletis, Sa võid täna elada ilusas majas, homme vb see olla saanud tuleroaks, sa võid olla täna terve kui purikas, homme on su diagnoosiks vähk, sa võid täna olla õnnelik abielunaine, homme nutetud silmadega lesk.


Üks minu tuttav rääkis mõni aeg tagasi, et tema lähisugulastel läks ühel hetkel elu allamäge. Mees oli arhitekt, naine juhtival kohal kinnisvarafirmas. Palgad olid olnud head , laen oli võetud ja mitte vähe. Mõlemad on hetkel töötud ja heatahtlik sugulane püüab nüüd enda elu kõrvalt nendega oma sääste jagada. Ma tahan inimestele öelda, et püüdke ikka natuke reaalselt mõelda, mida te saate endale lubada ja mida mitte. Elus ei eksisteeri jäävaid asju. Ja selleks, et täisväärtuslikult midagi nautida peaks ikka arvestama, et üle võimete ei tasu elada, võlg on võõra oma ja see on nagu nöör ümber kaela. Olgu väiksem maja, aga elagu seal õnnelikud inimesed :)

Ma tulin eile töölt koju ja ma olin nagu kurikaga pähe saanud, mind valdas must masendus. Ei, mul ei läinud tööl halvasti, vastupidi, ma saan selliste asjadega tavaliselt väga edukalt hakkama. Aga mind tabas mõte, et kui ma 50 aastaselt sussid püsti viskan, siis mitte keegi ei hakka ju lugema mitu head uudist või pressiteadet ma olen elu jooksul kirjutanud. Ma tunnen, et miski saladuslik jõud pressib mulle seda karjeristi elu peale. Ma teen, ma saan kiita, ma tahan veel teha ja vaimustunult ma raban siis, lõpuks mõistes, et ma olen selle kõrval ikkagi paganama õnnetu. Sest see ei huvita mind, ma ju tean, et ma saan hakkama, ma ju tean, et ma oskan, ma tean, et ma võiksin suure tahtmise juures omal alal tippu jõuda. Aga see pole minu prioriteet, see on ju kõigest töö ja kui Sa tuled õhtul koju ja Sul pole mitte kellegagi seda jagada ja akusid laadida, siis on see kõik tähtsusetu, see ei maksa mitte midagi, olgu su kuupalk või 20 000.

Ühel hommikul üles tõustes meenus mul üks kirjakoht piiblist, mis ütleb, et kui mul poleks armastust, oleks ma kui kumisev vasknõu.Ja elus esimest korda ma suutsin selle lause enda jaoks lahti mõtestada. Kui Su elus pole armastust, siis sa oledki üks tühipaljas kest. Armastus paneb meid elama, ta motiveerib, annab ideid ja energiat, usku ja lootust. Ta täidab Teid sooviga maailma muuta. Ta paneb teid hommikul tantsima, ta äratab teid õrnalt unest ja uinutab teid igal õhtul. Armastus annab põhjuse elada, ta täidab teie elu.

Armastage elu, armastage lähedasi, armastage iseend! Ükskõik milline te olete, kes te olete või milline on teie saatus, Jumala ees oleme me kõik võrdsed. Ja elu on ettearvamatu. See elu võib lõppeda järsult, homme ei pruugi mind või Sind enam ollagi. Kõlab julmalt, aga see on reaalsus. Mida kuradit Sa ootad, kui Sa näed, et Su elus on midagi valesti, siis viimane aeg on midagi ette võtta. Ärge keelake endale õnne, te kõik väärite seda, võidelge, nautige ja olge tänulikud kõige eest mis Teil on!